Pariisi protsess: tõde, kired ja raha
Estonia katastroofist möödub sügisel kümme aastat, ent kohtuvaidlus laevahuku süü ja põhjuste üle, mida asjaosalised nimetavad “Pariisi protsessiks”, pole sisuliselt jõudnud alatagi. Ühelt poolt on seis lootustandvam kui iial enne – pärast ligi kaheksa aastat väldanud ootust on Prantsuse kohtud kuue kuu jooksul Estoniaga seotud hagi neli korda arutanud. Teisalt ähvardab 852 inimese surma toonud katastroofi sisuline arutelu kohtus tõsiselt takerduda, kui ohvrite omaste ühendus jalgu alla ei võta.
Läänemere kallastel loodud erinevate Estonia ohvrite omaste esindusgruppide saatus on pea sama piinarikas ja äpardusi täis kui laevahukk ise. Viimane puhang aeg-ajalt uuesti puhkevas kirgedetormis toimus eelmisel nädalal, kui Estonia Protsessi Ühingu (Estonia Litigation Association – ELA) esimees Helje Kaskel saatis kõigile Pariisi protsessist osavõtjatele emotsionaalse läkituse.
Resümee kirjast on karm – kohtuprotsessiks korjatud raha on otsas või kadunud ja viimane omakseid esindav organisatsioon tõsises kriisis. Kaskeli hinnangul on peamine süüdlane selles tema kunagine võitluskaaslane, ELA endine juriidiline esindaja Henning Witte, kes “lüpsis” endale omaste ja kindlustusfirmade arvelt miljoneid kroone.
Fööniksina tuhast
Kui seni suurim hukkunute omakseid koondav organisatsioon DIS (The International Supportgroup After Estonia) lagunes, korjasid 2002. aasta suvel teatepulga üles katastroofis hukkunud Urmas Alenderi eksabikaasa Helje Kaskel ja Rootsis tegutsev saksa advokaat Henning Witte, kes on ühtlasi üks suurimaid huku ametliku versiooni kriitikuid. Witte oli ühena mitmest advokaadist Pariisi protsessi algatamisega seotud juba 1996. aastast.
Nagu nimigi reedab, kutsuti Estonia Protsessi Ühing ellu peamiselt kohtuprotsessi jätkamiseks laeva ehitaja- ja sertifitseerijafirmade vastu, mille olid algatanud juba tema eelkäija DIS. Kuna parvlaeva vahetult huku eel merekõlbulikuks tunnistanud Bureau Veritas on registreeritud Prantsusmaal, anti hagi sisse just seal. Kaaskostjana kutsuti kohtusse Estonia ehitanud Saksa laevatehas Meyer Werft.
Omakseid esindab transpordiõigusele spetsialiseerunud büroo Schmill & Lombrez, kelle taha koondus ligi 1300 inimest, neist ca 500 Eestist. Juhtumiga tegeleva vandeadvokaadi Erik Schmilli sõnul on tegu hiiglasliku ja keerulise protsessiga. “Meil on vastas osapooled, kes on valmis iga hinnaga hea seisma selle eest, et kohus ei langetaks mingit otsust. Seda mitmetel põhjustel, seal hulgas poliitilistel,” rääkis Pariisi advokaat.
Aastaid vaieldi ainuüksi selle üle, kas Prantsuse kohtud on üldse pädevad kaebust menetlema. Siis oodati Estoniaga seotud teiste kohtuvaidluste lõppu Rootsis. Lisaks kulges Pariisi protsess miljardifirmade vastu üle kivide ja kändude (ning maeti juba avalikkuses maha), sest polnud selge, kes seda finantseerib.
Miljonid sulasid nagu lumi
Estoniat puudutavate kohtuvaidluste finantspoolel valitseb täielik segadus, millest pole kardetavasti täit ülevaadet kellelgi. Teoorias pidi raha tulema peamiselt kahest allikast – DIS korjas varsti pärast katastroofi omastelt 195-300 dollarit, millele lisaks maksid Rootsi kindlustusfirmad ca 170 hukkunu ligimestele raha kohtuprotsessiks.
Nii saadi kokku 3,3 miljonit Rootsi krooni (umbes 5,6 miljonit Eesti krooni), millest enamik kadus erinevate esindajate, vahendajate ja usaldusmeeste tasku ilma, et sellest protsessile suurt kasu tõusis. Näiteks protsessiga vahetult tegelev Erik Schmill väidab, et tal on hetkel saamata 100 000 eurot ehk 1,5 miljonit krooni.
Juba 90ndate lõpus lahvatas Rootsis esimene skandaal, milles katastroofi ohvreid esindanud DIS-i eesti juurtega esimeest Gunnar Bendreust ja tema lähikonda kahtlustati miljonite kroonide omastamises. Bendreuse esinemised sisaldasid algusest peale hulgaliselt dramaatilisi hüüdlauseid ja reklaami protsessi osalistele nende panus kümnekordselt tagasi teenida, aga talle usaldatud raha kulutamisest ei tahtnud ta aru anda.
Bendreuse tegemiste vastu ilmutasid huvi ka Rootsi maksuamet ja politsei. DIS-i esimees omakorda veeretas raha raiskamise süü advokaat Wittele, kelle ta Pariisi protsessi kureerima kutsus. Witte ähvardas omakorda Bendreust hageda, aga ei teinud seda. Ehkki karistusi ei järgnenud, kaotas Bendreus usalduse ja tema loodud 1200 liikmega ühing lagunes. Siis lõid Witte ja Kaskel uue organisatsiooni, mis koondab umbes 300 inimest.
Ühing nagu lüpsilehm
Ent ajalugu kordub. Jälle on tüli majas ning selle fookuses raha ning süüdistavad sõrmed sihivad Wittet. ELA juriidiline esindaja Witte astus ootamatult ametist tagasi tänavu 11. jaanuaril. Hetkel on ainus aktiivne ELA juhtfiguur Helje Kaskel, kes elab aga Atlandi taga Chicagos.
Kaskeli sõnul keeldus advokaat juba varem korralikke finantsaruandeid esitamast, aga tõeline pilt olukorra tõsidusest ilmnes, kui ta võttis otse ühendust Erik Schmilliga. “Kuigi Wittel õnnestus jätta mulje, et ta omaste huvide eest võitleb ning on Pariisi protsessiga kursis, selgus aasta algul, et ta polnud Schmillile ELA olemasolust midagi rääkinud. Mis veel hullem, Witte polnud temaga praktiliselt üldse sidet pidanud.”
Tagantjärgi tekitavad kummastust soolased arved (tunnihind üle 3000 krooni), mida Witte ELA-le esitas. Kaskeli meelest “lüpsis” Witte omaste esindamise arvelt raha ning kavatseb selle uurimiseks teha avalduse politseile. Kuid veel enne tuleb tal kibekähku – enne 10. juunit – läbi viia ELA aastakoosolek, muidu ähvardab organisatsioon laguneda. Seda üritab Kaskel teha kirja ja e-posti teel.
Pariisi protsessi jaoks on aga tähtsamgi volikirjade küsimus. Ehkki Schmill sai algul DIS-i kaudu mandaadi umbes 1300 omakselt või pääsenult, tuleb nüüd koostada uued volikirjad. Rootslaste puhul, kellel on kindlustus, piisab selleks lihtsalt vastava blanketi täitmisest, eestlastega, kelle kulusid kindlustus ei kata, on asi keerulisem. Nende puhul tuleb koostada kliendileping, mida aitab Eestis teha advokaadibüroo Tehver ja Partnerid.
Süüdistused luuretegevuses
Nagu oleks eelkirjeldatud segadusest veel vähe, lisab dr. Henning Witte omalt poolt tulle mitu liitrit head saksa masinaõli, süüdistades Kaskelit ei vähemas ega rohkemas kui töötamises Rootsi sõjaväeluure kasuks.
“Proua Kaskel hakkas möödunud aastal minu suhtes käituma väga jämedalt ja ebaviisakalt, hoolimata sellest, et alates 1997. aastast olime olnud väga lähedased sõbrad,” kirjutab Witte vastuseks Ekspressi küsimustele omanimelisest Stockholmi advokaadibüroost. “Rootsis oli isegi tema ametlikuks elukohaks registreeritud minu erakorter.”
Witte sõnul hakkas ta aga peagi saama vihjeid selle kohta, et eestlanna võib olla Rootsi sõjaväeluure agent.
“Loomulikult on seda alati raske tõestada, kuid ta ise andis selle kohta märku. Tema meililistis Rootsi ohvrite ja ELA liikmete tarvis on kahe inimese aadressid, kes ei kuulu ELAsse,” räägib Witte. Tema sõnul kuuluvad need isikud hoopis Rootsi luure ridadesse, kusjuures üks neist on endise skandaalse ohvriteesindaja Benderuse sugulane.
Witte sõnul oli tema lahkumine ELA esindaja kohalt tingitud ka Kaskeli alusetutest rahalistest süüdistustest tema aadressil ja muudest ebasõbralikest sammudest. Advokaat tõrjub süüdistusi organistatsiooni raha omastamises ja liiga kõrgetes honorarides, kinnitades, et sai viimati tasu 1998. aastal ning töötas sealtmaalt hoopis oma tasku peal ja suuri kahjusid kandes.
“Nüüd pingutab Helje Kaskel kõvasti, et hävitada valede abil minu reputatsioon ja ka ELA eksistents, sest aastakoosolekut ei saa läbi viia kirja teel. ELA põhikirja 8. paragrahvi kohaselt peab toimuma reaalne koosolek. Kaskel ei saatnud oma “aastakoosoleku” kutseid isegi mitte kõigile ELA liikmetele, ehkki põhikiri kohustab teda seda tegema neli nädalat enne koosolekut. See tähendab, et ELA laguneb omaenda põhikirja kohaselt 11. juunil. Hea töö, Helje!” jätkab Witte.
Ka eitab Witte süüdistusi andmete varjamises praeguse advokaadi Schmilli ees, ehkki möönab mõnigast võlga tema ees, mis olevat tekkinud kindlustuskompaniide süül. Samas lisab Witte, et ka Schmill võib olla “mõjutatud mõnest luureteenistusest.”. P>
“Tema tegevus minu vastu ja Estonia katastroofi ohvrite vastu on minu jaoks märk, et tegemist on hiiglasliku vandenõuga, mille eesmärgiks on varjata Estonial tegelikult aset leidnut,” avaldab advokaat.
Kohtukulude oht
Kas Kaskeli poolt kirja ja interneti teel läbi viidav ELA aastakoosolek on juriidiliselt pädev, selgub hiljemalt 6. septembril, mil Pariisis peetakse Estonia protsessi esimene sisuline istung. Selleks ajaks peavad ka Eesti kannatanud otsustama, kas sõlmivad Schmilliga kliendilepingu.
“Kohtunik juhtis protessi septembrisse edasi lükates tähelepanu asjaolule, et ta ei saa aru, kes protsessis osalevad,” sõnab Eesti kannatanute volikirju Shcmillile vahendav advokaat Jaanus Tehver. “Eesti kannatanud on valmis volikirju andma, kuid tahavad enne aru saada, mida see võib endaga kaasa tuua.”
Võimaliku võidutasu jagamise kõrval tuleb muu hulgas välja selg itada see, kas protsessi kaotamise korral peavad eestlased osalema ka kohtukulude ja kostjatena esinevate suurfirmade kaitsekulude hüvitamises.
Peadpööritavad panused
Estonia hukku puudutav kohtuvaidlus on äärmiselt komplitseeritud seda enam, et vastaspool kasutab venitamistaktikat, et asja tuumani jõudmist igati edasi lükata. Lihtsustatult on Pariisi hagi nurgakivi laevaõnnetust uurinud rahvusvahelise komisjoni lõpparuanne, mille kohaselt ehitas Mayer Werft Estoniale visiiri, mis ei vastanud avamerelaevade rahvusvahelistele nõuetele. Bureau Veritas andis aga Estoniale avamerel sõitmiseks loa, ehkki tegelikult tohtis sellise konstruktsiooniga laev sõita vaid kaldaäärsetel marsruutidel.
Kui kohus leiab, et komisjoni raport on õige, siis peavad suurfirmad kannatanutele maksma miljoneid dollareid. Nõutava hüvitise täpset suurust ei soostu advokaadid ütlema. Kui kohus leiab, et laevatehas ja sertifitseerimisfirma ei pea raha maksma, tunnistatakse ametlik lõppraport valeks ja tuleb algatada uus uurimine. Vastaspool mõistagi nii ei arva.
Mängu panused on kõrged. Ehkki osapooled esi soovi rahanumbrit avaldada, on ilmne, et potentsiaalse hüvitisena käib jutt üüratust summast. Juttu on olnud, et 20 protsenti sellest läheks omakseid eindavale firmale Schmill & Lombrez. Kuid kaalul on rohkemgi kui 852 inimese surma ja umbes 1300 inimese kannatuste korvamine. Kui kohus jagab seisukohta, et Estonia uputas konstruktsiooniviga, tähendab see, et kümned kui mitte sajad sarnased laevad maailma meredel on ohtlikud.
sidebar
Rebimine ümber vraki
Gunnar Bendreus. Rootsi eestlane, kes asutas 1995. aastal suurimaks kasvanud Estonia ohvrite omaste ühingu DIS. Arvutuste kohaselt kogus DIS üle 1200 liikmelt 5,3 miljonit krooni, lubades kannatanutele hüvitist 3000 – 50 000 dollarit inimese kohta. Tegelikult kulus raha peamiselt juhatuse esimehe enda ja tema sugulastest moodustatud juhatuse palkadeks. Bendreus süüdistas miljonite kadumises advokaat Henning Wittet, kellele ta DIS-i juhtimise enne afääri ilmsiks tulekut üle andis. DIS lõpetas kuulsusetult tegevuse 2001. aastal.
Henning Witte. Saksast pärit Rootsis kodunenud advokaat, kelle DIS kaasas Pariisi protsessi kureerima. Jüri Lina hea tuttav on tuntud ka kui juhtiv vandenõuteoreetik, kes avaldas Estonia huku tagamaadest raamatu, misjärel Rootsis teda tema enda sõnul kiusama hakati. Witte on ühtlasi meespeaosalise prototüüp filmis “Balti Torm”, mille ta produtseeris koos Jutta Rabega. DIS-i lagunedes, asutas Witte koos entusiastidega (sh Helje Kaskeliga) ELA, et Pariisi protsessi jätkata. Nüüd kahtlustatakse Wittet kogu ürituse saboteerimises ja rahade omastamises.
Jutta Rabe. Skandaalne Saksa teleajakirjanik, kes sai Läänemere kallastel kuulsaks ning kelle suhtes anti Rootsis välja arreteerimiskäsk pärast seda, kui ta korraldas koos ameerika miljonäri Greg Bemisega sanktsioneerimata sukeldumise Estonia vrakile. Nagu Witte väidab ka Rabe, et Estonia hukk oli tegelikult massimõrv. Rabet, kes on Estoniast teinud 14 dokumentaalfilmi ja raamatu, süüdistatakse võõralt kannatuse arvelt raha teenimises. Rabe oli naispeaosalise prototüüp mullu sügisel linastunud 100 miljoni kroonise eelarvega spektaaklis “Balti Torm”, mis osutus majanduslikult ebaedukaks.
Helje Kaskel. Katastroofis hukkunud Urmas Alenderi endine abikaasa. Praegu abielus ameerika ajakirjanikuga ning elab Chicagos. Elas kaks aastat Saksamaal, kus sattus “Balti Tormi” võttemeeskonda (oli konsultant ning esines pisirollis) ja tutvus Henning Wittega. Viimasega koos asutas 2002. aastal ELA. Kaks aastat hiljem tekkis tüli, misjärel Kaskel on jäänud sisuliselt ainsaks aktiivseks ELA juhiks ja püüab organisatsiooni lagunemisest päästa.
Erik Schmill. Inglismaal kõrghariduse omandanud saksa-prantsuse juurtega advokaat, kelle põhikontor asub Pariis. 20 töötajaga firmal on esindus ka Londonis. Algselt kaasas Schmilli protsessi DIS ja Gunnar Bendreus. Koos Schmilliga tegeleb Estonia juhtumiga ka tema partner Francois Lombrez.
