Perepea premeeris tüdrukut vahekorra eest sigarettidega. Kohtule jäi mulje, et vahekord ei olnud tüdrukule vastumeelne. Mees tunnistas kohtus oma süüd. Kohus mõistis talle kuus aastat vanglakaristust.


See on tõestisündinud ning kahjuks ka üsna klassikaline lugu.


Tallinna vangla kriminaalhooldusosakonnas käivitub alates septembrist seksuaalkurjategijate rehabilitatsiooniprogramm. “Rühmateraapias ei räägi sellist liiki kurjategijad sageli oma reaalsetest tegudest, sest nad ei suuda iseendalegi tunnistada, mida on korda saatnud. Ja tihti nad lihtsalt ei saa aru, mida on teinud,” tunnistab projekti üks juhtidest, psühholoog Irina Šišova. “Neile on omane loogika: ta ise, see tähendab ohver, tahtis.”


Programmis hakkab septembrist nii-öelda vabatahtlikult sundkorras osalema kaheksa kurjategijat, kes on toime pannud seksuaalkuriteod. Tegelikult jätkab see programm tööd, mida alustati selliste kurjategijatega möödunud aastal. Varem käsitati programmi pigem eksperimendina, mida rakendati Eestis esimest korda (Hollandis näiteks kasutatakse seda aktiivselt), sellepärast ei leidnud see ka ajakirjanduses laialdast kajastamist. Täna võib juba avalikustada esimese tööaasta mõningaid tulemusi. 24st rehabilitatsioonikursuse läbinud kurjategijast sattusid sellesama aasta jooksul sellesama paragrahvi alusel uuesti trellide taha neli inimest.


“Tegelikult on programmi tulemusi äärmiselt raske hinnata. Samuti ei tohiks seda nimetada ümberkasvatamise programmiks,” ütleb projektijuht psühholoog Jelena Maslova. “Loeme heaks tulemuseks juba ainuüksi seda, et põhimõtteliselt on nende inimestega hakatud tegelema, et neile on hakatud tähelepanu pöörama.”


Pedofiilid on muutunud julgemaks


Selle programmi huviorbiiti satuvad kolme liiki kurjategijad: isikud, kes on pannud toime seksuaalkuriteo, kasutanud seksuaalselt ära lapsi ning tegelnud lastega seotud pornograafilise materjali hoidmise ja kasutamisega.


“Viimane kategooria on selles mõttes kõige keerulisem, et nemad on igal hetkel valmis minema vasturünnakule. Neil on hulgaliselt argumente, millega nad üritavad ennast kaitsta,” räägib Jelena Maslova. “Nii näiteks kõlab nende suust sageli küsimus: “Aga miks vanemad võivad oma last pildistada ja riputada tema pilte internetti üles, aga minul ei ole õigust neid pilte vaadata ja säilitada?”


Kuritegevuse statistika ütleb, et põhimõtteliselt ei ole pedofiilide hulk viimaste aastatega kasvanud. 2007. aastal istus laste vastu suunatud seksuaalkuritegude eest kinni 48 isikut ja 2008. aasta esimesel poolel 54 inimest, mis teeb nende osakaaluks vanglapopulatsioonist 2,1 protsenti.


Kuid nad on (ja see ilmneb ka antud teemal avaldatud kirjutiste arvus) muutunud aktiivsemaks ja tunnevad ennast vabamalt. Rehabilitatsiooniprogrammi juhid kinnitavad, et nii mõnigi kord kaitseb meie õigusemõistmise süsteem pigem kuriteo toimepanijat kui ohvrit.


60 000 krooni kõikide maniakkide peale


Praktikas näeb rehabilitatsiooniprogramm välja nagu pooleteisetunnine rühmakohtumine kord nädalas. Rühmas ei tohi olla üle kaheksa inimese. Ja vestlust (rehabilitatsioon toimubki vestluse teel) juhib üheaegselt kaks psühholoogi.


Programm tugineb Marshalli ja Barbaree biopsühhosotsiaalsele teooriale ning paljudes Euroopa riikides kasutatakse sellist kurjategijatega töötamise mudelit ammu. Juba nimetatud Hollandis on seksuaalkurjategijad lausa kohustatud sellise rehabilitatsioonikursuse läbima.


USAs ei saa juttugi olla “kurjategija delikaatsete isikuandmete kaitsest” – naabruses elava pedofiili kuritegudest on teadlik terve kvartal. Seal toimib selline kurjategijatega töötamise süsteem. Meil aga midagi taolist kuni viimase ajani polnud.


Praegugi toimib see justiitsministeeriumi heaks kiidetud programm suures osas tänu mittetulundusühingule E Plus. Riik on programmi toetanud. Projektile on tulevaks aastaks eraldatud 60 000 krooni.


Kui pedofiil on lahkem kui ema


Programmis osalevad peamiselt vanglast tingimisi-ennetähtaegselt vabastatud. On nii eesti- kui ka venekeelne rühm. Programmi läbiviijad teavad suurepäraselt, kellega neil on tegu – nad on oma hoolealuste toimikutega tuttavad. Seejuures ei ole programmi läbiviijatel õigust sellest ise rühmas rääkida. Ühe aasta kestev rühmatöö on jaotatud kolme plokki, igas oma teema. Peamine eesmärk on “viia kurjategija oma teo teadvustamisele”.


“See ei ole tegelikult sugugi lihtne – meil on ju tegemist hoopis teistsuguse loogikaga inimestega,” ütleb Irina Šišova. “Kujutage endale ette, et te tapsite inimese. Istusite selle eest vangis, näiteks kaheksa aastat. Mis te arvate, milline on selle juures teie suhtumine ohvrisse? Jah, suurem osa tapjatest arvab, nagu oleks ohver selles süüdi, et nemad peavad nii kaua kinni istuma. Seda esiteks. Ja teiseks on veel üks “imeline” pedofiilide rühm, kes “armastavad” oma ohvreid. Ja püüa siis nendele selgeks teha, et nende armastus on kuritegu.”


Šišova leiab, et antud juhul on kõige tähtsam põhimõte, et “sellist liiki kurjategijad püsiksid meie vaateväljas”.


Möödunud aastal selle programmi raames tööd alustades seadsid korraldajad endale üheks peamiseks ülesandeks teavitada inimesi, kuidas sedalaadi kurjategijad tegutsevad ning kuidas mitte sattuda nende ohvriks. Pöördumistes rõhutati: “Vanemad, olge tähelepanulikud, kui teie lapsel on juba koju tulles kõht täis, kui talle tekivad uued mänguasjad, kui tema taskud on täis kommipabereid jne, siis tuleb jälgida last ja keskkonda, milles ta liigub.”


Vastuargumendina võis sageli kuulda, muuhulgas ka internetikommentaarides: “Te nõuate vanematelt liiga palju.”


“On ohtlik, kui teil on oma lapsega jahedad suhted. Kui teie laps ei saa mingil põhjusel teie poole pöörduda, siis pöördub ta kellegi teise poole. Ja pedofiilid on alati valmis hellust pakkuma,” hoiatab psühholoog Šišova.


Tõsi, peaaegu pooled pedofiiliajuhtudest leiavad aset koduseinte vahel. Stsenaarium on üldjuhul sarnane. Lapsega naine on uuesti abiellunud. Sünnib uus laps. Peres aga on konfliktid ja perepeal sageli ka alkoholiprobleem. Mees otsustab oma naisele kätte maksta tolle lapse kaudu esimesest suhtest.


“Ja mis on eriti hämmastav: sageli süüdistavad emad oma tütart mehe võrgutamises,” ütleb Maslova.



Ma ei mäleta, kas ma vägistasin...



Lisaks pedofiilidele läbivad rehabilitatsiooniprogrammi ka mehed, kes on tarvitanud seksuaalset vägivalda täisealiste naiste suhtes. Siin kohtab ka musta huumorit. Ja selles kategoorias moodustavad eraldi rühma need kurjategijad, kes ei suuda kuigi täpselt meenutada kuriteo toimepanemise hetke.


“Selliste kurjategijatega töötades oleme jõudnud arusaamisele, et tegemist on teatud vägivallatsejate alamkategooriaga,” ütleb psühholoog. “Situatsioon on standardne: oli pidu, ühiselt söödi-joodi, hiljem mees aga vägistas naise. Või veetis temaga öö. Siin tekib juba küsimus. Tavaliselt ei õnnestu siin vägivallaakti toimumist enam täpselt tuvastada, sest naine kinnitab, et teda vägistati, mees aga ütleb, et juba peo alguses oli teada, millega asi lõpeb.


Sellistel puhkudel on küsimus, kes on naiivsem: kas naine, kes ei taipa, milleni asi viib, või mees, keda ähvardab vangistus selle eest, et ta tegutses vastavalt tema jaoks endastmõistetavatele reeglitele.”


Kui projekt peaks ikkagi üle kasvama programmiks, muutub seksuaalkurjategijatega töötamine süsteemseks. Praegu puudub meil ka süsteemne töö ohvritega.


“Seksuaalkurjategijad näevad olukorda sageli nii, nagu neile kasulik. Nad eitavad ja ilustavad paljut,” ütleb Jelena Maslova. “Milleks? Esiteks selleks, et pääseda karistusest või ka ravist.


Teiseks, et tulla toime omaenda emotsioonidega. Kolmandaks, et vältida ühiskonna hukkamõistu. Ja selline eitamine võib kõlada sedavõrd veenvalt, et see mõjutab koguni ohvreid, ning need hakkavadki uskuma müüti “sa oled ise kõiges süüdi”.
Karm statistika
  • Eestis on 100 000 inimese kohta 333 kinnipeetavat, nendest ligikaudu 5 protsenti on seksuaalkurjategijad (kriminaalhooldusaluste seas ca 2,5 %, allikas KHIS).
  • Seksuaalkuritegude retsidiivsus on kõrge. Pedofiilide puhul varieerub retsidiivsuse tase 13-40%; vägistajatel – 7-35 %; heteroseksuaalsetel meespedofiilidel – 10-29%; intsesti puhul – 4-10 % (allikas Marshall & Barabee).
  • Uurimused näitavad, et üks pedofiil on keskmiselt seotud umbes 12 lapsega.
Kriis võib kesta terve elu
  • Kuritegudest on vägivaldne suguakt ohvri jaoks raskusastmelt teisel kohal. Esimesel on kannatanu surma põhjustanud kuriteod (Selin-Wolfgangi indeksi kohaselt). Seksuaalkuritegude tagajärjed saadavad ohvrit pikki aastaid, mõnikord kogu elu. Trauma tagajärgedega toimetulemiseks on kaks peamist meetodit:

    • Käsitada traumat kui üht osa oma elust, võtta toimunu omaks.

      See on valus ja keeruline tee, mis annab aga häid tulemusi.

      See protsess eeldab kvalifitseeritud kõrvalist abi.

    • Proovida kõik võimalikult kiiresti unustada.

      See on hoopis lihtsam tee, mis valitakse kõige sagedamini. Siin on probleem selles, et trauma jääb nii-öelda läbi töötamata ning kõik seda meenutav võib tabada ohvrit tugevate negatiivsete emotsioonide tekkimisel uuesti. Sellest tulenevalt püüab ohver vältida tugevaid emotsioone tekitavaid seisundeid, et miski ei meenutaks talle minevikus toimunut.
  • Lastel võivad seksuaalse vägivalla tagajärjed halvemal juhul põhjustada: mahajäämust kasvus ja üldises arengus, depressiooni, suitsiidset käitumist, alkoholi ja narkootikumide tarvitamist, varast seksuaalelu (prostitutsiooni, juhuslikke seksuaalsuhteid) jms.
  • Lapsepõlves seksuaalset vägivalda kogenutel võib täiskasvanuks saades tekkida probleeme harmooniliste inimsuhete loomisega (üksindus), sageli esineb raskusi laste-vanemate suhetes. Samuti võib kogu eluks jääda püsima suitsiidikalduvus, seda eriti kriisihetkedel.