Päris president ehk tema isa varises 21. aprillil kõnet pidades kõigi silmade all kahel korral kokku. Nii jäid tagasihoidlikuks ka Heidar Alijevi 80. sünnipäeva pidustused 10. mail, ehkki selleks puhuks said nii presidendi kodulinn Nahhitševan kui ka Bakuu mitu esindushoonet juurde. Pärast juubelit siirdus president ravile Türgisse, sealt Clevelandi (USA), kust 2. oktoobril tuli teade, et Heydar ei kandideeri presidendiks ja loodab, et poolehoidjad annavad hääle tema pojale.

Presidendi riigist äraoleku ajal olid Ilham ja tema akadeemikust onu Jalal Alijev (Heidari geneetikust noorem vend, parlamendiliige) need, kes regulaarselt teavitasid rahvast, et olid just näiteks kell kaks rääkinud telefonitsi Heidariga, kelle paranemine kulges hästi.

Valimisteaegses Bakuus viibides polnud raske märgata, et ajakirjanikele valmistas lõbu Ilhamilt küsida: "Mis kell te isaga rääkisite?" - sellest oli saanud omapärane lööklause opositsiooni ja kõigi rahulolematute käes.

Mõistagi oli Ilhami kampaania üles ehitatud isa autoriteedi kasutamisele. Pea kõikjal kõrgusid pildid kahest Alijevist. Valimiste eelõhtul nägin vanalinnas jalutades kvartalite kaupa kaksikpilte, milledel kurikaelad olid poja näo täis kritseldanud ja papa puhtaks jätnud. Fakt on see, et kui vana Alijeviga veel arvestati, siis poja suhtes ilmutati rohkem vaenulikkust kui sümpaatiat. Tihti ei salatud, et tegu on kaardimängija ja elupõletajaga.

Suur vaenlane Stalin

Läänes alustatakse Heidar Alijevi elulugu tavaliselt sellest, et mainitakse tema tõusu kohaliku KGB ülemaks (1967-69), millele järgnes kompartei esimese sekretäri amet (1969-82). Aserid ise aga kirjutavad igal pool, et Heidar Alirza Oglõ oli esimene aserist Aserbaidžaani KGB ülem. Aserid loevad oma üheks suuremaks vaenlaseks venestunud grusiini Jossif Stalinit, kelle käe all tekkis moslemite Aserbaidžaani territooriumi sees kristlikule Armeeniale kuulunud Mägi-Karabahhia ja Armeenia sees Aserbaidžaanile kuuluv Nahhitševani ANSV (just sealt ongi pärit Alijevid).

Tasub teada, et 1945-46 oli viimase naaber 20 miljoni aseriga asustatud Iraani põhjaaladel moodustatud Giljani vabariik (päris Aserbaidžaanis elab vaid kaheksa miljonit aserit), millest tõenäoliselt saanuks 17. liiduvabariik, kui USA ja Suurbritannia poleks sundinud Stalinit vägesid Iraanist ära tooma.

Stalini rahvuspoliitika eriliseks pärliks peetakse armeenlase hoidmist Aserbaidžaani kompartei esimese sekretäri ametis 1949. aastal, kui mägedes oli "avastatud" mussavatistide salgad. Partei Musavat (Võrdsus) tekkis 1911. aastal ja oli võimul 1918-1920, kuni bolševikud Aserbaidžaani esimese Taga-Kaukaasia riigina Venemaale tagasi vallutasid. Põhjus oli lihtne - nafta. Olgu meenutatud, et näiteks Alfred Nobel teenis oma raha just Bakuus, samuti Rotschild.

Briljantsõrmus seltsimees Brežnevile

Nafta maksab tänagi ja kui Heidar Alijevist sai 1993 taas Aserbaidžaani juht, oli nagu loomulik, et riikliku naftakompanii juhiks sai tema ainuke poeg Ilham (kellel on ka õde ning endal kaks tütart ja poeg).

Ilham õppis Nõukogude nomenklatuuri eliitkoolis - Moskva rahvusvaheliste suhete instituudis ja jäi ka sinna tööle, sest isa oli vahepeal edutatud Moskvasse (1982-87 oli Alijev NSV Liidu Ministrite nõukogu esimehe asetäitja ja Poliitbüroo liige).

Üldise arvamuse kohaselt tagas Alijevile ületoomise nutikus - ta kinkis Leonid Brežnevile 75. sünnipäevaks briljantsõrmuse, mis meeldis Nõukogude raukjuhile nii, et ta ei saanud sellest silmi ega sõrmi lahti ning võttis ette veel ühe reisi Bakuusse, mis olla saanud ta eluküünlale saatuslikuks.

Heidar Alijevit peeti üldiselt konservatiiviks ja fakt on see, et Mihhail Gorbatšov sundis ta lahkuma. Kodumaal olid kõik kohad aga hõivatud ja pealegi keelas uus riigipea tal Bakuus elamise. Egas midagi - 1991-93 leppis vana Alijev esimese mehe rolliga Nahhitševanis (sellesse aega langeb tiheda koostöö sisseseadmine Türgiga). Noorem Alijev ajas samal ajal äri Moskvas ja Istanbulis.

Aserbaidžaanile ebaõnnestunult kulgenud Karabahhi sõja mõjul alanud võimuvõitluses kutsus toonane president ja Rahvarinde juht Elchibei Heidar Alijevi endale appi ning viimane oli kärme süllekukkunud võimu üle võtma. Kuu aega hiljem, septembris 1993 liitus Azerbaidžaan SRÜga ning riigi saatus oli sellega taas määratud.

Perel hea poliitiline vaist

President Heidar Alijev näitas end pragmaatilise juhina - 1994 ühineti NATO rahupartnerlusega ja 1999 Euroopa Liidu koostöö- ja partnerlusprotsessiga. Samas on suudetud Venemaa suhtes kogu aeg distantsi hoida (erinevalt Moskvaga tihedalt lävivast Armeeniast ja ka Gruusiast).

Heidari ja Ilhami ühisprojektiks võib pidada läbi Gruusia ja Türgi Vahemereni ulatuva naftajuhtme ehitamise alustamist, millises projektis lööb kaasa ka USA kapital.

Head poliitikuvaistu näitas ka Ilham, kes valimiste-eelse kuu jooksul jõudis külastada Venemaad, USAd ja Türgit ning süüdistada oma peakonkurent Issa Gambari (teadlaste perest pärit tänase Mussavati juhti) Iraani-meelsuses. Paar väiksemat opositsiooniliidrit said süüdistuse sidemetes rahvusvahelise terroriorganisatsioonidega, mis mõistagi ajas suurriikide kõrvad kikki. Seda kõike oli kerge teha, sest Alijevite perekonna käsutuses on nii riiklik kui ka kõik neli eratelekanalit. Rääkimata ajalehtedest.

Isa tõi rahu, poeg vägivalla

Opositsioon siiski ei heitnud meelt, sest 15. oktoobri presidendivalimised olid arvult kolmandad, neile järgnevad parlamendivalimised on neljandad ning kas või Leedu, Läti ja Eesti on kinnitanud, et kolmandatel-neljandatel valimistel üleminekuühiskondades võib loota uute jõudude võimuletulekut…

Sündmuste kulg kinnitas, et Samuel Huntingtoni selle tarkusega olid kursis ka Alijevid - opositsiooni iga katse valimiskampaanias oma jõudu näidata sai toore vastulöögi.

Ajend vägivalla puhkemiseks tekkis käigult, sest häälte kokkulugejad pingutasid üle. Kui 1998. aastal kogus Heidar Alijev 76 protsenti häältest, siis sedapuhku langes Ilhami saagiks 80 protsenti. Opositsioon tuli tänavatele, kust nad halastamatult minema peksti. Üldine jahmatus oli suur, sest Heidar Alijevi võimuletulek 1993. aastal tähistas vägivalla lõppu, Ilhami võimuletulek aga algas vägivallaga.

Ilhami õnnitlenud suurriikide juhid ei kõssanud sellest sõnagi, ent eks mõtle kõik, kuidas poeg lõpetab.