Viljandi teatril kunsti teha eriti kerge ei ole.

1980. aastal valminud maja on lausa kolossaalselt suur, isegi kui iga viljandlane käiks korra iga etendust vaatamas, jääks suur saal varsti pooltühjaks. Seega: teater peab ülimalt täpselt tundma oma publikut ja arvestama publiku soovidega. Peeter Tammearu juhtimise all on repertuaar koostatud väga mõistlikult ja maakonnateatrile iseloomulikult on ta laiahaardeline ja tasakaalustatud. Ugalat võib kindlasti pidada Eesti kõige läbimõelduma repertuaariga teatriks.

Viljandi teatrile on iseloomulik ka suur Eesti omadramaturgia osa, seda on Eesti teatritest kõige enam.

Mõnedest huvipakkuvamatest lavastustest lähemalt.

Septembris oli Viljandi hooaja enim kära tekitanud esietendus. Boccaccio “Dekameron” on huvitavalt mütoloogilise käsitlusega (lavastaja Vagif Ibrahimoglu Aserbaidžaanist). Lavastust võib nimetada intuitiivseks: vastuvõtt toimub kehalisuse ja instinktide pinnalt. Kes tahab näha erootilist versiooni teemast "kuidas kuradit põrgusse aetakse", mingu kaema, saab ka kena kõhutäie naerda. Külalislavastaja ja –kunstniku kutsumine elavdab kahtlemata eesti teatrit. Viimasel ajal on just külalislavastajatega Eestisse tulnud liikuv, ekspressiivne teater huvitavate lavastuslike leidudega - seda näeb ka "Dekameronis". Lisaks kummastavale ürgtasandile on lavastaja otsustanud mängida metateatraalsustel, võõritusel. Samas: rohked viited (Eesti) kaasajale mõjuvad ebasobivalt ja kohati labaselt. No näiteks keda ajab enam naerma kooliteatri stiilis moblaheli imiteerimine laval ja selle üle irvitamine?

Tšehhovi “Onu Vanja”, mida mängitakse Olustvere lossis, esindab täiesti teistsugust teatrit. See on eesti peavoolu teatri üks tippteoseid, auhinnatud ka möödunudsügisesel Draama festivalil välismaise žürii poolt. Psühholoogilist realismi ja ülitäpset näitlejatööd hindav vaataja saab kahtlemata suure elamuse. Väike roll pole mängida ka genius locil, Olustvere mõisahoone on ideaalne paik lavastamaks näidendit Vene aristokraatiast, lavastajaks Tšehhovi-professionaal Kaarin Raid. Teatud määral eksklusiivseks teeb “Onu Vanja” teatrireisi ka tõik, et mitte kõikidel soovijatel ei ole mõtet kohe autoga Olustverre kihutada, etendused on nimelt kuid ette välja müüdud.

Täiesti eraldiseisev eesti teatripildist on Eve Ensleri "Vagiina monoloogid". Erilised on siin nii sisu, lavastusmeetod kui ka lavastaja ise. Skandaalne tekst räägib naiste pühamate paikade vabastamisest, vagiina-teema tabu-seisusest vabastamisest, teisisõnu naiselikkuse ülestõusust. Üllatav, rabav, silmiavav teatrikogemus, ilmselt ka neile vähestele vapratele meestele, kes söandasid naistekarja sisse naistejuttu kuulama tulla. Noor Eesti soost väga hea Inglise teatriharidusega lavastaja Elina Männi on pannud Viljandi naisnäitlejad lihtsalt jutustama karme lugusid justkui iseenese südamest ja kehast.

Andrus Kivirähki “Helesinine vagun” (lavastaja T.Tubin) ja Urmas Lennuki “Rongid siin enam ei…” (lavastaja A.Noormets) esindavad Ugala teatri väga õnnestunud Eesti dramaturgia vahendamise liini. Nende kahe näidendi vahel on sarnasusi rohkemgi, kui vaid pealkirjad. Mõlemad räägivad tänapäeva Eestist, mõlemad tegelevad meenutamisega. Kui “Helesinine vagun” on kivirähkilik komöödia seltskonnast, kes sünnipäeva käigus püüab taaselustada lapsepõlve, nõukogude aega, siis “Rongid” on mitmeski mõttes traagiline perekonnalugu, mis räägib õnnest ja selle võimalikkusest.

Kõige rõõmsama impulsi saab Ugala uute noorte tõeliselt nooruslikust puhangust,  nende endi ja Woody Alleni ideedest kokkusegatud lavastusest "Koturnijad". Lavastuse alapealkiri "Kui nalja ei saa, siis meie ei mängi" ütleb kõik: ja mängu pole tõesti põhjust pooleli jätta. See on "Dekameroni" kõrval juba teine Viljandi lavastus, kus mängitakse commedia dell arte žanriga. Ent kui esimeses kaldub see groteski, siis "Koturnijate" puhul lihtsalt lustlikusse meeletusse teatrimängu.