Teatud mõttes on prügiäri lihtne. Tuleb auto, kallab prügi maha, buldooser natuke lükkab-tallab ja valmis. Ainuke probleem, et sellise tegevuse eest küsib riik saastetasu – 30 eurot tonni kohta.
Järelikult on nutika pürgiärimehe ülesanne välja mõelda skeem, kuidas a) prügi ikkagi maha panna ja b) kuidas seejuures paberites näidata, et prügi maha ei pandud. Nii-öelda paralleelreaalsuse loomine. Just sellist tegevust harrastas aastaid Pärnu linnale kuuluv Paikre prügila.
Avalikkuse ees oli Paikre Eesti kõige rohelisem ja uuenduslikum prügiettevõte. Kohalikus meedias kiideti firmat taevani. ERR-i loodussaade Osoon reklaamis Paikret kui ainsat moodsat prügikäitlustehast Eestis ja lähiriikides.
„Mugav ja lihtne oleks muidugi jäätmeid ladestada või suunata põletusse, kuid see ei saa olla jätkusuutlik,“ rääkis prügila juht Kristo Rossman kolm aastat tagasi Osoonile.
Tegelikult oleks juba fraas „ainus moodne tehas Eestis ja lähiriikides“ pidanud kahtlust tekitama. Miks ainus? Kui see on nii hea, siis miks keegi teine pole sama teinud?
