Huvitav, kust jookseb päris- ja tehiselu piir? Hakkasin nuputama selle üle pärast seda, kui Tõnu Kaalep sai lastele proovimiseks harukordselt nummi Ugobe robotsauruse Pleo ning eelviimases Wiredis ilmus järjekordne lugu sellest, kuidas leiutaja Ray Kurzweil igatseb surematust.


Kas robotlelu, mis käitub nagu lemmikloom, on hea või halb? Kas teda üldse saab sildistada?


Sõltub ilmselt sellest, kuidas lapsed robotleluga suhtlevad: kas peavad teda sel moel elusaks nagu nukku või hoopis nii nagu kassipoega. Erinevalt kassipojast saad roboti välja lülitada. Või talle restardi teha. Kas peame hakkama tulevikus lastele selgitama, et kutsikale või kassipojale ei saa restarti teha? Ma ei välista seda võimalust.


Küsimus on laiem: millisest kohast jookseb päris- ja tehiselu eristav hägune piirjoon? Kui mul on näiteks tehissüda, siis kas ma olen inimene, mina ise? Ilmselt küll. Aga kui ka neer on kõrgtehnoloogiline ja kopsud ka, nagu parem jalgki? Ju ikka. Millal muutun androidiks? Kas siis, kui mu hing on elektrooniline ja kahendsüsteemis?


Ja mis juhtub hingega, kui jõuame singulaarsuse ajastu nn kolmanda väravani, kui meie mõistus ja teadmised elavad võrku laetuna igavesti? Kas hing lahkub koos andmetega interneti avarustesse?


Mul puuduvad vastused ja hetkel ei näe neid ka tulemas. Mattinykänenlikult väljendudes on 50 : 60 võimalus, et nende probleemide üle ­polegi ­vaja ­arutella, sest globaalne keskkonnakatastroof teeb oma töö enne, kui need küsimused ­ajakajaliseks ­saavad. Hetkel on märksa olulisem üle vaadata meie käitumine nii kodanike kui ka riigina, et elaksime võimalikult keskkonnasõbralikult – ainult sel juhul on võimalik vältida kohutavat maailma keskmise temperatuuri tõusu 4–6 kraadi võrra ning ­piirduda paari kraadiga. Kui sellega ühel pool, tegeleme ­robotolendite ja olendrobotite temaatikaga edasi.


Aga seni elavad edasi nii kassipojad kui ka ­robotdinokad ega muuda loodetavasti ­inimeste ­mõttemaailma vargsi ­tundmatuseni. Muidu võib ­kohanemine osutuda väga keeruliseks.