25.01.2008, 00:00
Pärnu pammy
FHMi kaanetüdruk Aveli Abel (20) räägib oma päevast ja vaadetest elule.
“Hommikul võiks ma kaheteistkümneni magada. Ma võiks
kaheni ka magada, kui saaks. Aga kool hakkab pool üheksa ja tund aega
varem pean ma tõusma. Meikida ma hommikul eriti ei viitsi.
Jumestuskreemi tõmban peale, rohkem ei tee midagi.
Süüa ma ka hommikul kodus ei jõua, kohvi joon koolimajas.
Koolis käin ma nendesamade valgete teksade ja saabastega, mis mul
praegugi jalas on. Praegu on mul valge korsett seljas, aga koolis on mul pluus.
Nad vaataks mind seal imelikult, kui ma, korsett seljas, kooli lähen.
Tüdrukud on ju kadedad!
Korsett käib tagant
nööridega, eest haakidega. Haake on jube palju, aga minul selle
lahti-kinnitegemine aega ei võta, ma olen harjunud. Meikimisega sama
lugu – algul võttis jubedalt aega, nüüd käib
kõik kiiresti.
Mis ma sellest koolist
võiksin rääkida...
No minu meelest on
keskeriharidus parem kui keskharidus – saab mingi ameti ka selgeks ja
söögitegemise oskus ei jookse ju kellelgi mööda külgi
maha.
Kooli nimi on Pärnumaa Kutsehariduskeskus ja eriala on
pagar-kondiiter.
Mingit lemmiktoitu mul ei ole. Noh –
kartulikrõpsud mulle meeldivad ja šokolaad. Aga ma võin
öelda, mida ma e i s ö ö. Rosinaid ma ei
söö ja pähkleid ma ei söö.
Aga koolis...
puhastusteenindus on huvitav aine, mis mulle meeldib. Seal
räägitakse, millega saab puhastada kraanikausse ja pliite ja igasugu
asju. Mulle meeldib, kui minu ümbrus on puhas.
Nii. Pool neli lõpevad mul tunnid ära
. Kell viis
algab autokool. Detsembris hakkasin autokoolis käima, veebruaris saan
load. Sõit läheb mul täitsa hästi. Meil oli isaga jutt,
et kui ma load saan, ostab ta mulle auto.
Ma ei tea, missuguse ta
ostab, mulle endale meeldib seitsmene bemm – selline mugav ja suur. Ilus
auto!
Mis ma hästi oskan teha? Joonistada oskan. Mulle on alati
öeldud, et ma võiks kunsti õppida. Meikida oskan. Annan
vahel teistele ka nõu, kuidas riides käia. Emale näiteks. Ema
ostabki tavaliselt selliseid riideid, mida mina ka oleksin soovitanud. Tal on
üks must karvase kraega talvejope, mis on minu meelest täitsa hea.
Ega mul elus midagi halvasti polegi läinud. Nojah –
nüüd ei saanud sellesse pulmasaatesse. Selles mõttes on kahju,
et korralik pulm maksab tänapäeval väga palju. No sada tuhat
läheb vabalt ära. Milleks endal maksta, kui seal oleks tasuta saanud!
Ega pulm sellepärast ära ei jää. Kui oma jõududega
hakkama ei saa, üritame järgmisel aastal uuesti.
Kus ma
pulmad teeks? Kirikus, ma arvan. Kuskil kirikus ma kirjas ei ole. Ja ma ei tea
ka, kuidas need leeriasjad on, see on pikem ettevõtmine.
Muide – mul ongi selline tõmmu nahk
. Praegu ma
ei ole kaua solaariumis käinud, midagi kaks kuud, aga ega ma valgemaks
enam ei lähe ka. Suvel käin enne randa minekut solaariumis ära.
S e l l i s e n a ma küll randa ei lähe.
Bikiine on
mul hästi palju – punased, mustad, kirjud, roosad, valged... Osa on
sellised läikivad, säravad. Bikiine on mul kõiki värve.
Rohelisi ei ole, aga rohelised mulle ei meeldiks ka.
Ma ei tea, miks
mul neid nii palju on – mulle meeldib šopata. Port Artur ja
Kaubamajakas on kohad, kus ma põhiliselt käin.
Bikiinidega on nii, et ega neid proovima ei pea, seal on number peal –
mulle läheb 80D. Tumepunane meeldib mulle vist värvidest kõige
rohkem.
No ja muid riideid on mul ka igasugu värvi. Mul on
valge korsett
ja must korsett ja roosa korsett.
Mulle meeldib, kui kõiki
asju on igat värvi. Mul on üldse jube palju riideid. Teksapükse
on üle kümne paari. Saapaid ka. Sadat küll mitte, ma pole kokku
lugenud.
Tavaliselt on nii, et kui ma midagi tahan, siis saan ka.
Ema annab raha ja isa annab raha. Kui midagi vaja on, siis ma küsin.
Kui ma 12 aastat vanaks sain, tahtsin endale hobust. Nii kaua
ajasin emale peale, kui ostetigi hobune ära, eesti hobuse ja araablase
ristand, selline hall. Happy Winner on nimi. Praegu ta on sugulaste juures, ma
pole paar aastat enam ratsutamas käinud.
Ma t õ e s t i ei tea
, palju mul kuu
jooksul raha kulub – pole kokku löönud. Meikide peale
läheb küll jube palju, jumestuskreemi peale eriti.
650
krooni maksavad geelküüned, iga kuu tagant tuleb hoolduses käia.
On küll pikad, aga ilusti saab telefonile numbreid toksida.
Aega läheb, aga asja saab. Niiti nõela taha tõesti
võib-olla kohe ei saa, aga ma ju ei nõelu ka midagi.
Tegelikult ma tahtsin minna sekretäriks õppima, aga selleks peab
olema keskharidus. Nüüd teen selle kooli läbi ja siis lähen
edasi sekretäri erialale.
Kunagi võiks saada jumestajaks
ja pidada isiklikku ilusalongi. Ma arvan, et siis ma hoian ikka ise
äriasju ka.
Seni olen ma ema töö juures
sekretär olnud ja müüa olen aidanud. Ema peab mul kaht poodi ja
isal on tankla.
Kui mul autokooli ei ole
,
siis käin kinos ja klubis. Kinos ma vaatan õudusfilme ja
komöödiaid. Mulle meeldis see film, mille nimi oli “Saag”
ja kus lasti inimestel käsi ja jalgu otsast ära. Ma ei tea –
mul küll õudne ei ole. Mina küll kinos karjuma ei hakka.
Komöödiaid vaatan ka. Välismaa näitlejatest meeldib mulle
Eddie Murphy. Ja Eesti omadest... Mirtel Pohla sõbranna sealt
“Kodu keset linna” seriaalist, Kadri Adamson! Ma ei tea – ta
on selline vahva!
Raamatuid pole mul aega lugeda. Mida ma viimati
lugesin...? “Päikeseloojangul” – see on üks
armastusromaan. Ja “Romeod ja Juliat”, see on kohustusliku
kirjanduse nimekirjas.
Kooliasjadega on mul nii, et Vändra
gümnaasium jäi pooleli. Kümnes klass jäi pooleli, sest ma
jäin rasedaks ja praegu on mu poeg Alari aasta ja seitse kuud vana.
Ütleb “emme” ja “aitäh” ja “anna
siia!”. Ja jookseb ringi. Ta elab mu ema-isa juures.
Nädalavahetustel olen mina ka seal ja hoian last.
Ma ei saa
nädalavahetusel klubisse minna, sest ma hoian last. Nädala sees
käin klubis.
Ise olin ma üldiselt hea laps. Et ema
või isa mind midagi s u n n i k s tegema, pole kunagi olnud.
Eks nad muretsevad muidugi ja küsivad, et kas mul pikemat jopet ei ole, et
miks mul naba paljas on ja salli kaelas ei ole.
Kõige rohkem
on mul ikka hea meel selle üle, et ma võitsin FHMi 2007. aasta
parima kaanetüdruku tiitli. See on mu senine kõige suurem saavutus.
Kolm kuud pärast sünnitust nii heas vormis olla! Ma olin väga
õnnelik.
Ühe asja ma tahaks ära
õiendada
– ma ei ole mingi Vändra Aveli! Mis
Vändra Aveli ja Vändra Aveli, ma ei ole mingi Vändra Aveli! Ma
isegi ei e l a Vändras. Ajakiri Just pani mulle selle nime ja
nüüd kõik räägivad nii. Et ma vahepeal natuke aega
Vändras elasin, et tee mind veel Vändra Aveliks!!!
Ma olen
Aveli Abel. Ja hüüdnimi on mul Pammy. Ma olen Rate.ee’s ka sell
e nime all.
Praegu elan oma mehe majas Pärnus. Pärnus on hea
rahulik, siin on väga tore elada. Tallinnas on liiga tihe liiklus.
Kuidas mu päev lõpeb? Kui mul on olnud kool ja autokool ja
raske päev, siis ma lähen vahel kell üksteist magama. Aga kui ma
olen klubis, siis ma mõnikord ei magagi, lähen kohe kooli.
Tegelikult mulle meeldib kaua magada. Aga sellest ma juba
rääkisin.”
Rikkumatult käpuli
Vändra Aveli sai avalikkusele tuntuks kui FHMi lugejate meelest seksikaim kaanetüdruk 2007: väike räsitud pikkade juustega vesinikblond, nupsikunäo ja lõunamaalaslikult kopsaka rinnapartiiga.
Mis tagas Aveli Abeli menu rahva seas? Kas ainult tema hakkaja ema, kes ameerikaliku järjekindlusega oma tütart meelelahutustööstuse lõugade vahele surub? Või on tütarlapses mingi eriline kvaliteet, mis on murdnud tuhandete (kontori)meeste südamed?
FHMi külgedel esinevate vilunud fotomodellide kõrval mõjub Aveli nagu sahmakas värsket loodust. Nii nagu linnamees hingab maale jõudes kopsud sõnnikulehka täis ja iniseb mõnust – nii on sadades umbsetes pealinna kontorites juhtivadki meestöötajad liibunud vastu ekraani, et läbi töötada iga infokild, mis puudutab kastevärsket ja piimalõhnalist Avelit (ja eriti muidugi pildimaterjali temast). Unistatakse Aveli posterist, kalendrist, julgemad ehk videokaadritest.
Nagu ikka algajad modellid, imiteerib Aveli pornofilmidest ja erootikaajakirjadest nähtud poose; kuid see tuleb tal välja kuidagi kohmakalt, samas püüdlikult, siiralt ja tõsiselt. Umbes nagu postimüügikataloogides, kus tavalised inimesed poseerivad n-ö moefotodel nii, nagu nad on näinud ajakirjades tehtavat. Välja tuleb puhas kämp.
Avelis on mingi kutsika või kassipoja vastupandamatu hoiak: nagu seisab oma jalgadel ja ei seisa ka. Ja kes ei tahaks kutsikale või miisule käsi külge ajada.
Vändra Aveli on killuke puhast loodust nagu loom või laps, aga ta on lisaks sellele ka täiskasvanud naine. Lapsnaised on ikka mehi rivist välja löönud, tõotades ehedust, indu, siirust, vahetust ja lisaks kõigele kuulekust (filmimaailmast teame Brigitte Bardot’ ja Jane Birkini, uuemast ajast Sienna Milleri ja Mena Suvari vastavaid rolle). Kui laps on paheline ja tõotab seksi, lisandub keelatud vilja maitsmise rõõm. See on just nagu pedofiilia, kuid et tegemist on vormiliselt täiskasvanuga, jääb kõik seaduse piiresse. Laps ei kohusta meest mingiks vaimseks pingutuseks, sest ta on loomulikult rumal, küll aga pakub võimalust mõjuda turvaliselt ja targalt, rõhudes mehe koopakaitsja ürginstinktile. Laps on vastutus, aga ka puhkus. Ja lisaks, keegi ei vaata mehele (isale) niimoodi alt üles nagu laps.
Nagu valge mees läks pöördesse, kui kohtus džunglis loomanahkades teismelise naisega, nii lülitab Aveli täna sisse paberitööst ja arvuti klõbistamisest kustunud valgekrae ürgse kehakeemia.
Barbi Pilvre
Vändra Aveli sai avalikkusele tuntuks kui FHMi lugejate meelest seksikaim kaanetüdruk 2007: väike räsitud pikkade juustega vesinikblond, nupsikunäo ja lõunamaalaslikult kopsaka rinnapartiiga.
Mis tagas Aveli Abeli menu rahva seas? Kas ainult tema hakkaja ema, kes ameerikaliku järjekindlusega oma tütart meelelahutustööstuse lõugade vahele surub? Või on tütarlapses mingi eriline kvaliteet, mis on murdnud tuhandete (kontori)meeste südamed?
FHMi külgedel esinevate vilunud fotomodellide kõrval mõjub Aveli nagu sahmakas värsket loodust. Nii nagu linnamees hingab maale jõudes kopsud sõnnikulehka täis ja iniseb mõnust – nii on sadades umbsetes pealinna kontorites juhtivadki meestöötajad liibunud vastu ekraani, et läbi töötada iga infokild, mis puudutab kastevärsket ja piimalõhnalist Avelit (ja eriti muidugi pildimaterjali temast). Unistatakse Aveli posterist, kalendrist, julgemad ehk videokaadritest.
Nagu ikka algajad modellid, imiteerib Aveli pornofilmidest ja erootikaajakirjadest nähtud poose; kuid see tuleb tal välja kuidagi kohmakalt, samas püüdlikult, siiralt ja tõsiselt. Umbes nagu postimüügikataloogides, kus tavalised inimesed poseerivad n-ö moefotodel nii, nagu nad on näinud ajakirjades tehtavat. Välja tuleb puhas kämp.
Avelis on mingi kutsika või kassipoja vastupandamatu hoiak: nagu seisab oma jalgadel ja ei seisa ka. Ja kes ei tahaks kutsikale või miisule käsi külge ajada.
Vändra Aveli on killuke puhast loodust nagu loom või laps, aga ta on lisaks sellele ka täiskasvanud naine. Lapsnaised on ikka mehi rivist välja löönud, tõotades ehedust, indu, siirust, vahetust ja lisaks kõigele kuulekust (filmimaailmast teame Brigitte Bardot’ ja Jane Birkini, uuemast ajast Sienna Milleri ja Mena Suvari vastavaid rolle). Kui laps on paheline ja tõotab seksi, lisandub keelatud vilja maitsmise rõõm. See on just nagu pedofiilia, kuid et tegemist on vormiliselt täiskasvanuga, jääb kõik seaduse piiresse. Laps ei kohusta meest mingiks vaimseks pingutuseks, sest ta on loomulikult rumal, küll aga pakub võimalust mõjuda turvaliselt ja targalt, rõhudes mehe koopakaitsja ürginstinktile. Laps on vastutus, aga ka puhkus. Ja lisaks, keegi ei vaata mehele (isale) niimoodi alt üles nagu laps.
Nagu valge mees läks pöördesse, kui kohtus džunglis loomanahkades teismelise naisega, nii lülitab Aveli täna sisse paberitööst ja arvuti klõbistamisest kustunud valgekrae ürgse kehakeemia.
Barbi Pilvre