14.11.2008, 00:00
Parexi vaesed miljardärid
Läti riik võttis üle Parex-panga, mille suuromanikud olid lõunanaabrite esirikkad Valeri Kargin ja Viktor Krasovitski.
Valeri Karginile (Valerijs Kargins) kuulub Euroopa väidetavalt
kõige luksuslikum villa. See asub J?rmala rannas ja võtab enda
alla ligi 10 000 ruutmeetrit.
Villa Adlerit ümbritseb ligi
kahe meetri kõrgune kiviaed. Kui Soome ajakirjanik Jukka Rislakki maja
ehitamisest foto tegi, jooksis turvamees välja, keelas pildistamise ja
nõudis näha dokumente. Kargin sai õiguse kehtestada lahmakat
ümbritsevas pargis öine liikumiskeeld.
Eesti rikkurid on
Kargini kõrval vaat et vallavaesed. Tema kodu väärtuseks
peetakse üle 700 miljoni krooni.
Kargini firmamärk on
kikilips. Kuna ta sarnaneb ka näojoontelt Toomas Hendrik Ilvesega,
siis on paljud neid fotodel esmapilgul segamini ajanud.
Teise
veidrusena kogub ta käekelli, mida ehivad kirillitsas kirjad.
Kargin on fanaatiline kalamees. Püüab kala järvedel,
jõgedel, meredel, ookeanidel, ka akvalangiga vee all. Loomulikult on
talle tuttavad Pärnu laht ja püük Peipsi järve
jää pealt.
Üle kõige hindab pankur
piraajasuppi.
Mehe stiili näitab vahejuhtum, et ükskord
90. aastate alguses nägi ta ajakirjas mustvalget fotot imeilusast
järvest Lätis ja andis käsu, et peab saama sinna isikliku
kalastamisbaasi. Mõne kuu pärast oligi koht talle välja
sebitud.
Suvel 2003 rääkis Kargin ajakirjale Klubs, et
kalameestele ei ole kõige tähtsam mitte püüda kala, vaid
saada rahuldust. “Nagu ka ärimehele ei ole kõige tähtsam
raha. Mulle ei etenda raha enam ammu kõige tähtsamat rolli
elus.”
Mööda Riia linna kärutas Kargin
ringi Maybachiga, mis maksnud kuue miljoni krooni ringis. Ühes kunagises
usutluses uhkustas ta, et sai luksusauto kätte varem kui ükski
Ameerika ärimees ja selgitas, et Maybach on tema jaoks äri
järjepidevuse sümbol.
Parex võttis nimelt omal
ajal üle nõukogudeagse panga, mis asutati Liivimaa Aadlipangana
juba mitusada aastat tagasi. Enne viimast sõda kuulus pank sakslastele
ja tolleaegne juht kasutas samuti Maybachi.
Esmaspäeval
kirjutasid Läti lehed, et panga sümbolina tuntud luksusauto on
kanditud tundmatule firmale. Kargini äripartner Viktor Krasovitski (Viktor
Krasovickis) küsis seepeale: “Kui palju teie arvates maksab seitsme
aasta vanune Maybach? Ta maksab umbes 20 000 dollarit. On see üldse
oluline?”
Komsomoliliinis töötanud Kargin ja
telemehaanikuks õppinud Krasovitski lõid käed perestroika
saabudes. Algul tegelesid nad turismiga, siis lõid ülieduka
valuutavahetuse (kohati oli raha nii palju, et töötajad pidid
kontoris liikumiseks rublakaste edasi-tagasi tõstma) ning seejärel
oma panga.
Kargin kiitles, et oli legaalne dollarimiljonär juba
aastal 1987: “Meid tunti sellistena üle NSV Liidu ning paljud neist,
keda praegu nimetatakse oligarhideks, pesid siis alles aknaid ja keetsid
teksaseid.”
Nad olid nii kõvad mehed, et lükkasid
mullu tagasi oligarh Mihhail Fridmanile kuuluva Alfa Grupi ostupakkumise.
Kargin ja Krasovitski tahtsid oma panga eest saada väidetavalt üle 15
miljardi krooni. Sel teisipäeval loovutasid nad kontrollpaki Läti
riigile vaid 44 krooni eest.
Ma ei tea, mis
tüüpi mehed nad on (ajakirjanikuks õppinud Kargin olla rohkem
mänedžeri moodi, Krasovitski tema varju hoidev ettevõtja, ning
neid ühendavat peamiselt äri, mitte eriline sõprus ja
hingesugulus) ning kui valus on nende jaoks kõrgelt kukkumine, sest ma
pole kohanud kumbagi neist. Tänavu juunis sattusin küll Par
exi kutsel panga kontori avamisele Münchenis, kuid erinevalt varem
räägitust Karginit sinna ei saabunud.
Küll aga oli
kohal Läti ekspeaminister Valdis Birkavs. Ta rääkis Ekspressile,
kuidas Kargin ilmus kord tema kabinetti ja veenis mesimagusal häälel,
kui kasulik oleks veelgi rohkem riigi raha Parex-panka paigutada. Minister
naeratas vastu ja saatis Kargini sisuliselt pikalt.
Aga mõni
aeg hiljem sai Birkavsist panga nõukogu aseesimees ja praegu hoiavad
Parexis oma raha nii Läti riigiasutused kui ka olulisemad riigifirmad.
Saatsin seejärel Parexi peakontorisse kümmekond küsimust
lootusega, et ehk vastab miljardär PR-abiliste vahendusel. Aga vastuseid
ei saabunud, sest Kargin olnud “nii hõivatud oma poja
pulmadega”.
Võib-olla seisnes viga ka küsimustes.
Muu hulgas pärisin, kuidas elas Kargin üle abielulahutuse – too
oli mõne aasta eest Läti kõmupressi sündmus number
üks. Miljardär Kargin jättis maha oma kauaaegse kaasa Tatjana
ning alustas kooselu endast 18 aastat noorema Anna Barinovaga, kes on
miljonäri tütar ja Läti tennisemeister.
Teiseks usun
ma, et Kargin ei pidanud Eestit kõige olulisemaks. Märtsis 2004
Tallinna filiaali luues kuulutas ta, et hõivab siin kolme aastaga
kümme protsenti turust. Kuid end “äriklassi pangana”
reklaaminud Parex omab praegu turust vaid ühe protsendi.
Parexi kõige kuulsam klient Eestis on Viktor Levada, kes laenas 400
miljonit krooni Olümpia vastas asuva kinnistu soetamiseks. Laenu
tähtaeg kukub kevadel ja juba tehakse linna peal nalja, et platsi
uueks omanikuks saab Läti riik.
Oktoobris
rääkisid mõned hästi informeeritud eestlased, et
Läti kaitsepolitsei uurib, kas Parex-pank levitab kuulujutte, et Swedbanki
Läti harus saab kohe raha otsa. Seda siis lootusega, et paanikas rahvas
raha Parexisse üle viiks.
Uurimine pole veel
lõppenud.
Probleemid vaba rahaga tekkisid hoopis Parexil
endal. Nädalavahetusel teatas riiklik finants- ja kapitalituru komisjon,
et pangast võeti välja hoiuseid 1,3 miljardi krooni ulatuses.
Seejärel rääkis suuromanik Krasovitski 2,2 miljardist ja
lõpuks märkis eespool mainitud komisjoni esindaja, et pooleteise
kuuga kaotas pank hoiuseid koguni 5,3 miljardi krooni ulatuses.
Parexi teisipäevase teate kohaselt tingisid panga raske olukorra
“globaalne finantskriis ja Rootsi riigi otsus alustada Rootsi
pankade Lätis asuvate filiaalide toetamist”. “Tulenevalt
sellest oli Parex Banka sunnitud tegutsema ebavõrdse konkurentsi
tingimustes.”
Tegelikult oli viga Parexi omanike uhkuses.
Kargin ja Krasovitski ei müünud panka skandinaavlastele ega
täitnud lubadust viia Parex börsile. Nad nautisid elu iseseisva panga
juhtidena, aga selline iseseisvus läks kalliks maksma, sest erinevalt
näiteks Eesti pankadest ei saanud Parex küsida finantseerimist
peremeestelt Rootsis, vaid pidi ise raha üle ilma kokku ajama.
Parexit jätkus justkui kõikjale. Tokyo esindus hankis raha panga
sees samuraibondideks hüütud võlakirjade abil; emissarid
Venemaal seletasid sealsetele rikastele, et “oleme lähemal kui
Šveits”; Lääne odava raha küttimiseks aga avati
filiaalid Rootsis ja Saksamaal. Parex kuulutas uhkusega, et on ainus ELi uute
riikide pank, kes vastab Saksa Deposiidikaitse Fondi nõuetele.
Kõige olulisemad summad hankis pank hiigelsuurte sündikaatlaenude
abil, millest suur osa kulus kohe eelmiste sarnaste laenude tagastamiseks. Uusi
sellised laene on praegu ilma riigi abita hankida väga raske, et mitte
öelda võimatu
.
Eriti
huvitav oli Parexi puhul suurejooneline äri Vene suunal. Veel
oktoobri alguses teatas pank, et laenab nafta- ja gaasiprojektidele
Neenetsimaal 200 miljonit dollarit ja loodab tänu kõrgele nafta
hinnale, et projekt tasub end oodatust kiiremini ära. Panga
asepresident Vladislavs Skrebelis kuulutas, et “erinevalt teistest
välisinvestoritest ei karda me finantseerida transpordi ja
energiaprojekte”. Kohe pärast seda kukkus nafta hind nagu kivi
kaks korda...
Veelgi olulisem oli aga, et ka hoiustest moodustas
märkimisväärse osa idast saadud raha.
Praegu
arvatakse, et need suured summad, mis pangast välja jooksid, olidki
venelaste raha.
Läti tipp-poliitikud on kitsas seltskonnas
rääkinud, et kuni 25 protsenti Parexi bilansist võib olla
õhku täis.
See ongi põhjus, miks Läti riik
Parexi üle võttis ja andis kontrollpaki riikliku Zemes un Hipoteku
Banka kätte.
Paradoksaalsel kombel kritiseeris Kargin viis
aastat tagasi avalikult, et riik investeerib tollesse panka miljoneid
latte – see on ju ausa konkurentsi moonutamine...
Eestlastele
näitas Parexi juhtum selgelt, et kaugeks peetud finantskriis on
jõudnud meie ukselävele. Tänu Rootsi omanike toele on Eesti
pangad hästi vastu pidanud.
Kuidas Karginil ja Krasovitskil
edasi läheb, ei tea keegi. Nad jätkavad juhatuses, kuid Kargin astus
esimehe kohalt tagasi. Mõlemale kuulub endiselt 17 protsenti Parexi
aktsiatest, kuid need on panditud riigi kasuks nagu ka väidetavalt muu
vara, sh Kargini ülikallis villa.
Parexi teisipäevane
pressiteade annab meestele teatavat lootust: “Aasta pärast
võivad senised Parexi põhiaktsionärid proovida panga aktsiad
taas välja osta.” See on muidugi tore sõnastus:
“võivad proovida”.
Lõpetuseks Kargini
üks lemmikanekdoote. Mehelt küsiti enne millenniumivahetust, millised
on tema plaanid uuel aastatuhandel. Ta vastas: “Küllaltki
tagasihoidlikud, enamiku sellest ajast veedan hauas.”
Parexi tõus ja mõõn
- 1986 – Viktor Krasovitski ja Valeri Kargin alustavad ühist turismiäri. Erinevalt konkurentidest ei teeninda nad saabuvaid välisturiste, vaid viivad rikkaid sovette välismaale
- 1991 – Parex avab NSV Liidu esimese valuutavahetuse keti
- 1992 – tööd alustab Parex-pank
- 1998 – Ainus Läti pank, kes teenib kriisi ajal kasumit
- n 2000 – ostab tütarpanga Leedus
- 2004 – avab filiaali Eestis ning ostab Šveitsis asuva pisikese AP Anlage und Privatbanki
- 2005 – avab filiaali Saksamaal ning liisingkompaniid Venemaal, Ukrainas, Valgevenes ja Aserbaidžaanis
- 2006 – avab filiaali Rootsis
- 2007 – saab oma ajaloo suurima sündikaatlaenu 500 miljonit eurot
- 2008 – Läti riik võtab kriisi tõttu kontrolli oma kätte
Parexi omanikud enne
42,5% - Valeri Kargin
42,5% - Viktor Krasovitski
15% - väikeaktsionärid (sh East Capital Management, Danske Capital Finland, Julius Baer Equity Fund, Firebird Funds, Svenska Handelsbanken)
Parexi omanikud praegu
51% - Zemes un Hipoteku Banka
17% - Valeri Kargin
17% - Viktor Krasovitski
15% - väikeaktsionärid