Patriarhi vahemees
Suve hakul peeti Kadrioruru lossiaias ülipidulik tseremoonia väheste valitud külalistega. Avati Õigeusu Kiriku Moskva ja Kogu Venemaa patriarhi Aleksius II ametisse pühitsemise 15. aastapäevale pühendatud mälestustahvel. Marmor ja kuld. Laulis Nevski katedraali koor, konfereeris Riigikogu liige Raivo Järvi, kohal olid olulisemate konfessioonide juhid, sealhulgas nii metropoliit Kornelius kui ka metropoliit Stefanus ning peamiselt transiidi ja sadamaga seotud ärimehed. Ei puudunud ka presidendi kantselei kõrgetasemeline esindus.
Kutsele oli alla kirjutanud AS Pakterminal, Aleksiuse poolelt lausus tänasõnad tema spetsiaalselt selleks sündmuseks Moskvast saabunud eriesindaja. Ent lisaks usujuhtidele ja tahvli initsiaatorile Aadu Luukasele oli tähelepanu keskmes vaikne härrasmees, kelle poole pöördutakse sõnumite vahetamiseks ja suhtlemiseks patriarhiga.
Stanislav Smirnoviga kohtun kõrvalises kohvikus. Vaikne naeratus, tähelepanelik pilk helesinistes silmades, rõhutatud viisakus. Me räägime patriarhist.
Tahvli üleandmisest on möödas paar kuud, tänaseks on see paigaldatud Nevski katedraali seinale. Kas olete käinud vaatamas?
Muidugi olen.
Milline oli patriarh Aleksius II reaktsioon Pakterminali mälestusplaadi avamisele Nevski katedraalis?
Mis ma oskan öelda... Muidugi oli tal väga meeldiv sellest kuulda. Patriarh pole plaati veel ise näinud.
Kas patriarh kaalus ka siiasõitu 9. juunil, kui mälestusplaat avati?
See tuli jutuks. Aga paraku polnud see siiski võimalik. Venemaal on olukord ju väga keeruline ja patriarhi ajakava erakordselt tihe..
Miks just Nevski katedraal?
See on patriarhile väga erilise tähendusega paik. Ta oli päris laps, kuueaastane poiss, kui ta seal esmakordselt oli. Ka tema isa hakkas vaimulikuks ja teenis ju pikka aega Kaasani kirikus, aga Aleksius on ikka rääkinud, et tema tuli kiriku juurde veel enne isa.
Kui tavaline on õigeusu traditsioonides see, et üks suur firma, meie puhul siis Pakterminal, asetab kõrge vaimuliku auks katedraali mälestuskivi?
See pole just päris tavaline, seda küll.
Kellelt tuli algatus selliseks asjaks?
No mis ma ütlen…
Aadu Luukaselt?
Ilmselt küll. Aga seda toetasid väga paljud. Muide, kas te märkasite seal kõrval (Mikkeli muuseumis - toim) olnud näituse pealkirja: “Patriarh Aleksius II - Eesti ja Euroopa”. Mitte Moskva ei olnud seal mainitud, vaid just Eesti. See on täiesti uus idee, et me seostame patriarhi Eesti kaudu Euroopaga.
Teid tuntakse Eestis kui väga lähedast inimest Patriarh Aleksiusega ja teie vahendust patriarhiga suhtlusel on palunud mitmed. Millised on teie omavahelised suhted?
Väga lähedased. Me tunneme tõepoolest aastakümneid. Ma olen teda püüdnud aidata nii palju kui võimalik, pressisekretäri rollis näiteks, aga ka muidu. Aastakümneid.
Teie kohta on kasutatud ka väljendit “kasupoeg”…
Jah, on küll. Seda mõistet kasutatakse ka õigeusus. Mulle on see väga meeldiv.
Aga ma olen üks paljudest, see väljend ei puuduta üksi mind.
Kuidas on see ikkagi nii kujunenud, et teist on saanud vahendaja Vene kiriku pea ja siinsete inimeste vahel? See puudutab väga erinevaid suhteid, ka suhteid näiteks Pakterminaali ühe juhi Aadu Luukasega, aga väidetavalt ka Vabariigi presidendiga.
See pole alati nii, et mina vahendan. Mõlemad teie mainitud härrad on patriarhiga ka ise väga heades suhetes ja on mõlemad ka Vene Õigeusu Kiriku Ühtsuse fondi preemia laureaadid. President Arnold Rüütel ja patriarh suhtlevad omavahel eesti keeles, patriarh kõneleb Eesti keelt täiesti vabalt, ilma aktsendita.
Minu teada kohtusite patriarhiga just neil päevil Moskvas.
Jah, see on õige.
Kas ta kavatseb lähiajal Eestisse sõita?
Ta tahaks väga. Inimestel ikka tekib vanemas eas igatsus tulla noorusradadele. Tal on siin nii palju sõpru. Ja siselinna kalmistul vanemate hauad.
Kas ka sugulasi?
Jah, täditütar Jelena, kellel muide on Läti päritolu abikaasa. Aga Jelena tütar on omakorda abielus eestlasega.
Kui Aleksius saabuks Eestisse, kas ta peatuks teie juures või hotellis?
Ei, mitte minu juures – selleks on ta liiga kõrge persoon. Ikka hotellis. Ka turvakaalutlustel.
Paarkümmend aastat tagasi sai ta seda veel lubada, et liikus siin eraisikuna. Siis ta puhkas Värska kandis ja elas ühe eaka vaimuliku juures. Täna pole see enam võimalik. Ehkki ta muidugi väga tahaks omaette olla.
Kas tal on säilinud tema kunagine siinne suhtlusring?
Jah, koolikaaslased ja vanad sõbrad. Neil on kombeks vahetada tervitusi ja õnnitlusi. Patriarh kirjutab selliseid kirju meelsasti ja alati omakäeliselt.
Tulles alguse ja mälestuplaadi juurde tagasi, öelge palun, mis üritus see oli. Kas oli see usuliste tunnete väljendus või midagi muud?
See oli nii usuliste tunnete väljendus kui ka tunnustus, et siit pärit vaimulik on viisteist aastat olnud sedavõrd kõrgel ja auväärsel kohal.
