Para- jm teadused
Mina, kes ma olen kogu oma elu ühtki paranähtust nägemata ära elada suutnud, olen põhimõtteliselt nõus tunnistama mistahes paranähtuse olemasolu. Millega ma aga kuidagi nõus olla ei taha, on külajutu tasemel “seletused” ja “tõestused”, millega asi “ära seletatakse”.
Kõik algab mõistagi süstemaatikast, parateaduse puhul nt põhimõistetest. Enne kui millestki üldse midagi aru saadakse või teatakse, on see juba kuidagi (mis antud juhul tähendab alati: ükskõik kuidas) ära lahterdud. Nt enamikul juhtudest, kus nähtus lahterdatakse "poltergeistiks" võiks seda sama hästi liigitada "telekineesiks" ja vastupidi. Ja muidugi ei pruugi kunagi üleüldse tegu olla mingi salapärasena "võimega". Sama hästi võib see olla lihtsalt reaalsuse (millest me ju eriti midagi ei tea) mingi suvaline omadus.
Või siis nt vaimudega kõnelemise (või "koputamine", nagu Tina tänaval). Eeldatakse suvaliselt ja mõttetult, et miski on “poltergeist”, seejärel, et see on kellegi "vaim", ja siis samavõrra mõttetult, et ta on ühtlasi tõe rääkimise masin (vastasel juhul oleks temaga suhtlemine ju sama sisukas kui iseenda küsimustele täringuga vastuste loopimine). Kõik need eeldused on laest, st folkloorist võetud.
Demonstreerisin teile “aru saamist” selle tööhoos. Kogu "arusaamine", mis meil paranähtustest on, funktsioneerib tänu külajuttudele ja sellele vastavalt ka külajutu tasemel. “Veel hullem oleks ju mitte millestki aru saada,” öeldakse nüüd muidugi. Vastupidi. See oleks palju parem, kuna annaks vähemalt mingi arenguvõimalusele. Kui aga kõik usuvad täielikku jura, siis on ju asi lõpetatud ja kõige paremas korras.