"'Peab näitama, et eestlased on olemas!"'

Kui Eesti saab medali, siis Ateenas pidutsetakse. Laul ja tants käib hommikutundideni, Eesti lipp lehvib rohkem kui kümnes pihus. Mõnel on härdumusest pisarad silmis. See on nagu ärkamisaegne laulupidu. Meil siin on külma Saku purgiõlut, sooja ööõhku, tähtsaid ninasid nagu suursaadik Andres Unga ja EOK president Mart Siimann, ja mis peamine – värsked medalimehed ise ja fännid, kes neid rõõmukisaga vastu võtavad.

Korvpall ja kümnevõistlus

Fänne eestlaste kohvikus Ippokratouse tänaval on erinevaid. Ühed varasemad Ateenasse saabujad on Margus ja Peeter. "Me oleme siin juba kaks õhtut järjest käinud – mõtlesime, et tuleme, vahetame informatsiooni – aga kedagi pole olnud," räägib Peeter Indrek Pertelsoni võidupäeva õhtul, mis esimest korda kohviku eestlasi täis toob. "Sydneys ka alguses ei käidud koos. Hiljem tuli juba rohkem rahvast. Ja kui Nool võitis, olid kõik kohal!"

Peetrile on see pärast Sydneyt teine olümpia. Pärast sealseid unustamatuid kümnevõistluse kogemusi ootab ta Ateenast eelkõige Erki Noole medalit. "Kulda! Ei, tegelikult ükskõik, mis värvi medal oleks hea."

Margus lootis Jüri Jaansoni võitu. "See üks samm ongi tal veel puudu – kui ära teeb, on ülikõva!" Kümnevõistlusele lisaks loodavad on neil piletid meeste kettaheite kvalifikatsioonile ja mitmele korvpallivõistlusele.

Fänniatribuutikaks on neil kaasas suur Eesti lipp. "Ma ostsin selle Sydneyst Hiina turult. Olin sellega seal olümpial, Märtini võidul Soomes ja nüüd siin!"

Sel esimesel Eesti medalipäeval on fänne veel vähe kohal. Margus ja Peeter on nende arvu kasvuks panuse igatahes andnud: "Eile helistasime siit laua tagant ühele kutile Eestisse, rääkisime talle augu pähe. Täna öösel jõuab ta kohale."

Margus ja Peeter jäävad olümpiale kuni lõpuni. Siis lahkuvad nad Ateenast rongiga Sofiasse ja sealtkaudu taas kodumaale.

Uhked eestluse üle

Teisel päeval, kui Jaanson oma hõbedakarva auraha kohvikusse katsuda toob, on maja ja tänav rõõmsaid eestlasi täis – Estonian Airi tšarter on kohale jõudnud, lisaks veel bussitäis noori otse Tartust ja autodega kohale saabunud fännid.

Viimaste seas on Viljandi mehed Indrek ja Ilmar, kes sõitsid Ateenasse nädal aega, põikasid vahepeal sisse ka Ungarisse vormelit vaatama. "Jaansoni sõitu kahjuks ei näinud – olime 180 kilomeetrit Ateenast veel. Aga eks eesmärk ongi kaasa elada kümnevõistlejatele!"

Meestel on seljas särgid kirjaga "Estonian Supporting Team", aga võistlustele minnes lubavad nad selga tõmmata ikka Erki Noole Fan Clubi särgid – Ilmar on ise ka üks klubi asutajaliikmeid. "Uhke on olla eestlane," ütleb Ilmar.

Nagu kõik teised fännid, ootavad nemadki eelkõige võitu. Aga kui seda siiski ei tule? "Ei-ei, pettumust ei ole," ütleb Ilmar. "Pead jääma ikka realistiks."

Mehed alustavad tagasisõitu 26. augustil. Kodutee loodetakse läbida siiatulekust kiiremini.

Tünnibändi tantsutüdrukud

Tartust on Ateenasse nelja päevase bussisõiduga saabunud 25 noort inimest, kes külastavad olümpialinna seoses Scuolaxenia projektiga, millega valiti igast riigist välja üks linn. Tartu delegatsioon koosneb Miina Härma, Treffneri ja Mart Reiniku gümnaasiumi õpilastest. "Käisime juba korvpallil, kuulitõuke finaalis, homme lähme maratonile," räägivad tänaval tünnidest tehtud trummide muusika saatel tantsu löövad tüdrukud Annika, Triin, Siiri ja Kati läbisegi. Neil on ette valmistatud ka terve programm, mida nad ühel õhtul ka oma elupaigas Maroussi linnaosas kavatsevad linnarahvale ette kanda.

"Aga spordifännid oleme kõik. Rohkem medaleid võiks tulla," hüüab Annika. Nende soov on mõistetav – värsked medalimehed Pertelson ja Jaanson on terve õhtu tünnibändi trummide taga tüdrukutega laulu löönud.

Siiani on neiud igal käidud võistlusel hoogsalt Eesti lipuga vehkinud – ka näiteks Leedu-USA korvpallimatšil. "Tuleb näidata, et eestlased on olemas!" ütleb Kati.

Ateenas ööbivad tüdrukud ühes koolimajas. "See on igavesti vinge – parem kui kõik hotellid, kus me tee peal olime!"

Tagasisõit algab noortel 26. augustil. 30ndaks ollakse jälle kodumaal.