Foto: Priit Simson

Masu tulekul jäi maja tondilossina seisma ja omanik tunneb häärberi suhtes lausa võõristust.
Kaunis rohelises eramute piirkonnas Viimsi poolsaare tipus seisab viktoriaanlikus stiilis kolmekordne kivimürakas. See on ilmselt Rohuneeme küla üks õnnetumaid tondilosse. Jooksjad sörgivad mööda ja möönavad, et maja on seisnud aastaid räämas. Lapsevankriga jalutajad kurdavad, et ööpimeduses ei julge lähedale minnagi.
Sellel on laotud seinad ning pandud katus, kuid ühel hetkel on ehitajatel kellud käest kukkunud. Majakarp seisab üksinduses juba aastaid. Pehkinud tellingud ähvardavad kokku variseda. Aknaavades, mida on üritatud käepäraste vahenditega sulgeda, ulub tuul ning iga vares võib vabalt sisse pesa tegema lennata. Potentsiaalset miljonivaadet merele varjab metsistunud võpsik.
Maja ümbruse kuumaastikul vedeleb erinevat kola. Muu hulgas lõhkine ilma ukseta soojak, mis meenutab asotsiaalset Kopli barakki. Keegi paistab olevat siin tsemendikottide ja rämpsu keskel elanud. Roosaka soojaku seinale on keegi suurelt võõbanud telefoninumbri.
Pole ime, et maja omanik keeldub mulle oma valdusi näitamast. “See ei ole ilus. Miks te sinna üldse minna tahate?”
Miks tahtis pastor endale niisugust maja ja mida sellega nüüd peale hakata?

« Avalehele 0 Kommentaari
Loe veel: