Möödunud aasta algas ja lõppes ju keskmise eestlase jaoks “Tujurikkujaga”, vahepeale mahtusid eurolaulu libakonkurss ning mitmed säravad etteasted kvaliteetsarjas “Kättemaksukontor”. Nagu sellest veel vähe – Sepp oli ka “Riigimeeste” seriaali stsenarist.

Tõele au andes oleks Lutsu preemia pidanud kuuluma ka Märt Avandile, tänase Eesti intelligentseimale ja säravaimale koomikule. Aga pruukis tal vaid koos Liisi Koiksoniga mööda Eestit jõululaule kõõrutama minna... nalja ei natukestki.

2006. aastal tartlaseks hakanud Sepp tõi säravatest isiksustest üldse mitte vaese Vanemuise teatri ellu uut hingamist. Juba aasta hiljem valiti ta aasta vanemuislaseks, veel aasta hiljem pälvis Tartu linna kultuuriaasta auhinna noore kultuurikandja kategoorias.

Sepp on üks noorimaid Lutsu preemia saajaid. Näitlejatest on selle varem enne pensioniiga pälvinud vaid Peeter Oja (2004). Habeme kasvatas Ott siiski õigel ajal ette, nüüd pole häbi minna auhinda Tootsi-maile vastu võtma. Vastset laureaati on igal soovijal õnn näha Sadamateatris iirlase Conor McPhersoni monotükis “Rumm ja viin”, üdini alkoholist läbi imbunud olmekangelasena.