Parma: Sink ja Stendhal
Pôhja-Itaalia järvede ilu äraimetletud vurab suurem osa bussituriste otsejoones Toskaana küpresse, Pisa kôverat torni, Veneetsia kanaleid vôi Sitsiilia mererandasid avastama. Poolele teele jäävas Emiglia-Romagna provintsis üldjoontes pikemalt ei peatuta. Viimasest on ilmlôpmata kahju, sest see, Itaalia üks kôige viljakam provints on kindlasti külastamist väärt. Po jôe kaldaid palistav looduslikult lopsakas piirkond on saanud hüüdnimeks „Itaalia toiduorg“, mis esindab lisaks sensatsioonilisele kulinaariale ka rikast ajaloopärandit, iidset kultuuri, unikaalset arhidektuuri, elavat ülikoolilinna Bolognat, ja vähetuntud Parma linna.
Parma on äraseletamatult mugav linn! Tuleb see mugavus kôrgest elatustasemest (Nr.1 Itaalia linnade hulgas), kompaktsest linnaplaneeringust, puhtusest vôi kôige (linnakodanike, hoonete, toitude) maitsekusest – ei oska öelda. Ei mingeid turistidemasse ega edasi-tagasi virvendamist-sähvimist, mis on Lôuna-Itaaliast saabunule väga värskendav elamus. 180 000-nde elanikuga Parma on erakordselt elegantne linn, kus peetakse lugu heast ooperist ja hôrgust toidust. Piiratud reisieelarvega seljakotituristil oleks selles linnas ööbimiskoha leidmisega raskusi ning kesklinnas ei hakanud silma ühtegi odavat kiirtoidu-söögikohta. Parmas on palju kunsti ja muusikat. Siit on pärit Toscanini ja vaid kiviviske kaugusel linnast, Roncole külas, tuli kunagi ilmale Giuseppe Verdi. Magnani-Rocca kunstifondis (muuseumis) ripuvad teiste hulgas Rubens, Goya, Dürer, Monet ja Renoir. Ajaloolisse Farnese teatrisse nagu ka ooperimajja pääseb kahe euro eest sisse ka ilma etenduse vaatamiseta.
Certosa di Parma klooster oli tegevuspaigaks kunagi lapsepôlves kapsaks loetud Stendhali „Parma kloostrile“. Klooster ise on muide üks kôige paremini valvatud arhidektuurimälesteisi Itaalias, kuna asub puhtjuhuslikult Politseikooli territooriumil!
Parmas on moodi ja on disaini. Parmalased (ehk parmesaanalsed ehk parmiggiano’d) on viisakad, peetud, sôbralikud ja ausad inimesed kelle lemmiktegevuseks on koguneda päikeseloojangul linnakesksele Garibaldi väljakule paradeerima ja klaasikest Camapari’t jooma, inimesi vaatama ning itaaliapärase edevusega, muidugi iseennast inimestele näitama.
Ja muidugi kulinaaria. Kui rikka ja ôlist nôretava regionaalse menüükaardiga Bolognat rahavakeeles Il Grasso’ks nimetatakse ( it.k.- Rasv ) siis Parma köögi puhul on tegemist maitseelundite kôrgema pilotaazhiga. Populaarsed on igaaastased Parma toidumessid ja lugematud kokakoolid ning kursused.
Parma sink ehk Prosciutto de Parma on môiste ehk definitsioon kokandusringkondades . See kuidas Parma piirkonna pôrsakintsust Apenniinide mägiôhus kuivatatud, range soolasislduskraadiga kahvaturoosa delikatess saab on teadusharu omaette ja sajanditepikkuste traditsioonide vili. Siidise struktuuriga 10 kuni 12 kuud laagerdanud toorsink kombinatsioonis küpse mesimeloniga on ebamaiselt maitsev!
Teiseks Parma tômbenumbriks on kogu maailmas laialdast tunnustust leidnud Parmigiano-Reggiano (ehk Parmesani)juust. Po jôeorgudes ringuitavate, priskete lehmade piimast valmistatud juustu tehakse täna samal meetodil nagu seitsesada aastat tagasi. Parmesan sobib ideaalselt nii lauajuustuks kui riivituna pasta- ja ahjuroogade juurde.
Kindlasti tasub degusteerida ka kohalikke tortelli d’erbetta ‘sid (muna, lehtpeedi ja ricottajuustuga täidetud ravioolid) vôi tortelli di zucca’sid (sama roog kôrvitsatäidisega) ning kohalikke lauaveine: rosso dei colli (punane) ja malvasia (valge vahuvein).
Parmasse pääseb hôlpsasti nii lennuki, rongi, kui autoga. Sinise triibuga märgistatud tasuta parkmiskohad Parma kesklinnas on môeldud eranditult turistidele .
Tulevikus Itaaliasse sôitjale soovitaks kindlasti päev-kaks Parmale pühendada. Itaalia friikidele ja asjatundjatele , kes veel Parmas käinud ei ole, on sinnasattumine, ma ütleks , lausa kohustuslik!
