Peahoone murdub pooleks
Kui arhitekt Johann Wilhelm von Krause (1757-1828) praegu oma projekteeritud Tartu Ülikooli peahoone uksest sisse astuks, hakkaksid talle silma kohutavad praod.
Kui Krause seisataks legendaarses kohtamispaigas ülikooli kella all ja paneks põrandale raudkuuli, veereks see vurinaga Toomemäe suunas.
“Mul on Krause ees piinlik, kuigi selles, mis juhtunud, on süüdi ajalugu ja loodus,” kõneleb Tartu Ülikooli haldusdirektor Riho Illak.
Nõukogudeaegne keskküttetorude paigaldus viis põhjavee taseme madalale, peahoonet alt toetavad palgid jäid kuivale ja hakkasid mädanema.
Nüüd murravad tiibhooned end peahoone küljest lahti. Kuue dooria samba alune on toestatud, Raekoja ja Toomemäe poolne külg aga toestamata, see vajub aeglaselt.
“Kui pimedas käia ja jalgu mitte väga kõrgele tõsta, võib pragudesse komistada,” kirjeldab professor Tullio Ilomets. “Kui maja tahetakse säilitada, on vaja ots ära kindlustada.”
Tehnikaülikooli eksperdid, kes pragude juurde paigutatud anduritel silma peal hoiavad, ei suuda prognoosida, millal võib juhtuda varing.
“See sein, mille küljes on kell, ähvardab keldrisse kukkuda. Asi on kirjeldamatult hull ja peamine probleem on raha,” jätkab Illak. “Tõeliselt toetanud on Tiit Vähi ja Mart Laari valitsused, teised mitte.”
Kes ei tunneks ülikooli?
“Kui praod ei suureneks, võiks Krausele öelda, et peahoonel läheb hästi,” mõtiskleb Ilomets. “Ruume on remonditud. Aula renoveeritud.”
Vanemad tartlased räägivad, et kui Vene väed 1941 Kivisilla õhku lennutasid, tabasid rahnud ka peahoonet. Suurde ohtu sattus
maja aga 21. detsembril 1965. aastal, kui öötööle jäänud ajalehe Edasi töötajad nägid vastasmaja akendes tontlikke leekide varje ja helistasid tuletõrjesse.
Hävis aula, söestusid dissertatsioonid ja professor Ariste teaduslikud kogud. Põlengu järgsel hommikul seisid hoone ümber tartlased ja nutsid.
“Ehitis, kahtlemata ilusamaid klassitsismi näiteid Baltimail, on väga imposantne, kuigi vahest natuke monotoonne ja raskepärane,” kirjutas Voldemar Vaga 1928 oma ülevaates Tartu Ülikooli arhitektidest.
“Kes ei tunne ülikooli! Kauge ja igatsuslikuna seisab ta keset linna,” kirjutab Juhan Maiste eessõnas Krause kataloogidesarjale 1999. aastal. “Alma mater'i kuus sammast on Eesti arhitektuuri sümboleid.”
“Orden, tiitel, doktorikraad, dekaanikoht, briljantsõrmus tsaarilt, mõisarent 12 aastaks” loetleb ühes kataloogis Krausele ülikooli hoonete projekteerimise eest langenud auhindu Valentine von Krause (1920-2003), Münchenis elanud baltisaksa daam, kuulsa sugulase elutöö uurija.
Mõra Tartu südames
“Siia majja põgenes tudeng, kui ta oli kaupmeest petnud või kaklusesse sattunud,” selliste sõnadega äratab giid Siiri Raitar peahoone eest seistes Saksa turistide huvi. “Ülikooli peahoone on Tartu süda ja peahoone süda on omakorda aula. 28 õõnsat puusammast teevad aulast parima kontserdipaiga. Siin on andnud kontserte Clara Schumann ja Ferenc Liszt.”
Turistide fotoaparaadid hakkavad klõpsuma.
“Üksi Krause ei suutnud seda ehitada,” kõneleb Raitar turistidele edasi. “Meie ajaloolane Kaur Alttoa ütleb, et see on kolme mehe Morgensterni, Parrot' ja Krause ühistöö. Aasta lõpul särab ta tuledes, on väga ilus. Ja kui kevadel tulevad lõpuaktused, siis on üksi see lillede meri elamus.”
Turistid õhkavad.
“Ausalt, kui ma oma 45 numbri kingadega üle nende pragude astun, käib iga kord südames jõnks läbi,” tunnistab Riho Illak. “Minu jaoks on Eestis kolm tähtsat hoonet. Toompea, Kadriorg ja Tartu Ülikooli peahoone, ja viimane on neist kõige tähtsam.”
Illak lubab teha kõik, et ei läheks nii nagu tema hea sõbra Hando Runneli luuletuses, kus ülikool vajub maa põhja, kuigi Runnel luuletades vist ei mõelnud füüsilist vajumist.
See luuletus kõlab akadeemilises Tartus klaaside kilinal professori sünnipäeval ja rapiirilöökide taktis tudengite õlletoas.
Viis Beethoveni 9. sümfooniast (“Ood rõõmule”):
“Ma lähen, äkki vajub
jalg justkui mädasoos.
Siis näen, kuis mäe all vajub
maa põhja ülikool.”
KROONI VAATED on uus rubriik, kus Ekspress uurib rahatähtedel kujutatud Eesti sümbolite seisukorda.
Tartu Ülikooli peahoone
1803 algas peahoone ehitamine endise Maarja kiriku kohale, projekti autor oli Johann Wilhelm Krause.
1809 sai peahoone valmis.
1851 lisandusid tiibhooned.
1965 peahoone põles.
1992 ilmus Urmas Ploomipuu kujundatud looduseuurija Karl Ernst von Baeri ja ülikooli peahoone piltidega kaunistatud kahekroonine rahatäht.
