“Krokodillide” töörühma asutamine näitas selgelt, et valitsus ei taha riiki valitseda. Aasta suurim probleem lükati ühe mitteametliku grupi kaela, kus tulemuse eest keegi ei vastuta.

Üle kuu aja käisid krokodillid koos, ühtki ametlikku dokumenti ei sündinud. Miks nii tehti?


Selles kuueliikmelises seltskonnas oli poliitilist kogemust ilmselt vähemalt sama palju kui valitsuses kokku. Samas olen täiesti nõus hinnanguga, et algusest peale oli naiivne loota, et rahandusministeeriumi ja valitsuse töö teeb ära üks mitteformaalne komisjon, kes ei oma ei andmebaase ega aparaati ja töötab ühiskondlikus korras.


Seda seisukohta ma kaitsesin, aga kui otsus langes, siis pidin osalema. Kogemus oli positiivne. Väikese laua taga on palju keerulisem partnereid ja konkurente lollitada.


Kas see ei näidanud lihtsalt paanikat valitsuses, et pall järsku teile veeretati?


Imestasin, kuidas nädalavahetusel kõla­sid sotsiaaldemokraatlikud väited, et kuulge, mis nüüd rahandusminister, mis nüüd valitsus, peaminister ju peab eelarvet tegema. Eks sel asjal ole selline raipe üle aia viskamise element juures.


Rahandusministril on hea hoida kärpijana madalamat profiili, aga krokodillide puhul anname selle hoiaku andeks. Saame hästi aru, et Ivari Padaril tuleb seda pinget maha võtta.


Lootsime küll rohkem ministeeriumi- ja valitsusepoolsetele ettepanekutele. Aga pigem läks käiku see stsenaarium, et küll krokodill teeb ära, mis meie siin.


Mis te tulemus lõpuks oli?


Tulemus oli üle poole rehkendusest. Vaatasime üle seadusega seatud kulud, variandid investeeringute edasilükkamiseks, võimalused seadusi muuta, mis on poliitiliselt väga piiratud, aga siiski. Kõik see inventuur ja koostöö.


Üle poole rehkendusest – see on siis viis miljardit kärbet?


Eri tabelites, kui kõik kokku liita...


Miks neid tabeleid rahvale ei näidata?


Sest et tabelid on nii hirmutavad. Ei, “eksitavad” on parem sõna. Vähemalt pooled nendest ettepanekutest ei leidnud konsensust.


Ja mis siis? Kui meil seisab ühiskonna ees suur probleem, miks tohib avaldada ainult seda, kus on konsensus?


Kogemus ütleb ju poliitikas väga selgelt, et niipea kui ilmub välja mõni mõttepoeg, siis see tapetakse massiivselt ära. Kõige rohkem saavad peksa selgema profiiliga erakonnad, nagu Reform, peaminister isiklikult sealhulgas, ja teiseks sotsiaaldemokraadid. Ei ole mõtet üksteist sellisesse olukorda panna.


Toon konkreetse näite, kuidas ajakirjanduses tapeti olematut ettepanekut, mida polnud tehtud – see oli käibemaksu tõus.


Et tõsta käibemaksu ühe protsendi võrra?


Sellist ettepanekut me tegelikult ei teinud. Võin öelda omalt poolt, et ütlesin selle välja vormis: meil on eelarveprobleem pluss europrobleem ja tuleks hinnata ajutise käibemaksumäära tõstmise mõju.


Järgmiseks koosolekuks oli selge, mis selle mõjud on, ning me ei esitanud seda ettepanekut.


Vaatamata sellele käis ajakirjanduses juba massiivne tapmine.


Kas ettepanekud paberina eksisteerivad või mitte?


Nad on meili kujul. “Krokodillide” viimane koosolek lõppes sellega, et mina korjasin kõik paberid kokku ja kellelegi ei jäänud midagi. See on täiesti teadlik, mitte varjamiseks, vaid avalikkuse eksitamise vältimiseks.


Nagu tegelikult p eaministri käitumine näitab, on vaja ka innustamist, mitte lihtsalt halamist ja hirmutamist. See tekitab hirmutunnet, kui me sotsiaalselt õrnad asjad käime välja, olemata neid omavahel suuremas ringis läbigi rääkinud.


Võtame ühe – ametnike palkade külmutamine kaheks aastaks.


Jutt on ikkagi palgafondi külmutamisest. Igal ametnikul personaalselt peab olema väljavaade, et tema palk võib tõusta, kui ta on vajalik ja talle pannakse lisaülesandeid. Tõenäoliselt peab ametnike arvu siis vähendama, pole midagi teha. On näha, et see tuleb.


Kohe järgmine paanika – inimeste koondamine.


Tänavu lisaeelarve käigus veel personali- ja tegevuskulusid tõsiselt üle ei vaadatud. Tuleval aastal on päris jõhker, mis hakkab toimuma. Tuleb hakatagi inimeste saatuse üle otsustama.


Sellepärast olen varakult omalt poolt signaali andnud, et kuulge, parem, kui inimene hakkab varakult hindama, kas ta ootab seda koondamislainet või ta vaatab juba varakult ringi ja mõtleb. Kas või hakkab täiendama ennast.


Kes otsustab, keda see puudutab?


See on ministrite ja kantslerite töö.


Kuidas nimetate praegust Eesti olukorda? On see majanduskriis?


Kui see kestab vähemalt paar kvartalit, siis tuleks nimetada stagflatsiooniks. Inflatsioon on pöörane ja kasvu pole – see on kõige halvem, mis võib üldse realiseeruda. Praegu on kõik olnud nii lühiajaline, et see sõna on avansina öeldud. Samas eksport toimib väga hästi ja see on oluline.


Majanduskasvu ei saa käima tõmmata ju mingi riiklik ehitus.


On Eestis ees oluliste ettevõtete sulgemine ja tööpuuduse kasv?


Pöidlahoidjaid on, kes tahaksid seda näha.


Mõtlete endise Eesti Panga asepresidendi Bo Kragh’ avaldust?


Bo Kragh kohtus enne seda Edgar ­Savisaarega. Võib-olla ta ei hinda hästi, et marginaalsed kiibitsejad ei ole praegu need, keda peaks julgustama. Võib-olla oleks ta võinud kohtuda siis Jaan Õmblusega sama hästi.


See hoiak, et me ise paanikat ei küta, on kokkuvõttes väga mõistlik. Tagasilöögid kindlasti tulevad.


Kindlasti suureneb tööpuudus, kindlasti osa ärisid, mitte ainult kinnisvaraärid, lõpetavad.


Aga ma pakun, et olulist, püsivat langust ei tule ja aasta lõpus oleme juba natuke rõõmsamad.


Halbu uudiseid tuleb juurde, aga see ei tähenda, et seal varjus ei toimuks juba statistika kosumine.


Mille arvel teha 10 miljardit kärbet 2009. aastast?


Tegelikult eelarve ju kasvab, kuid probleem on see, et kasv on seotud kas seaduste või eurorahaga. Kärbe on mõneti virtuaalne – võrreldes tehtud strateegiatega. Ei tuleks sisendada, et kärbime, vaid et meil on selline hulk raha, millega valitseda.


Mis teie ettepanekud on?


Investeeringute kärbe – see on kõige paindlikum osa. Aparaadi kärbe, miinus kaheksa protsenti tegevuskulusid.


Kindlasti tahaks ka kraapida tulusid juurde. Trahvide prognoos tuleb veidi suurem number kui seni.


Lõivude osas on natuke ümbermängimist.


Maksude osas kaitsen ma kirglikult käibemaksusoodustuste kaotamist. On uskumatult küüniline, kuidas mõne üksiku inimese ja mõne üksiku huvigrupi lobi pidurdab mõistlikke otsuseid. Ikka metsik raha läheb olematusse kultuuri, puhta meelelahutuse tarvis. See suurusj&auml ;rk on üle miljardi, kus visatakse lennukilt raha alla, ehk mõni hädasolija saab ka pihta.


Mõne miljardi osas on ka veel ettepanek puudu.


Tulumaksu kallale te pole valmis minema?


Selleks ma ei näe küll mingit valmisolekut. Oleks väga hädaolukord, kui selle juurde pöördume.


Tulumaksumäära alandamine on kindlasti ka põhjus, miks riigi kuludel ei ole veel rohkem lastud kasvada. See on olnud dieedivahend. Me ei räägi ju ühest protsendist alanemisest, vaid 26 pealt 18 protsendile.


Riigil on raha puudu, aga Tallinnas ei näi küll mingit probleemi – Savisaar on eluga rahul?


Maksulaekumisi vaadates on omavalitsustele minevad tulumaks ja maamaks ainsad, mida on juba kogunenud üle poole prognoosist. Omavalitsustele lähevad need maksud, mis laekuvad kolinal. Omavalitsus ei löö risti ette laenu võtmisel, aga riik ei võta. Riik on see, kes vastutab, et üldvalitsuse eelarve, sealhulgas omavalitsuste omad ja kõik riigi struktuurid kokku, oleksid tasakaalus.


See laiutamine, mis toimub praegu Tallinnas või Viimsis, tuleb kõik kinni maksta riigi tasandil.


Kuidas valitsus püsib?


Valitsus peab endale tunnistama, et alternatiivid puuduvad. Naftat meil ei teki ja kui ei teki naftat, siis ei saa pidada ka munitsipaalpoode ja kõike seda jama, mida praeguse valitsuse asemele pakutakse. Keskerakond on oma teed valitsemisele nii põhjalikult ära põletanud, et ma ei kujuta üldse ette.


Et kes tahaks tänases olukorras üldse valitseda?


Võib-olla valitsevatel poliitikutel praegu eluiga pikeneks, kui opositsiooni minna. Aga kes siis asemele tuleb? Polegi midagi ega kedagi praegu. Selge, et munitsipaalpoode ju ei tule, tuleks asendustegevus ja varjupoks. Ma ei näe seda koalitsiooni, mis formuleeruks Jaan Õmbluse ja Savisaare ideede ümber.
Sõnumeid elust riigis
Välisministeeriumi kantsleri Matti Maasikase ­hiljutisest läkitusest töötajatele:

 
“Sõbrad,
Ikka vahelduvad rammusad aastad lahjadega, ülesmäge punnimine allamäe hooga, tõus langusega.

[–] Pidev valjuhäälne kiitmine, kui hästi meil läheb, on asendunud teise äärmusega – languse, kriisi ja musta meeleolu laiali laotamisega. Seda kõike arvestades tehakse praegu tööd 2009. aasta napima riigieelarve koostamiseks, aga ka avaliku sektori kulutuste kasvu piiramiseks laiemalt. [–]

Mõni ebamugav, ent vältimatu tõsiasi tundub aga poliitikat jälgides küllalt selge juba praegu.

Esiteks see, et tegevuskulude kasvu järgmisel aastal oodata ei ole, võimalik on lausa nende kärpimine. Teiseks see, et riigiasutuste palgafondid külmutatakse vähemalt 2 aastaks. Viimasele mõeldes võib rõõmu tunda, et Välisministeerium on viimaste aastate head kasvu suutnud kasutada just palgatõusuks. Nii on personalikulud kasvanud 117 miljonilt 2006. aastal 203 miljonile käesoleval aastal. Sama aja jooksul on noore, meil tööd alustava diplomaadi palgatõus olnud 6200 kroonilt

11 500-le. Oleme lappinud aastaid kärisenud auke, saates juurde diplomaate ja administratiivtehnilisi töötajaid esindustesse, kus häda kõige suurem ning mehitades peamaja struktuuriüksusi muutuvate aegade nõuete järgi. Oleme saanud avada ja täielikult mehitada saatkonna prioriteetriigis Gruusias ning saata diplomaadid maailma kuumadesse piirkondadesse – Afganistani ning Lähis-Itta. [–]

Ma loodan väga, et hullem stsenaarium ei teostu ja tegevuskulusid ei tule kärpida. Töökohtade edasine juurdetekitamine ja inimeste juurdepalkamine, samuti palgatõus – ka neid asju tuleb ikka teha, kui kuskilt king väga pigistab – saab aga lähemal paaril-kolmel aastal tulla aga ainult “sisemiste ressursside arvelt” ehk praegusest rahasummast.

Eraldi teema on investeeringud, kus samuti oleme viimastel aastatel saanud rõõmustavalt edeneda, ostes mitu saatkonnahoonet ja ka 2 residentsi. [–] Kuid täiesti uute ostude tegemise mõtted tuleb nüüdsest kui mitte unustada, siis igatahes matta nad ettevaatlikkuse paksu pidurdava kihi alla. [–]

Töiste tervitustega

Matti”