Elas kord vapper pioneer nimega Pavel Morozov, kes oli piiritult ustav nõukogude võimule. Ta andis üles oma isa, kes oli tollesama võimu vaenlane. Pahad kulakud ning poisi kommunismivastased sugulased tapsid kättemaksuks Paveli ja tema venna. Pärast surma sai Pavlikust "Nõukogude Liidu kangelaspioneer number üks". Ta oli kõigi riigi laste suur eeskuju.

Nii pajatab legend, millega nõukogude ajal laste ajusid loputati. "Rossiiskaja Gazetale" antud usutluses räägib aga esimese sõltumatu uurimuse "Pealekaebaja 001 ehk Pavlik Morozovi ülistamine" autor Juri Družnikov noorest kommunistist natuke teise kandi pealt. Družnikov on California ülikooli professor ja kirjanik, Bookeri auhinna tänavune nominent. Tema teoste avaldamine Nõukogude Liidus lõpetati 70ndatel. Põhjus oli lihtne: vastavatesse organitesse oli tema peale "koputatud". Družnikovi hakkas huvitama, mis ajendab inimest sõbra peale keelt kandma ja ta võttis oma uurimisaluseks pealekaebamise sümboli Pavlik Morozovi.

Pärast aastatepikkust tuulamist arhiivides, kohtumisi Morozovi ema ja sugulastega ning toonaste sündmuste pealtnägijatega kirjutas Družnikov nuhkide ideaalkujust raamatu, mis esmakordselt ilmus 80ndatel Londonis ja mida alles alates 1995. aastast on avaldatud Venemaal.

Müüt ja tegelikkus

Esiteks polnud Pavel pioneer. Pioneeriks muudeti ta postuumselt kõigepealt salajastes dokumentides, seejärel ajalehtedes. Hiljem tehti temast koguni pioneerisalga juht.

Teiseks polnud Pavel rahvuselt venelane. Kõik Morozovid olid valgevenelased, kes Stolõpini reformi käigus Siberisse Gerasssimovka külla ümber asustati.

Kolmandaks ei andnud Pavel oma isa üles mitte armastusest nõukogude võimu vastu, vaid kibestunud ema õhutusel: mees oli endale teise naise leidnud. Õigupoolest oleks ülekohtune Pavlikut üldse süüdistada. Ta oli vaimselt alaarenenud, suutis 13. eluaastaks suurivaevu tähed ära õppida ega jaganud poliitikast tuhkagi.

Poiste tapmise, milles süüdistati tema sugulasi – vanaisa, vanaema, onu ja onupoega – korraldas OGPU. Gerassimovkas oli vaja organiseerida klassivõitlust. Kõrgemalt poolt saabus käsk kulakud kohapeal maha lasta ja iga hinna eest kolhoos rajada. Aga külas kulakuid ei olnud, seetõttu tuli "kulakutepoolne terror" lavastada. Niisiis tapsidki "kulakud" Morozovite poisikesed ja vastuaktsioonina hoiti talupoegi vintpüssi ees nii kaua, kuni nad andsid allkirja kolhoosi astumiseks.

Kohtuprotsess lavalaudadel

Näidisprotsess poiste "mõrvarite" üle kujunes suurejooneliseks etenduseks. Protsessi jaoks seati korda Stalini-nimeline klubi rajoonikeskuses Tavdas. Kohale toodi puhkpilliorkester. Klubi ümber seisid vintpüssidega tšekistid, kes lasid inimesi sisse vaid nimekirjade alusel. Laval kerkis aeglaselt must kardin, paljastades punased loosungid:  "Nõuame mõrvarite mahalaskmist!" ja "Ehitame lennuki "Pioneer Pavlik Morozov"!" Keskel rippus Pavel Morozovi portree.

Mingit mõrvajuurdlust polnud toimunud. Poiste laibad kästi maha matta juba enne uurija saabumist. Tunnistajad andsid poiste tapmisviisi kohta erinevaid seletusi, prokurör ja kohtunik ajasid segi fakte. Mõrvarelvaks nimetati nuga, millelt leiti verejälgi. Paveli onupoeg Danila oli mõrvapäeval tõepoolest vasika tapnud, kuid vere päritolu ei uuritud. Süüalused püüdsid väita, et neid peksti ja piinati. 1932. aasta novembris lasti nad aga armutult maha ja see oli signaaliks talupoegade massilise terroriseerimise tõhustamiseks kogu maal.

Družnikovil õnnestus välja tuhnida OGPU salajase poliitosakonna dokumendid ja kindlaks teha tegelike tapjate nimed. OGPU täievolilise eriosakonna abiline Spiridon Kartašov tunnistas talle, et tappis kollektiviseerimise käigus 38 inimest. Teine mõrtsukas oli Ivan Potuptšik – Kartašovi informaator Gerassimovka külas, kes hiljem tegeles mahalaskmistega NKVD karistussalgas. Mehe toimikust selgus ka, et ta oli alaealise tüdruku vägistamise eest mõnda aega kinni istunud.

Stalini isikukultuse paljastamise aegu kaevati vendade Morozovite jäänused hauast välja, kondid segati kokku ja kaeti kahemeetrise betoonikihiga, et välistada edaspidist ekshumatsiooni.

Õnnetu Pavliku pronks-, graniit- ja betoonkujud konveierilindilt aga kaunistavad endiselt Venemaa linnu; koolid ja raamatukogud kannavad tema nime.

PEALEKAEBAJA SÜMBOOL: Erinevate Ameerika allikate väitel tegutses Nõukogude Liidus 6-18 miljonit vabatahtlikku informaatorit.