KULUKAS PATSIENT: Patsient Elba ravi läheb maksma umbkaudu kolm tuhat krooni pluss päevaraha (ööpäevane järelevalve 354 krooni) ja toit. Ingmar Muusikus

Patsient Elba (5), Jõgevamaal elav kaukaasia lambakoer, saabus haiglasse neljapäeval. Ei tea, kas ta nägi kassi või mis see oli. Tegi ilma eelneva soojenduseta koduaias kiire spurdi ja oligi õnnetus käes - vasaku jala põlv sai tõsiselt viga. Ja sõitiski Elba Jõgevamaalt Tartusse haigemajja.

Registratuur, vastuvõturuum, protseduuride ala, ultrahelikabinet, hambakabinet… Haigla nagu haigla ikka. Röntgenikabinet, mille seinal on silt, et raseduse korral (“kahtlusest piisab!”), on tark siit ruumist pildistamise ajaks kaduda. Statsionaar – ruum, mis on puure täis. Ühest vaatab vastu ülimalt sõbralik iiri setter ja talle sekundeerib must, sama sõbralik, aga mitte nii tõupuhas lontis kõrvadega koer.

Ööseks jääb statsionaari tavaliselt sisse kolm kuni kümme patsienti, päevas käib patsiente kolmekümne ja neljakümne vahel.

Muidugi on kliinikus ruume, kuhu patsient Elbal oma nina pista ei lubata. Söödaruum – vist oli selline nimi – tekitab mõtteid, nagu kõnniksime mööda panga laenunõustaja isiklikku eluaset (Bompani külmkapp, peen elektripliit jne). Kabinettide seinad on tihedasti pistikupesasid täis ja nagu selgub, pole tualettruume pesadest oluliselt vähem. “Pottühikuid” (nii väljendab veterinaararst Paul F. Mõtsküla) on kliiniku peale kaheksateist.

Siin on kohvijoomise ja telekavaatamise tuba. Telekast saab vaadata, kuidas toimub operatsioon (kaamera on opilambi sees). Kõik on uus ja ilus.

Aga asja juurde. Patsient Elba haige jala vaatab üle kliiniku peaarst Rainer Hõim. Hõim on selline mees, et tema saab ka ilma röntgenita aru, mis loomale häda teeb. Katsub ja uurib ja asi selge: patsient Elbal on vasaku põlve kraniaalse ja kaudaalse ristatisideme rebend. See on korvpallurite ja suurte sportlike koerte häda, kõige sagedasem liigeselõikus koertel üldse.

Ühe öö on Elba haiglatoidu peal ja siis läheb lõikuseks. Keda või mida patsient Elba selle aja jooksul haigemajas näha võiks?

Võibolla hakkab talle silma Aadi, umbuskliku näoga kaheksa-aastane isane kastreeritud kass, kellel on keelehaavandid ja kes on olnud kaks päeva haigemajas sees. Aadi veedab rahulikku lõunatundi operatsiooni ooteruumis, kui Elba opile läheb. Rohkem patsiente Elba teele ei jää.

Kindlasti oleks Elbal uudistamist, kui ta satuks kliiniku sellesse serva, kus patsientideks on suured loomad – lehmad, hobused, sead. Ühel lehmal on kolmekümnesentimeetrine õmblus külje peal. Tal oli emakapõletik ja vatsakollaps ühekorraga. Lehma vats on normaalses seisus 200liitrine mürakas, aga temal oli järele jäänud ainult pisike kott, mida nüüd tasapisi suuremaks püütakse kasvatada. Sealsamas kõrval liigutab kõrvu Eesti vanim maatõugu lehm Õõda. Õõda saab järgmisel päeval 23 aastat vanaks ja professor Olev Saveli valmistab õhtul tema auks kõnet pidama. Ja korraldustoimkond põimib pohlavarsi pärja sisse, mis Õõdale pidulikult kaela riputatakse.

Pool tundi enne operatsiooni pannakse Elba magama. Vasak tagumine jalg pügatakse karvadest puhtaks ja patsient sõidutatakse operatsioonisaali.

Siin on hea rahulik. Makk mängib nurgas maas mahedaid ja ebamaiseid meloodiaid (Enya). Vendade Johansonide kassett on ka kohe sealsamas valmis. Kuus rohelistes ja lillades kostüümides inimest toimetab ümber patsiendi ja näpitsaid ja pintsette on opilaual kokku kakskümmend kolm.

Dr Hõim teeb pika lõike ja nüüd on patsient Elba katkised põlvesidemed ilusti päevavalgel näha.

Hõim: “Sodi võtame välja ja teeme talle siia uue sideme!”

Lihase peal olevast tugevast koest (lihaskirme) lõikab doktor Hõim naks-naks pooleteise sentimeetri laiuse paela, millest saab patsient Elba põlvele uus vajalik detail. Kõik käib kiiresti, ainult õmblemise vaev. Selliseid operatsioone teeb doktor Hõim paar-kolm korda kuus.

Kõige sagedasemad on kevadisel ajal auto käest müksu saanud patsiendid. Hiljuti oli öö, kus haiglas oli sees kaheksa patsienti, viis nendest olid saanud löögi autolt. Meedikute vahel areneb lühike arutelu, missugust terminoloogiat arstid kasutavad. Sisehaiguste arstid tähistavad auto ette jäänud patsiente lühendiga HBC (hit by car) ja kirurgid RTA (road traffic accident). Isegi kirjanduses olevat mõlemad variandid olemas.

Loomaarsti juures käimine on kallis. Nii arvab rahvas. Arstid nii ei arva. Doktor Mõtsküla ajab sümpaatse olemisega trullakale buldogile jämeda nõela kõhtu (buldogil on kõhuvesitõbi) ja ütleb, et veterinaaria on roppu moodi allahinnatud teenus. Esiteks on siin tegemist väga kõrgelt haritud inimestega. Ja neid on vaja ühe patsiendi jaoks mitu. Vahe loomaarsti ja autoremontija vahel on selles, et tagavaraosi ei saa kuskilt juurde tellida ja tööd ei saa laua peale ootama jätta.

Mis sümpaatse olemisega trullakasse buldogisse puutub, siis ei tee see teist nägugi, kui Mõtsküla temast viis liitrit vett välja laseb. Mõtsküla mäletab sama tõbe põdenud saksa lambakoera, kes kaalus algul 42 kilo ja kui vesi oli välja lastud, kaalus 20.

Mis veel patsient Elbal nägemata jääb? See, et kliinikuga ühe katuse all on muuseum, kus seisavad üksteise kõrval loomade skeletid, igaühel oma lugu. Juhani Püttsepp, kes toimetab ajalehte Maaülikool, näitab karu skeletti ja räägib, kuidas karu oli leidnud kunagi Järvselja metsast puskariaparaadi. Pärast meeleolukat joomaaega läinud karu Järvselja vahele jaurama ja mehed lasknud karu maha. Muuseumi nurgas seisab teiste luukeredega ühes ruumis muuseumi põlise prepareerija Tiiu skelett. Tiiu oli üksik inimene ja otsustas, et jätab oma maise keha muuseumile. Nüüd seisab Tiiu skelett nurgas ja jälgib, kuidas tudengid arvestuseks õpivad. Tiiu enda eludaatumid jäävad nõukogude-eelsesse aega.

Ja veel üks asi, mida patsient Elba ei näe (aga võibolla näeb ka), on see, et kliinikus elutseb kolm kassi, kes on siia toodud magamapanemiseks, aga arstide südamed on läinud haledaks ja nii need kassid siin elavad, kõigil arstide pandud võõrakõlalised nimed: Hernia umbilicalis (nabasong), Toxocara catti (kassisolge) ja Toxoplasma (ainurakne parasiit). 

Patsient Elba toibub operatsioonist hästi. Doktor Hõimu meeleheaks paneb ta järgmisel päeval pärast operatsiooni kõik neli käppa julgesti maha. Ta saab valuvaigisteid ja antibiootikume ja liputab rõõmsalt saba. Ja doktor Hõim paneb talle südamele, et ta elaks kaheksa nädalat rahurežiimil (s.t toas ja rihma otsas) ja alles siis saab hakata uuesti kasse taga ajama.

Täna tullakse Elbale järele.