“Ei tea, kus kuusk on,” küsisin ma.

Sõbratar vastas, et tal on kõrini minu tobedatest küsimustest: “Praegu on juba veebruar käes ja sina küsid, et kus kuusk on. See on ju naeruväärne. Jõulud ja aastavahetus on ammu möödas.”

* * *

Mina pidasin aga silmas just lumevalget ilma, millega igihaljas okaspuu nii ilusasti sobinud oleks. Piduliku meeleolu mõttes oleks haakunud lausa kümnesse!

Seep see on: tükk aega enne mõnd pidulikku sündmust kruvitakse ootused viimase vindini üles, pärast aga haigutab totaalne tühjus – isegi kuusk, raisk, on talvel ära koristatud, et teha ruumi oma nišši otsivale kaamosele ja kassiahastusele. Jõuluehted olid aga juba sügisel igale poole üles riputatud.

Puudub tasakaal.

* * *

Pidu ootavad kõik.

Viimasel ajal on täie hooga üles kruvitud üldrahvalikke ootusi olümpiamängude ja eurovisiooni, see tähendab spordi- ja muusikapeo suhtes. Ka vabariigi aastapäev on saabumas! Kogu rahva ootusi kruvivad selleks volitatud või ennast ise volitanud inimesed. Pärastise eest nad aga ei vastuta. Kahju ennast jätta selliste meelevalda. Paha on tunda ennast manipuleerituna.

Kuid ega siis manipuleerimist ainult teiste kaela ajada kah ei saa. Eks igaüks tea, mis tunne on, kui oled ise oma ootusi mõne peo suhtes liiga üles kruvinud.

Võib juhtuda, et põed kogu nädalavahetuse.