Küsimus pole numbris, kas 8 või 18 miljardit. See on ainult riigisektori püsti hoidmise kulude ja pensionäride sissetuleku kärbe.


Tähtis on ettevõtluskeskkonna toetamine, mis loob seda ümberjagatavat lisaväärtust. Aga tänaseni puudub Eestis keskne kriisikomisjon, selline analüüsiv seltskond, kes annaks nõu, mida teha. Ja mingite meetmete võtmine pole valitsusel mitte päevakorraski.


Rõhutan, et ma ei eelda, et kuidagi minu ettevõtmisi toetataks. Kuid nimelt ka teie, ajakirjanikud, olete süüdi, et valitsuse tähelepanu pole piisavalt sellele juhitud. Te ainult konstateerite. Ajakirjanduses käib mingi bingo-loto. Üks ütleb kuus miljardit, teine ütleb kaheksa. Kui palju maha lahutada?


Aga see ei ole üldse probleem täna! Probleem on see, kuhu ja kui palju juurde panna, et majandus taaskäivitada. Majandus on oma rööbastelt ammu maas. Suured Euroopa Liidu riigid, Inglismaa, Saksamaa, Soome alustasid juba viis kuud tagasi majandust toetavate mehhanismide väljatöötamise ja rakendamisega. Meil aga räägitakse veel veebruaris 2009, et majandus reguleerib end ise.


Teie meelest peaks Eesti valitsus käituma nagu Gordon Brown Inglismaal või Soome, kes kutsub üles säästmise asemel tarbima?



Mina pole see ütleja, vaid ütlen ainult seda: valitsus, palun leidke oma 90 või 80 miljardist nii paar miljonit, et kutsuda kokku see kriisitoimkond. Seal analüüsiksid tippspetsialistid võimalikke stsenaariume ja teeksid valitsusele ettepanekud, mis käike teha.


Ettevõtjad on sellest rääkinud kõik viimased kuud. Selline komisjon tuleks valitsusel komplekteerida kiiremas korras.


Mida te ise välja pakute?



Olen ise soomlastega Peterburis väga tihedalt õlg õla kõrval äri ajamas ja ütlen nii: kui soomlastel on Nokia, siis meil on oma Nokia kogu aeg olemas olnud. See on meie geograafiline asukoht.


Unustage need poliitilised ajaloo igandid lõpuks ometi ära. Nende valguses võiksid iirlased ja šotlased siiamaani öelda, et meie küll inglastega mingit äri ei aja. Soomlased võiksid taga nutta oma 2000 ruutkilomeetrit ja venelastega mitte äri teha. Neid näiteid on oi, kui palju.


Ja sellega saaks Eesti teie meelest plussi?



Kuidas plussi saada, ei ole siiani ühtki selget ettepanekut. Teie, ajakirjanikud, olete lubanud valitsusel sellega oodata.


Mul on ülihea meel, et valitsus tegeleb juba kärbetega. Natuke hilja, aga parem kui mitte kunagi. Aga kui mingi seltskond tunnistas ju paar nädalat tagasi, et meil on kriis, siis selles seltskonnas pole ju olnud võimalik rääkida majanduse toetusmeetmetest.


Eelmises kriisis läksid teil toidutööstused, nüüd on kinnisvaraga jama. Leiate jälle mingi uue tegevuse?



Mina olen halb näide. Ettevõtlike inimeste pärast pole vaja muretseda. Kui ma lõpuks ei mõtle Eestis uut ette­võtet välja, siis ma mõtlen selle välja Hispaanias või kusagil mujal.


Mingil hetkel ütlesid meil riigijuhid, et transiit on paha. Siis öeldi: aga kuulge, puidutööstus on üleüldse paha. Nüüd on kinnisvarasektor paha. Mis on siis hea sektor?


Nüüd räägitakse, et eksportida on tarvis. See on sama hea jutt kui kokku leppida, et homme hakkame kõik kõrgushüppe maailmameistriteks. Kõik meie Euroopa põhiturud on languses, riigid liiguvad protektsionismi suunas. Need asjad lihtsalt ei käi nii.


Mida siis poliitikud peaksid ütlema?



Tuleb ära unustada see amet “poliitik”. Nad peaksid näitama, et on riigimehed. Ootan huviga, kes poliitikutest esimesena tunnistab, et riigisektoris on vaja 20 protsenti palku maha võtta.


Täna on meil tõesti ju kaks Eestit. Need on riigisektor ja erasektor. Te olete ise ka erasektori inimene, kuidas enese­tunne on täna? Ma tean, milline on paljude inimeste enesetunne erasektoris – nad ei tea, millal töökoha kaotavad, nad muretsevad oma kodulaenude pärast ja kuidas lastele riideid osta.


Riigisektor ja ametnikkond on ka kindlasti väga tublid inimesed. Aga kehv lugu on see: neil puudub julgus ja soov öelda, et sõbrad, erasektoris on ju ammu 30 protsenti maha ­võetud. On tööaega vähendatud näiteks kolmandiku võrra. Terved sektorid on üldse kadunud! Paberivabrikud, nägemist! Kreenholm, terve tööstusharu, head aega!


Kes ütleks neist: sõbrad, olemegi jõudnud kahte Eestisse. Selle asemel võtavad nad poole kuluhüvitisest maha.


Aga teie, ajakirjanikud, ei ole absoluutselt võtnud nõuks suunata teravikku sinna, et ühiskonnas on selline tohutu lahknevus.


Valitsuse suurim eesmärk on täna euro. Kas sealt tuleb pluss, mida loodetakse?



See on samasugune müüt, millega rahustatakse avalikkus maha. Et me püüdleme millegi poole. Mul on ainult üks küsimus: miks te ei ole viimased neli aastat sinna püüelnud? Mida viimased neli aastat on tehtud?


See on üks kont, mis on teile, ajakirjanikele, hambusse visatud. Kõik mäluvad. Oi, kui tore, saaks euro, hakkame kuldhobustega kõik sõitma.


Palju jõulisema asja võiks ju teha. Et valitsus ütleks: devalveerimegi ära! Ma küll ei tea, mis selle efekt on. Aga – devalveerimegi niimoodi ära, et kõik laenud lähevad kroonipõhiseks. Päevapealt, et inimesed ei jääks euro lõksu. Jah, natuke pahandust tuleb. Kokkuvõttes peaks Rootsi pangad loobuma sellest, mis nad on viimase kolme aastaga teeninud. Aga turuosa on neil ju käes. Kõik on korras!


See on analüüsimata ettepanek, aga sellises formaadis mingeid radikaalseid ettepanekuid tahaks just kuulda. Ja neid saab anda ainult sisuline töörühm, mitte mõni selline, kes mõtleb, kas poliitiliselt oleks kasulikum võtta siit investeeringuid maha või sealt kaks krooni pensionäride raha.


Te olete ise ju suurelt parteisid toetanud, miks nad teie mõtteid ei kuula?



Ma kindlasti ei kuulu ei esimese ega ka teise ešeloni sponsorite hulka, seal on neid palju tublimaid. Kuid ma olen oma sümpaatiat väljendanud selgelt eelmiste valimiste eel.


Minu eelistus oli tol ajal ja on praegu tolleaegne valitsusliit, kellele tegelikult rahvas andis ka mandaadi – Keskerakond, Reformierakond ja Rahvaliit. Rahvaliit muidugi sai tänu Villu äratapmisele mõne koha vähem.


Aga kuna oli vaja pronkssõdur millegipärast ära teha, siis tuli see, mis tuli.


Usute, et eri poolusi esindav võimuliit tasakaalustaks üksteist paremini?



Ühiskonna kui terviku seisukohalt kindlasti paremini. Ma arvan, et Savisaar ei vaja kaastunnet, tal läheb niigi kõik hästi. Aga tema dogmaatiline materdamine on läbilõikav. Ükskõik millise ideega ta tuleb, kõik materdatakse maha, alates Oja Petsist hommikuraadios kuni kõig e intellektuaalsemate ja analüüsivamate ajakirjanikeni välja. Võiks korra silmad lahti teha.


Okei, ma ei poolda ka kindlasti mingeid munitsipaaltalonge. Ka sealt on tulnud palju rumalaid ideid, aga ma arvan, et ka need ideed tuleks võtta vastukaaluks ajakirjanduses analüüsimisele. See kaalukauss pole selline, et teiste ideed on niivõrd palju paremad.


Kuna on selline eriolukord, tuleks koalitsioonil lasta ka opositsioon probleemide lähedale. Uksed tuleks avada ja sel juhul opositsioonil loomulikult on kohustus osaleda ja mitte pulli teha. Täna pullitegemiseks enam aega ei ole. Ma arvan, kahjuks, et kevadeks on meil 100 000 töötut.


Sada tuhat töötut? Kevadeks 2009? Kas see on kuidagi välditav?



Mul ei ole üksikettevõtjana seda analüütilist baasi taga. Neid asju peaks ütlema siiski spetsialistide toimkond, mis võiks olla valitsuse juures.


Euroopa Liidu toetusrahade peale tuleks inimesi panna, et need maksimaalselt meile tuleksid. Riigi ehitusinvesteeringud võimalikult üles, et raske aeg üle elada. Võiks maksta ka näiteks ettevõtjatele iga 10 loodud töökoha pealt 100 000 krooni. Igatahes kui kiiresti ei reageerita, siis on meil kevadeks selline seis.


Sada tuhat töötut – see tähendaks ju ka maksutuludele hiigelpõntsu?



Õige. Aga seda tuleks ka juba täna analüüsida, et mis siis saab. Meil on vaja koondada sihipäraselt kõrge kvalifikatsiooniga ja kogenud majandusspetsialiste, kes need stsenaariumid läbi mängiksid.


Ettevõtjate omandi vähenemine ei ole nii suur häda kui ühiskonda läbiva kindlustunde dramaatiline vähenemine. Kes ettevõtjatest on oma vara kolmega jaganud, sel on hästi läinud. Kes viiega, see on enamuse hulgas, mõned on kõik kaotanud juba.


Kui rakendame ühiskonna kogu jõudu, et majandus koos hoida, siis saame ka õigel ajal stardipakule tagasi. Meil on vaja kaotada ühiskonnas arrogants ja parastav suhtumine, vajame sellist Soome ühtse ühiskonna tunnet. Siis on ka parem võimalus saada paremale kohale uues stardis. Kutsun üles ajakirjanikke mitte kiuslikke skandaalilugusid kirjutama, vaid toetama ühist murele silmavaatamist.
Märt Vooglaid (40)
  • Sai tuntuks 1998. aasta Vene kriisi ajal, kui tema ostetud kalakombinaadid uksed sulgesid.
  • Reformierakonna liige aastast 2001.
  • Viimastel aastatel tegelenud kinnisvaraga.