Mööda Riia linna kärutas Kargin ringi Maybachiga, mis maksnud kuue miljoni krooni ringis. Ühes kunagises usutluses uhkustas ta, et sai luksusauto kätte varem kui ükski Ameerika ärimees ja selgitas, et Maybach on tema jaoks äri järjepidevuse sümbol.
Parex võttis nimelt omal ajal üle nõukogudeagse panga, mis asutati Liivimaa Aadlipangana juba mitusada aastat tagasi. Enne viimast sõda kuulus pank sakslastele ja tolleaegne juht kasutas samuti Maybachi.
Esmaspäeval kirjutasid Läti lehed, et panga sümbolina tuntud luksusauto on kanditud tundmatule firmale. Kargini äripartner Viktor Krasovitski (Viktor Krasovickis) küsis seepeale: "Kui palju teie arvates maksab seitsme aasta vanune Maybach? Ta maksab umbes 20 000 dollarit. On see üldse oluline?"
Komsomoliliinis töötanud Kargin ja telemehaanikuks õppinud Krasovitski lõid käed perestroika saabudes. Algul tegelesid nad turismiga, siis lõid ülieduka valuutavahetuse (kohati oli raha nii palju, et töötajad pidid kontoris liikumiseks rublakaste edasi-tagasi tõstma) ning seejärel oma panga.
Kargin kiitles, et oli legaalne dollarimiljonär juba aastal 1987: "Meid tunti sellistena üle NSV Liidu ning paljud neist, keda praegu nimetatakse oligarhideks, pesid siis alles aknaid ja keetsid teksaseid."
Nad olid nii kõvad mehed, et lükkasid mullu tagasi oligarh Mihhail Fridmanile kuuluva Alfa Grupi ostupakkumise. Kargin ja Krasovitski tahtsid oma panga eest saada väidetavalt üle 15 miljardi krooni. Sel teisipäeval loovutasid nad kontrollpaki Läti riigile vaid 44 krooni eest.

Ma ei tea, mis tüüpi mehed nad on (ajakirjanikuks õppinud Kargin olla rohkem mänedžeri moodi, Krasovitski tema varju hoidev ettevõtja, ning neid ühendavat peamiselt äri, mitte eriline sõprus ja hingesugulus) ning kui valus on nende jaoks kõrgelt kukkumine, sest ma pole kohanud kumbagi neist. Tänavu juunis sattusin küll Parexi kutsel panga kontori avamisele Münchenis, kuid erinevalt varem räägitust Karginit sinna ei saabunud.
Küll aga oli kohal Läti ekspeaminister Valdis Birkavs. Ta rääkis Ekspressile, kuidas Kargin ilmus kord tema kabinetti ja veenis mesimagusal häälel, kui kasulik oleks veelgi rohkem riigi raha Parex-panka paigutada. Minister naeratas vastu ja saatis Kargini sisuliselt pikalt.
Aga mõni aeg hiljem sai Birkavsist panga nõukogu aseesimees ja praegu hoiavad Parexis oma raha nii Läti riigiasutused kui ka olulisemad riigifirmad.
Saatsin seejärel Parexi peakontorisse kümmekond küsimust lootusega, et ehk vastab miljardär PR-abiliste vahendusel. Aga vastuseid ei saabunud, sest Kargin olnud "nii hõivatud oma poja pulmadega".
Võib-olla seisnes viga ka küsimustes. Muu hulgas pärisin, kuidas elas Kargin üle abielulahutuse - too oli mõne aasta eest Läti kõmupressi sündmus number üks. Miljardär Kargin jättis maha oma kauaaegse kaasa Tatjana ning alustas kooselu endast 18 aastat noorema Anna Barinovaga, kes on miljonäri tütar ja Läti tennisemeister.
Teiseks usun ma, et Kargin ei pidanud Eestit kõige olulisemaks. Märtsis 2004 Tallinna filiaali luues kuulutas ta, et hõivab siin kolme aastaga kümme protsenti turust. Kuid end "äriklassi pangana" reklaaminud Parex omab praegu turust vaid ühe protsendi.
Parexi kõige kuulsam klient Eestis on Viktor Levada, kes laenas 400 miljonit krooni Olümpia vastas asuva kinnistu soetamiseks. Laenu tähtaeg kukub kevadel ja juba tehakse linna peal nalja, et platsi uueks omanikuks saab Läti riik.

Oktoobris rääkisid mõned hästi informeeritud eestlased, et Läti kaitsepolitsei uurib, kas Parex-pank levitab kuulujutte, et Swedbanki Läti harus saab kohe raha otsa. Seda siis lootusega, et paanikas rahvas raha Parexisse üle viiks.  
Uurimine pole veel lõppenud.
Probleemid vaba rahaga tekkisid hoopis Parexil endal. Nädalavahetusel teatas riiklik finants- ja kapitalituru komisjon, et pangast võeti välja hoiuseid 1,3 miljardi krooni ulatuses. Seejärel rääkis suuromanik Krasovitski 2,2 miljardist ja lõpuks märkis eespool mainitud komisjoni esindaja, et pooleteise kuuga kaotas pank hoiuseid koguni 5,3 miljardi krooni ulatuses.
Parexi teisipäevase teate kohaselt tingisid panga raske olukorra "­globaalne finantskriis ja Rootsi riigi otsus alustada Rootsi pankade Lätis asuvate filiaalide toetamist". "Tulenevalt sellest oli Parex Banka sunnitud tegutsema ebavõrdse konkurentsi tingimustes."
Tegelikult oli viga Parexi omanike uhkuses. Kargin ja Krasovitski ei müünud panka skandinaavlastele ega täitnud lubadust viia Parex börsile. Nad nautisid elu iseseisva panga juhtidena, aga selline iseseisvus läks kalliks maksma, sest erinevalt näiteks Eesti pankadest ei saanud Parex küsida finantseerimist peremeestelt Rootsis, vaid pidi ise raha üle ilma kokku ajama.
Parexit jätkus justkui kõikjale. Tokyo esindus hankis raha panga sees samuraibondideks hüütud võlakirjade abil; emissarid Venemaal seletasid sealsetele rikastele, et "oleme lähemal kui Šveits"; Lääne odava raha küttimiseks aga avati filiaalid Rootsis ja Saksamaal. Parex kuulutas uhkusega, et on ainus ELi uute riikide pank, kes vastab Saksa Deposiidikaitse Fondi nõuetele.
Kõige olulisemad summad hankis pank hiigelsuurte sündikaatlaenude abil, millest suur osa kulus kohe eelmiste sarnaste laenude tagastamiseks. Uusi sellised laene on praegu ilma riigi abita hankida väga raske, et mitte öelda võimatu.

Eriti huvitav oli Parexi puhul suurejooneline äri Vene suunal. Veel oktoobri alguses teatas pank, et laenab nafta- ja gaasiprojektidele Neenetsimaal 200 miljonit dollarit ja loodab tänu kõrgele nafta hinnale, et projekt tasub end ooda­tust kiiremini ära. Panga asepresident ­Vladislavs Skrebelis kuulutas, et "erinevalt teistest välisinvestoritest ei karda me finantseerida transpordi ja energiaprojekte". Kohe pärast seda kukkus nafta hind nagu kivi kaks korda...
Veelgi olulisem oli aga, et ka hoiustest moodustas märkimisväärse osa idast saadud raha. Praegu arvatakse, et need suured summad, mis pangast välja jooksid, olidki venelaste raha.
Läti tipp-poliitikud on kitsas seltskonnas rääkinud, et kuni 25 protsenti Parexi bilansist võib olla õhku täis.
See ongi põhjus, miks Läti riik Parexi üle võttis ja andis kontrollpaki riikliku Zemes un Hipoteku Banka kätte.
Paradoksaalsel kombel kritiseeris Kargin viis aastat tagasi avalikult, et riik investeerib tollesse panka miljoneid latte - see on ju ausa konkurentsi moonutamine...

Eestlastele näitas Parexi juhtum selgelt, et kaugeks peetud finantskriis on jõudnud meie ukselävele. Tänu Rootsi omanike toele on Eesti pangad hästi vastu pidanud.
Kuidas Karginil ja Krasovitskil edasi läheb, ei tea keegi. Nad jätkavad juhatuses, kuid Kargin astus esimehe kohalt tagasi. Mõlemale kuulub endiselt 17 protsenti Parexi aktsiatest, kuid need on panditud riigi kasuks nagu ka väidetavalt muu vara, sh Kargini ülikallis villa.
Parexi teisipäevane pressiteade annab meestele teatavat lootust: "Aasta pärast võivad senised Parexi põhiaktsionärid proovida panga aktsiad taas välja osta." See on muidugi tore sõnastus: "võivad proovida".
Lõpetuseks Kargini üks lemmikanekdoote. Mehelt küsiti enne millenniumivahetust, millised on tema plaanid uuel aastatuhandel. Ta vastas: "Küllaltki tagasihoidlikud, enamiku sellest ajast veedan hauas."

Parexi tõus ja mõõn

  • 1986 - Viktor Krasovitski ja Valeri Kargin alustavad ühist turismiäri. Erinevalt konkurentidest ei teeninda nad saabuvaid välisturiste, vaid viivad rikkaid sovette välismaale
  • 1991 - Parex avab NSV Liidu esimese valuutavahetuse keti
  • 1992 - tööd alustab Parex-pank
  • 1998 - Ainus Läti pank, kes teenib kriisi ajal kasumit
  • 2000 - ostab tütarpanga Leedus
  • 2004 - avab filiaali Eestis ning ostab Šveitsis asuva pisikese AP Anlage und Privatbanki
  • 2005 - avab filiaali Saksamaal ning liisingkompaniid Venemaal, Ukrainas, Valgevenes ja Aserbaidžaanis
  • 2006 - avab filiaali Rootsis
  • 2007 - saab oma ajaloo suurima sündikaatlaenu 500 miljonit eurot
  • 2008 - Läti riik võtab kriisi tõttu kontrolli oma kätte