Naisküsimus

Et viibin Aafrika pinnal, andis esimesena tunda hingamine – sealne õhk tundus harjumatult tihke, raske, maadligi, tegin isegi katset õhku kombata. Et oli vihmaperiood, läikis asfalt niiskelt ja taevast tuli paar sahmakat. Temperatuur osutus veidi külmemaks kui selle suve Veneetsias, kõigest 36 kraadi. Päike kõrvetas pidevalt.

Lonely Planeti reisiraamat andis teada, et viisata ei lasta Dakari lennukile, et Senegali islamistlikus macho ühiskonnas suhtutakse naistesse ainult veidi lugupidavamalt kui lastesse, et valgeid naisi ollakse sunnitud siiski kohtlema “nagu mehi” st. meestega võrdsetena, et sealses kliimas tuleb olla ettevaatlik söökide ja jookidega jm.

Lennujaamas arvasin nägevat paari rikast musta meest oma haaremiga. Üldse, nad reisisid tervete perekondade kaupa. Lonely Planet kirjutas, et haareminaised üksteist eriti ei salli, aga peavad oma staatusega leppima, kuna mees kindlustab elatise. Kolm noort musta naist kandsidki täpselt ühesuguseid kõrvarõngaid ja kallist kangast värvilisi ürpe ja hoidsid üksteise ligi, lastes end kureerida toimekal mustal härral. Lennujaamast hotelli sõites ütles meie seminari sümpaatne organisaator erilise rõhuga lausa kaks korda: autos istub mees ette juhi kõrvale ja naised istuvad taha.

Neeger olla on uhke ja hää

Veel sain turismiraamatust teada, et Senegal on Aafrikas üks demokraatlikuma poliitilise korraga riike, kus on õnnestunud vältida Zimbabwe humanitaarkatastroofi ja pidevaid kodusõdasid, nagu need mujal Aafrikas on tavalised. Hiljem rääkisid kohalikud kolleegid, et Senegalil on pärast iseseisvumist 1960. aastal vedanud presidentidega. Kirjanikust president Senghor (nagu meil Lennart Meri) oli loonud mustade enesehinnangu tõstmiseks “neegriksolemise filosoofia”, mistõttu “neeger” on Lääne-Aafrikas auväärne sõna. Ja praegune president Abdoulaye Wade koos esimese leedi Viviane Wadega on juristid. Muide, president on neeger ja moslem, tema naine aga valge katoliiklane.

Dakar näib koondavat ka musta mandri kunsti. Siin on asutatud ainus üle-aafrikaline kunstibiennaal Dak’art (järgmine toimub 2004), mis motiveeriski siin korraldama kunstiteemalist jututuba, kuhu olin kutsutud. Praeguseks olen suur Senegali sõber, mistõttu teen sellele Lääne-Aafrika väikeriigile rõõmuga tasuta propagandat.

Leia üles oma hing

Neegrid olid oma loomulikus keskkonnas vaimustavad. Nende olekus ja liikumises oli loomalikku graatsiat sõna parimas mõttes. Üks asi on näha seda kommertslikust muusikavideost, teine asi elus endas nende ajaloolisel kodumaal. Ehkki ümberringi valitses silmnähtav vaesus ja lagunemine, ei tundunud see kohalikke häirivat, inimesed paistsid rõõmsad ja ilma alaväärsustundeta. Kõiki valgeid vaadati kui rikkaid umbes samamoodi nagu meie nõukogude ajal vaatasime kõik välismaalasi.

Hotell Novotel oli Dakaris nagu igav euroremondi saar, kus minusuguseid turvaliselt hoiti. Hotellis viibis ka heal järjel musti, kes on lääne tsivilisatsioonis treenitud pealtnäha külmadeks ratsio inimesteks – Ameerikast pidavat neid viimasel ajal massiliselt Aafrikasse reisima, sest kõik otsivad juuri. Siis nutavad nad nagu lapsed, tundes taaskohtumist oma ununenud hingega. See tundub vist naljakas neile, kes ongi kogu aeg hingeliselt kodus viibinud.

“Hing” on neegritele oluline märksõna. See väljendub suhtlemises, käsitöös, kunstis, muusikas, kõiges. Minagi sulasin, kui kotimüüja kõnetas mind tänaval: sister. Või kust pärineb soul muusika. Senegali põhja-osas on St. Louis, ajalooline pealinn, tuntud oma jazzi festivalide poolest. “St. Louis’i jazz” on termin. Minule jäid sellest linnast meelde aga hoopis kitsed, kes vaatasid kohviku aknast sisse, ookeanirannas olevad värvilised paadid ja Pariis-Dakar autoralli rajad linnast välja jääval kõrbemaastikul.

Läti koloonia Senegali külje all

Identiteet on paljude kaasaegsete inimeste ja kultuuride valuteema. Senegali identiteedigagi on segased lood. Ajaloolise Prantsusmaa kolooniana on seal riigikeel prantsuse keel, ajaloolise Araabia kolooniana on 92% rahvast moslemid, kohalikud räägivad vähemalt seitset kohalikku keelt, millest arvukaim on wolofi hõimu keel, aga ühelgi neist pole oma kirjakeelt, noored neiud imetlevad läänelikke riideid, kosmeetikatooteid ja soenguid, nähes kurja vaeva oma juuste silendamisega, samas kui eriti patriootlikud islamimehed kannavad Marokost pärit sinivalget tutimütsi, millega meie mehed käivad suusatamas.

Ka lätlastel on Lääne-Aafrikaga oma sotid. Senegali territooriumi sees asub ribana väike Gambia riik, kuhu 1651. aastal maabus Kuramaa hertsog Jakob oma laevadega, millel palju läti sõdureid, käsitöölisi ja talupoegi. Otseühendus Ventspilsi ja Liepajaga kestis 1660. aastani, mil inglased tegid Kuramaa kolooniale Gambias kiire lõpu.

Üks kohalik moslem, kes kinkis mulle väikese kullakänkra ja tegi wolofi keele kiirkursuse, rääkis laialt naeratades, et aga Jumal on ikka üks, olgugi et moslemid ja kristlased ja budistid. Teine lisas, et inimesed on ikka inimesed, olgugi et nahavärv must või valge või kollane, veri soontes ikka üks. Must rass on kuumaksköetud maailmapoliitikas tõepoolest kõige rahumeelsem rass.

Tänan seda artiklit lugemast. Wolofi keeles: diereudjeuf.

Senegal

Territoorium: 75 951 ruutmiili

Elanikkond: 9,1 miljonit

Rahvastiku tihedus: 120 inimest ruutmiilis

Urbaniseeritus: 43%

Keeled: prantsuse, wolofi, pulaari, diola, mandingo, bambara jt.

Usk: islam 92%, kristlus 2%, muu 6%

Näide islamlikust huumorist Senegali TV muusikavideos

Kaunitar laulab wolofi keelset laulu, õõtsudes muusika taktis. Kaks turbaniga habemikku piiluvad lukuaugust kaunitari üksteise võidu. Siis jäävad habemikud magama ja kumbki näeb und, et kaunitar on tema kõrvale tulnud. Unes kobavad habemikud magusa ilmega teineteise nägusid. Oh kui suur pettumus ärkamisel!