06.02.2009, 00:00
Parteide suursponsor: kui midagi ei tehta, on kevadeks 100 000 töötut
Erakondade suursponsor ärimees Märt Vooglaid küsib, miks valitsus pole koostanud tippspetsialistidest kriisitoimkonda, kes otsiks abinõud majanduse taaskäivitamiseks.
Kui riigieelarvet kärbitakse kaheksa miljardiga, kas see
päästab Eesti kriisist?
Küsimus pole
numbris, kas 8 või 18 miljardit. See on ainult riigisektori püsti
hoidmise kulude ja pensionäride sissetuleku kärbe.
Tähtis on ettevõtluskeskkonna toetamine, mis loob seda
ümberjagatavat lisaväärtust. Aga tänaseni puudub Eestis
keskne kriisikomisjon, selline analüüsiv seltskond, kes annaks
nõu, mida teha. Ja mingite meetmete võtmine pole valitsusel mitte
päevakorraski.
Rõhutan, et ma ei eelda, et kuidagi minu
ettevõtmisi toetataks. Kuid nimelt ka teie, ajakirjanikud, olete
süüdi, et valitsuse tähelepanu pole piisavalt sellele juhitud.
Te ainult konstateerite. Ajakirjanduses käib mingi bingo-loto. Üks
ütleb kuus miljardit, teine ütleb kaheksa. Kui palju maha
lahutada?
Aga see ei ole üldse probleem täna! Probleem on
see, kuhu ja kui palju juurde panna, et majandus taaskäivitada. Majandus
on oma rööbastelt ammu maas. Suured Euroopa Liidu riigid, Inglismaa,
Saksamaa, Soome alustasid juba viis kuud tagasi majandust toetavate
mehhanismide väljatöötamise ja rakendamisega. Meil aga
räägitakse veel veebruaris 2009, et majandus reguleerib end ise.
Teie meelest peaks Eesti valitsus käituma nagu
Gordon Brown Inglismaal või Soome, kes kutsub üles
säästmise asemel tarbima?
Mina pole see
ütleja, vaid ütlen ainult seda: valitsus, palun leidke oma 90
või 80 miljardist nii paar miljonit, et kutsuda kokku see
kriisitoimkond. Seal analüüsiksid tippspetsialistid võimalikke
stsenaariume ja teeksid valitsusele ettepanekud, mis käike teha.
Ettevõtjad on sellest rääkinud kõik viimased kuud.
Selline komisjon tuleks valitsusel komplekteerida kiiremas korras.
Mida te ise välja pakute?
Olen
ise soomlastega Peterburis väga tihedalt õlg õla
kõrval äri ajamas ja ütlen nii: kui soomlastel on Nokia, siis
meil on oma Nokia kogu aeg olemas olnud. See on meie geograafiline asukoht.
Unustage need poliitilised ajaloo igandid lõpuks ometi ära.
Nende valguses võiksid iirlased ja šotlased siiamaani öelda,
et meie küll inglastega mingit äri ei aja. Soomlased võiksid
taga nutta oma 2000 ruutkilomeetrit ja venelastega mitte äri teha. Neid
näiteid on oi, kui palju.
Ja sellega saaks Eesti
teie meelest plussi?
Kuidas plussi saada, ei ole siiani
ühtki selget ettepanekut. Teie, ajakirjanikud, olete lubanud valitsusel
sellega oodata.
Mul on ülihea meel, et valitsus tegeleb juba
kärbetega. Natuke hilja, aga parem kui mitte kunagi. Aga kui mingi
seltskond tunnistas ju paar nädalat tagasi, et meil on kriis, siis selles
seltskonnas pole ju olnud võimalik rääkida majanduse
toetusmeetmetest.
Eelmises kriisis läksid teil
toidutööstused, nüüd on kinnisvaraga jama. Leiate
jälle mingi uue tegevuse?
Mina olen halb näide.
Ettevõtlike inimeste pärast pole vaja muretseda. Kui ma
lõpuks ei mõtle Eestis uut ettevõtet välja, siis
ma mõtlen selle välja Hispaanias või kusagil mujal.
Mingil hetkel ütlesid meil riigijuhid, et transiit on paha. Siis
öeldi: aga kuulge, puidutööstus on üleüldse paha.
Nüüd on kinnisvarasektor paha. Mis on siis hea sektor?
Nüüd räägitakse, et eksportida on tarvis. See on sama hea
jutt kui kokku leppida, et homme hakkame kõik kõrgushüppe
maailmameistriteks. Kõik meie
Euroopa põhiturud on languses, riigid liiguvad protektsionismi suunas.
Need asjad lihtsalt ei käi nii.
Mida siis
poliitikud peaksid ütlema?
Tuleb ära unustada see
amet “poliitik”. Nad peaksid näitama, et on riigimehed. Ootan
huviga, kes poliitikutest esimesena tunnistab, et riigisektoris on vaja 20
protsenti palku maha võtta.
Täna on meil
tõesti ju kaks Eestit. Need on riigisektor ja erasektor. Te olete ise ka
erasektori inimene, kuidas enesetunne on täna? Ma tean, milline on
paljude inimeste enesetunne erasektoris – nad ei tea, millal
töökoha kaotavad, nad muretsevad oma kodulaenude pärast ja
kuidas lastele riideid osta.
Riigisektor ja ametnikkond on ka
kindlasti väga tublid inimesed. Aga kehv lugu on see: neil puudub julgus
ja soov öelda, et sõbrad, erasektoris on ju ammu 30
protsenti maha võetud. On tööaega vähendatud
näiteks kolmandiku võrra. Terved sektorid on üldse kadunud!
Paberivabrikud, nägemist! Kreenholm, terve tööstusharu, head
aega!
Kes ütleks neist: sõbrad, olemegi jõudnud
kahte Eestisse. Selle asemel võtavad nad poole kuluhüvitisest
maha.
Aga teie, ajakirjanikud, ei ole absoluutselt võtnud
nõuks suunata teravikku sinna, et ühiskonnas on selline tohutu
lahknevus.
Valitsuse suurim eesmärk on täna
euro. Kas sealt tuleb pluss, mida loodetakse?
See on
samasugune müüt, millega rahustatakse avalikkus maha. Et me
püüdleme millegi poole. Mul on ainult üks küsimus: miks te
ei ole viimased neli aastat sinna püüelnud? Mida viimased neli aastat
on tehtud?
See on üks kont, mis on teile, ajakirjanikele,
hambusse visatud. Kõik mäluvad. Oi, kui tore, saaks euro, hakkame
kuldhobustega kõik sõitma.
Palju jõulisema asja
võiks ju teha. Et valitsus ütleks: devalveerimegi ära! Ma
küll ei tea, mis selle efekt on. Aga – devalveerimegi niimoodi
ära, et kõik laenud lähevad kroonipõhiseks.
Päevapealt, et inimesed ei jääks euro lõksu. Jah, natuke
pahandust tuleb. Kokkuvõttes peaks Rootsi pangad loobuma sellest, mis
nad on viimase kolme aastaga teeninud. Aga turuosa on neil ju käes.
Kõik on korras!
See on analüüsimata ettepanek, aga
sellises formaadis mingeid radikaalseid ettepanekuid tahaks just kuulda. Ja
neid saab anda ainult sisuline töörühm, mitte mõni
selline, kes mõtleb, kas poliitiliselt oleks kasulikum võtta siit
investeeringuid maha või sealt kaks krooni pensionäride raha.
Te olete ise ju suurelt parteisid toetanud, miks nad teie
mõtteid ei kuula?
Ma kindlasti ei kuulu ei esimese
ega ka teise ešeloni sponsorite hulka, seal on neid palju tublimaid.
Kuid ma olen oma sümpaatiat väljendanud selgelt eelmiste valimiste
eel.
Minu eelistus oli tol ajal ja on praegu tolleaegne
valitsusliit, kellele tegelikult rahvas andis ka mandaadi
– Keskerakond, Reformierakond ja Rahvaliit. Rahvaliit muidugi sai
tänu Villu äratapmisele mõne koha vähem.
Aga
kuna oli vaja pronkssõdur millegipärast ära teha, siis tuli
see, mis tuli.
Usute, et eri poolusi esindav
võimuliit tasakaalustaks üksteist paremini?
Ühiskonna kui terviku seisukohalt kindlasti paremini. Ma arvan, et
Savisaar ei vaja kaastunnet, tal läheb niigi kõik hästi. Aga
tema dogmaatiline materdamine on läbilõikav. Ükskõik
millise ideega ta tuleb, kõik materdatakse maha, alates Oja Petsist
hommikuraadios kuni kõig
e intellektuaalsemate ja analüüsivamate ajakirjanikeni välja.
Võiks korra silmad lahti teha.
Okei, ma ei poolda ka
kindlasti mingeid munitsipaaltalonge. Ka sealt on tulnud palju rumalaid ideid,
aga ma arvan, et ka need ideed tuleks võtta vastukaaluks ajakirjanduses
analüüsimisele. See kaalukauss pole selline, et teiste ideed on
niivõrd palju paremad.
Kuna on selline eriolukord, tuleks
koalitsioonil lasta ka opositsioon probleemide lähedale. Uksed tuleks
avada ja sel juhul opositsioonil loomulikult on kohustus osaleda ja mitte pulli
teha. Täna pullitegemiseks enam aega ei ole. Ma arvan, kahjuks, et
kevadeks on meil 100 000 töötut.
Sada
tuhat töötut? Kevadeks 2009? Kas see on kuidagi
välditav?
Mul ei ole üksikettevõtjana seda
analüütilist baasi taga. Neid asju peaks ütlema siiski
spetsialistide toimkond, mis võiks olla valitsuse juures.
Euroopa Liidu toetusrahade peale tuleks inimesi panna, et need maksimaalselt
meile tuleksid. Riigi ehitusinvesteeringud võimalikult üles, et
raske aeg üle elada. Võiks maksta ka näiteks
ettevõtjatele iga 10 loodud töökoha pealt 100 000 krooni.
Igatahes kui kiiresti ei reageerita, siis on meil kevadeks selline seis.
Sada tuhat töötut – see
tähendaks ju ka maksutuludele hiigelpõntsu?
Õige. Aga seda tuleks ka juba täna analüüsida, et mis
siis saab. Meil on vaja koondada sihipäraselt kõrge
kvalifikatsiooniga ja kogenud majandusspetsialiste, kes need stsenaariumid
läbi mängiksid.
Ettevõtjate omandi vähenemine
ei ole nii suur häda kui ühiskonda läbiva kindlustunde
dramaatiline vähenemine. Kes ettevõtjatest on oma vara kolmega
jaganud, sel on hästi läinud. Kes viiega, see on enamuse hulgas,
mõned on kõik kaotanud juba.
Kui rakendame
ühiskonna kogu jõudu, et majandus koos hoida, siis saame ka
õigel ajal stardipakule tagasi. Meil on vaja kaotada ühiskonnas
arrogants ja parastav suhtumine, vajame sellist Soome ühtse ühiskonna
tunnet. Siis on ka parem võimalus saada paremale kohale uues stardis.
Kutsun üles ajakirjanikke mitte kiuslikke skandaalilugusid kirjutama, vaid
toetama ühist murele silmavaatamist.
Märt Vooglaid (40)
- Sai tuntuks 1998. aasta Vene kriisi ajal, kui tema ostetud kalakombinaadid uksed sulgesid.
- Reformierakonna liige aastast 2001.
- Viimastel aastatel tegelenud kinnisvaraga.