20.02.2002, 00:00
Pärast pidu: kuuse kadumine
Jalutasin sõbratariga üle Raekoja platsi ja märkasin, et kuusk on kadunud.
Õues oli sulaselge talveilm, aga kuusk oli kadunud.
“Ei tea, kus kuusk on,”
küsisin ma.
Sõbratar vastas, et tal on kõrini minu tobedatest küsimustest:
“Praegu on juba veebruar käes ja sina küsid, et kus kuusk on. See on ju
naeruväärne. Jõulud ja aastavahetus on ammu möödas.”
* * *
Mina pidasin
aga silmas just lumevalget ilma, millega igihaljas okaspuu nii ilusasti sobinud
oleks. Piduliku meeleolu mõttes oleks haakunud lausa kümnesse!
Seep see on:
tükk aega enne mõnd pidulikku sündmust kruvitakse ootused viimase vindini üles,
pärast aga haigutab totaalne tühjus – isegi kuusk, raisk, on talvel ära
koristatud, et teha ruumi oma nišši otsivale kaamosele ja kassiahastusele.
Jõuluehted olid aga juba sügisel igale poole üles riputatud.
Puudub
tasakaal.
* * *
Pidu ootavad kõik.
Viimasel ajal on täie hooga üles
kruvitud üldrahvalikke ootusi olümpiamängude ja eurovisiooni, see tähendab
spordi- ja muusikapeo suhtes. Ka vabariigi aastapäev on saabumas! Kogu rahva
ootusi kruvivad selleks volitatud või ennast ise volitanud inimesed. Pärastise
eest nad aga ei vastuta. Kahju ennast jätta selliste meelevalda. Paha on tunda
ennast manipuleerituna.
Kuid ega siis manipuleerimist ainult teiste kaela
ajada kah ei saa. Eks igaüks tea, mis tunne on, kui oled ise oma ootusi mõne
peo suhtes liiga üles kruvinud.
Võib juhtuda, et põed kogu
nädalavahetuse.