08.08.2008, 00:00
Pedofiil: “Kas ma tegin midagi valesti?”
Pedofiilide ravijad panevad vanematele südamele: olge tähelepanulikud, kui teie lapsel on juba koju tulles kõht täis, kui talle tekivad uued mänguasjad, kui tema taskud on täis kommipabereid.
Pärast järjekordset alkoholitarvitamist tahtis perekonnapea astuda
seksuaalvahekorda oma naise tütrega esimesest abielust. Tütar oli
14aastane. Sellel hetkel ei tulnud asjast midagi välja, sest tüdruku
kaheksa-aastane vend ärkas üles. Mõne aja pärast aga
õnnestus mehel teises toas kavatsetu ikkagi teoks teha. Kohtus tunnistas
tüdruk, et see ei olnud nende esimene vahekord: mees oli selleks ajaks
tüdrukut kuritarvitanud juba umbes viiel korral.
Perepea
premeeris tüdrukut vahekorra eest sigarettidega. Kohtule jäi mulje,
et vahekord ei olnud tüdrukule vastumeelne. Mees tunnistas kohtus oma
süüd. Kohus mõistis talle kuus aastat vanglakaristust.
See on tõestisündinud ning kahjuks ka üsna
klassikaline lugu.
Tallinna vangla kriminaalhooldusosakonnas
käivitub alates septembrist seksuaalkurjategijate
rehabilitatsiooniprogramm. “Rühmateraapias ei räägi
sellist liiki kurjategijad sageli oma reaalsetest tegudest, sest nad ei suuda
iseendalegi tunnistada, mida on korda saatnud. Ja tihti nad lihtsalt ei saa
aru, mida on teinud,” tunnistab projekti üks juhtidest,
psühholoog Irina Šišova. “Neile on omane loogika: ta
ise, see tähendab ohver, tahtis.”
Programmis hakkab
septembrist nii-öelda vabatahtlikult sundkorras osalema kaheksa
kurjategijat, kes on toime pannud seksuaalkuriteod. Tegelikult
jätkab see programm tööd, mida alustati selliste
kurjategijatega möödunud aastal. Varem käsitati programmi pigem
eksperimendina, mida rakendati Eestis esimest korda (Hollandis näiteks
kasutatakse seda aktiivselt), sellepärast ei leidnud see ka ajakirjanduses
laialdast kajastamist. Täna võib juba avalikustada esimese
tööaasta mõningaid tulemusi. 24st rehabilitatsioonikursuse
läbinud kurjategijast sattusid sellesama aasta jooksul sellesama
paragrahvi alusel uuesti trellide taha neli inimest.
“Tegelikult on programmi tulemusi äärmiselt raske hinnata.
Samuti ei tohiks seda nimetada ümberkasvatamise programmiks,”
ütleb projektijuht psühholoog Jelena Maslova. “Loeme heaks
tulemuseks juba ainuüksi seda, et põhimõtteliselt on nende
inimestega hakatud tegelema, et neile on hakatud tähelepanu
pöörama.”
Pedofiilid on muutunud
julgemaks
Selle programmi huviorbiiti satuvad kolme liiki
kurjategijad: isikud, kes on pannud toime seksuaalkuriteo, kasutanud
seksuaalselt ära lapsi ning tegelnud lastega seotud pornograafilise
materjali hoidmise ja kasutamisega.
“Viimane kategooria on
selles mõttes kõige keerulisem, et nemad on igal hetkel valmis
minema vasturünnakule. Neil on hulgaliselt argumente, millega nad
üritavad ennast kaitsta,” räägib Jelena Maslova.
“Nii näiteks kõlab nende suust sageli küsimus:
“Aga miks vanemad võivad oma last pildistada ja riputada tema
pilte internetti üles, aga minul ei ole õigust neid pilte vaadata
ja säilitada?”
Kuritegevuse statistika ütleb, et
põhimõtteliselt ei ole pedofiilide hulk viimaste aastatega
kasvanud. 2007. aastal istus laste vastu suunatud seksuaalkuritegude eest kinni
48 isikut ja 2008. aasta esimesel poolel 54 inimest, mis teeb nende osakaaluks
vanglapopulatsioonist 2,1 protsenti.
Kuid nad on (ja see ilmneb ka
antud teemal avaldatud kirjutiste arvus) muutunud aktiivsemaks ja tunnevad
ennast vabamalt. Rehabilitatsiooniprogrammi juhid kinnitavad, et nii
mõnigi kord kaitseb meie õigusemõistmise süsteem
pigem kuriteo toimepanijat kui ohvrit.
60 000 krooni
kõikide maniakkide peale
Praktikas näeb
rehabilitatsiooniprogramm välja
nagu pooleteisetunnine rühmakohtumine kord nädalas. Rühmas ei
tohi olla üle kaheksa inimese. Ja vestlust (rehabilitatsioon toimubki
vestluse teel) juhib üheaegselt kaks psühholoogi.
Programm
tugineb Marshalli ja Barbaree biopsühhosotsiaalsele teooriale ning
paljudes Euroopa riikides kasutatakse sellist kurjategijatega
töötamise mudelit ammu. Juba nimetatud Hollandis on
seksuaalkurjategijad lausa kohustatud sellise rehabilitatsioonikursuse
läbima.
USAs ei saa juttugi olla “kurjategija
delikaatsete isikuandmete kaitsest” – naabruses elava pedofiili
kuritegudest on teadlik terve kvartal. Seal toimib selline kurjategijatega
töötamise süsteem. Meil aga midagi taolist kuni viimase ajani
polnud.
Praegugi toimib see justiitsministeeriumi heaks kiidetud
programm suures osas tänu mittetulundusühingule E Plus. Riik on
programmi toetanud. Projektile on tulevaks aastaks eraldatud 60 000 krooni.
Kui pedofiil on lahkem kui ema
Programmis
osalevad peamiselt vanglast tingimisi-ennetähtaegselt vabastatud. On nii
eesti- kui ka venekeelne rühm. Programmi läbiviijad teavad
suurepäraselt, kellega neil on tegu – nad on oma hoolealuste
toimikutega tuttavad. Seejuures ei ole programmi läbiviijatel
õigust sellest ise rühmas rääkida. Ühe aasta kestev
rühmatöö on jaotatud kolme plokki, igas oma teema. Peamine
eesmärk on “viia kurjategija oma teo teadvustamisele”.
“See ei ole tegelikult sugugi lihtne – meil on ju tegemist
hoopis teistsuguse loogikaga inimestega,” ütleb Irina
Šišova. “Kujutage endale ette, et te tapsite inimese.
Istusite selle eest vangis, näiteks kaheksa aastat. Mis te arvate,
milline on selle juures teie suhtumine ohvrisse? Jah, suurem osa tapjatest
arvab, nagu oleks ohver selles süüdi, et nemad peavad nii kaua kinni
istuma. Seda esiteks. Ja teiseks on veel üks “imeline”
pedofiilide rühm, kes “armastavad” oma ohvreid. Ja
püüa siis nendele selgeks teha, et nende armastus on
kuritegu.”
Šišova leiab, et antud juhul on
kõige tähtsam põhimõte, et “sellist liiki
kurjategijad püsiksid meie vaateväljas”.
Möödunud aastal selle programmi raames tööd alustades
seadsid korraldajad endale üheks peamiseks ülesandeks teavitada
inimesi, kuidas sedalaadi kurjategijad tegutsevad ning kuidas mitte sattuda
nende ohvriks. Pöördumistes rõhutati: “Vanemad, olge
tähelepanulikud, kui teie lapsel on juba koju tulles kõht
täis, kui talle tekivad uued mänguasjad, kui tema taskud on täis
kommipabereid jne, siis tuleb jälgida last ja keskkonda, milles ta
liigub.”
Vastuargumendina võis sageli kuulda,
muuhulgas ka internetikommentaarides: “Te nõuate vanematelt liiga
palju.”
“On ohtlik, kui teil on oma lapsega jahedad
suhted. Kui teie laps ei saa mingil põhjusel teie poole
pöörduda, siis pöördub ta kellegi teise poole. Ja
pedofiilid on alati valmis hellust pakkuma,” hoiatab psühholoog
Šišova.
Tõsi, peaaegu pooled
pedofiiliajuhtudest leiavad aset koduseinte vahel. Stsenaarium on üldjuhul
sarnane. Lapsega naine on uuesti abiellunud. Sünnib uus laps. Peres aga on
konfliktid ja perepeal sageli ka alkoholiprobleem. Mees otsustab oma naisele
kätte maksta tolle lapse kaudu esimesest suhtest.
“Ja mis
on eriti hämmastav: sageli süüdistavad emad oma tütart mehe
võrgutamises,” ütleb Maslova.
Ma ei
mäleta, kas ma vägistasin...
Lisaks pedofiilidele
läbivad rehabilitatsiooniprogrammi
ka mehed, kes on tarvitanud seksuaalset vägivalda täisealiste naiste
suhtes. Siin kohtab ka musta huumorit. Ja selles kategoorias moodustavad eraldi
rühma need kurjategijad, kes ei suuda kuigi täpselt meenutada
kuriteo toimepanemise hetke.
“Selliste kurjategijatega
töötades oleme jõudnud arusaamisele, et tegemist on teatud
vägivallatsejate alamkategooriaga,” ütleb psühholoog.
“Situatsioon on standardne: oli pidu, ühiselt söödi-joodi,
hiljem mees aga vägistas naise. Või veetis temaga öö.
Siin tekib juba küsimus. Tavaliselt ei õnnestu siin
vägivallaakti toimumist enam täpselt tuvastada, sest naine kinnitab,
et teda vägistati, mees aga ütleb, et juba peo alguses oli teada,
millega asi lõpeb.
Sellistel puhkudel on küsimus, kes
on naiivsem: kas naine, kes ei taipa, milleni asi viib, või mees, keda
ähvardab vangistus selle eest, et ta tegutses vastavalt tema jaoks
endastmõistetavatele reeglitele.”
Kui projekt peaks
ikkagi üle kasvama programmiks, muutub seksuaalkurjategijatega
töötamine süsteemseks. Praegu puudub meil ka süsteemne
töö ohvritega.
“Seksuaalkurjategijad näevad
olukorda sageli nii, nagu neile kasulik. Nad eitavad ja ilustavad
paljut,” ütleb Jelena Maslova. “Milleks? Esiteks selleks, et
pääseda karistusest või ka ravist.
Teiseks, et
tulla toime omaenda emotsioonidega. Kolmandaks, et vältida ühiskonna
hukkamõistu. Ja selline eitamine võib kõlada
sedavõrd veenvalt, et see mõjutab koguni ohvreid, ning need
hakkavadki uskuma müüti “sa oled ise kõiges
süüdi”.
Karm statistika
- Eestis on 100 000 inimese kohta 333 kinnipeetavat, nendest ligikaudu 5 protsenti on seksuaalkurjategijad (kriminaalhooldusaluste seas ca 2,5 %, allikas KHIS).
- Seksuaalkuritegude retsidiivsus on kõrge. Pedofiilide puhul varieerub retsidiivsuse tase 13-40%; vägistajatel – 7-35 %; heteroseksuaalsetel meespedofiilidel – 10-29%; intsesti puhul – 4-10 % (allikas Marshall & Barabee).
- Uurimused näitavad, et üks pedofiil on keskmiselt seotud umbes 12 lapsega.
Kriis võib kesta terve elu
- Kuritegudest on vägivaldne suguakt ohvri jaoks raskusastmelt teisel kohal. Esimesel on kannatanu surma põhjustanud kuriteod (Selin-Wolfgangi indeksi kohaselt). Seksuaalkuritegude tagajärjed saadavad ohvrit pikki aastaid, mõnikord kogu elu. Trauma tagajärgedega toimetulemiseks on kaks peamist meetodit:
- Käsitada traumat kui üht osa oma elust, võtta toimunu omaks.
See on valus ja keeruline tee, mis annab aga häid tulemusi.
See protsess eeldab kvalifitseeritud kõrvalist abi.
- Proovida kõik võimalikult kiiresti unustada.
See on hoopis lihtsam tee, mis valitakse kõige sagedamini. Siin on probleem selles, et trauma jääb nii-öelda läbi töötamata ning kõik seda meenutav võib tabada ohvrit tugevate negatiivsete emotsioonide tekkimisel uuesti. Sellest tulenevalt püüab ohver vältida tugevaid emotsioone tekitavaid seisundeid, et miski ei meenutaks talle minevikus toimunut.
- Käsitada traumat kui üht osa oma elust, võtta toimunu omaks.
- Lastel võivad seksuaalse vägivalla tagajärjed halvemal juhul põhjustada: mahajäämust kasvus ja üldises arengus, depressiooni, suitsiidset käitumist, alkoholi ja narkootikumide tarvitamist, varast seksuaalelu (prostitutsiooni, juhuslikke seksuaalsuhteid) jms.
- Lapsepõlves seksuaalset vägivalda kogenutel võib täiskasvanuks saades tekkida probleeme harmooniliste inimsuhete loomisega (üksindus), sageli esineb raskusi laste-vanemate suhetes. Samuti võib kogu eluks jääda püsima suitsiidikalduvus, seda eriti kriisihetkedel.