fotolavastus ValloKruuser
Pärast jõuluvaheaega ei ole ühe Eesti erikooli kolm teismelist tüdrukut enam kooli läinud. Vanemad ei luba.


“Me keeldume oma lapsi kooli viimast, kuni see pedofiil seal töötab,” ütlevad kolme tüdruku vanemad. Valulik vastasseis koolis hakkas tekkima möödunud aasta novembrist, mil ühel õpetajal tekkis teatud delikaatseid kahtlusi oma meeskolleegi suhtes.


“Mulle tundus, et õpetaja ja õpilase vahel olid lähedasemad suhted, kui sobilik oleks,” ütleb tüdrukute klassijuhataja Andra* sõnu otsides.


Ta rääkis oma kahtlustest kooli direktrissile. Esialgu tundus, et asi laheneb omade vahel. Direktor Aime pidas meesõpetajaga maha tõsise kõneluse. Mõni nädal hiljem, detsembris tuli aga õpetaja kahtlustele ootamatult lisa ühe kolmeteistkümneaastase koolitüdruku poolt.


“Vestluses meie tütrega tuli esile kummaline massaažiteenus, mida tegi õpetaja Aavo... Õudu­se ja hämminguga kuulasime, ­kustkohast õpetaja on last silitanud. Kirjeldus ei jätnud mingit kahtlust asja kogu perverssuses, kuna autistist lapsele pole omane fantaseerimine ega tegevuste välja mõtlemine,” kirjeldab ema Monika.


Lapsevanem: tütre käitumine hakkas muutuma


See kool ei ole tavaline kool, seal õpivad erilised lapsed: on vaimupuudega lapsi, ent on ka üliandekaid, kellele tavakool mingil viisil lahjaks jääb. Kuigi kool on aastaid nn teistsuguste lastega töötanud, on sellest õppeaastast seal moodne ja lastesõbralik süsteem. Koolis on võimalik igal lapsel saada oma individuaalprogramm, klassid koosnevad paarist-kolmest lapsest, terve koolipere vaid mõnekümnest õpilasest.


Iga laps on siin isemoodi: ühel on raske keskenduda, teine ei tule oma keskendatusest välja. Mõnel on käitumisraskused, teine käitub ilusti, aga on õpiraskustega. Mõnel on krambid, mõnda ei saa hetkekski üksi jätta. Mõnele ongi vaja rohkem kallistusi-silitusi, teine ei talu neid üldse.


Lapsevanemad kiidavad kooli ning esimest aastat töötavat direktorit taevani. Vähemalt osa neist.


Kool ise on hubane ja paljude suurepäraste lisavõimalustega, millest kombinaatkoolide lapsed võivad vaid unistada. Sealhulgas ka individuaalsed ravivõimlemise tunnid ja massaaž.


Need kaks viimast teenust saidki praeguseks sõja mõõtmed võtnud kirgliku klaarimise allikaks.


“Lapsel hakkas käitumine muutuma, panin tärkava seksuaalsuse arvele.” Tee mulle nii, nagu õpetaja Aavo teeb, palus tüdruk ühemõtteliselt ema kätt suunates. “Meie laps ei tee vahet, mis on õige, mis väär, ta ei oska häbeneda,” kirjeldab Monika oma tütre autistlikku häiret.


Ema Monika lasi lapsel “tunnistust” korrata ja võttis selle videosse. Ta helistas klassijuhatajale, et vastikust avastusest teada anda.


Nüüd selgus tõsiasi, et klassijuhataja Andra oli märganud õpetajale ebasobivat käitumist juba varem. Klassijuhataja oli tähele pannud, et “üks kehaliselt arenenud tütarlaps istus õpetaja Aavol pidevalt süles, kes teda omakorda intiimsel viisil silitas ja kallistas”.


Klassijuhataja ei pidanud normaalseks, et neljateistkümneaastane tüdruk, kes on oma õpetajaga ühepikkune, tal süles miilustab.


Selle tüdruku ema, kes on ka kooli hoolekogu esimees, tütre süles istumises probleemi ei näe, sest siiras ja piirideta suhtlemine on tema vaimupuude eripära.


Koolidirektor: Loobusin siiski õpetaja vallandamisest


Ema Monika läks direktori vastuvõtule ja näitas talle videot, milles tüdruk oma juttu kordab.


“Leidsime, et õpetaja Aavo jätkamine koolis on ohtlik kõigile lastele, kuna ta võib jätkuvalt nende ahistamisega tegeleda. Raske puudega lapsed, kes ennast adekvaatselt väljendada ei suuda, võivad teistest lastest sagedamini sattuda seksuaalse ahistamise ohvriks.”


Direktor Aime tunnistab, et oli kuuldust šokis. Olgu öeldud, et ka tema oma laps käib selles koolis.


Samal päeval, kui uudis direktorile teatavaks saab, saadab ta lapsevanemale emotsionaalse e-kirja: “Ükskõik, kas õpetaja Aavo on süüdi või ei ole, olen otsustanud temaga meie koolis hüvasti jätta!”

Natuke maha rahunenud, hakkas koolijuht olukorda vaagima. Õpetaja on hea, tema tunnid huvitavad, lastele ta meeldib – ning meespedagoogina kuulub ta Eesti õpetajate punasesse raamatusse niikuinii. Joogahingamine on üks logopeedia osa, selle ala spetsialisti on harva saada – selline õpetaja on erikoolile selge kingitus.


“Suhtusin kuuldusse alguses väga tõsiselt. Reedel tuli see uudis, esmaspäeva hommikuks oli lapsevanemaid juba kolm, kes nõudsid, et ma midagi ette võtaksin. Ütlesin neile, et istume maha, arutame, Eestis kehtib ju süütuse presumptsioon.”


“Lapsevanemal on üheminutiline telefoniga tehtud koduvideo, kus ei mainita ühtki nime – ma ei saa ju sellise “tunnistuse” põhjal kedagi lahti lasta,” otsustab nüüd direktor Aime.


Meesõpetaja Aavo saadeti igaks juhuks haiguslehele, siis puhkusele. Kahtlusi põhjustanud individuaaltunnid lõpetas koolidirektor ära. Põhja politseiprefektuuri lastekaitsetalitus, nn ­Pille Alaveri grupp, alustas uurimist. Aga pahandus ei vaibunud. Vastupidi.


Kolm lapsevanemat võtsid lapsed koolist ära põhjendusega, et “meie lastel ei ole enam turvaline koolis, kus üks õpetaja käitub lastega ebasündsalt, direktor lubab sellist tegevust jätkata ning lapsevanemaid ei teavitata lapsi puudutavatest sündmustest”.


Haridusministeeriumi välishindamisosakond alustas koolis teenistuslikku järelevalvet. Selle loo trükki mineku hetkel on kool inspektoritest pungil. Käivad lastevanemate üldkoosolekud, rääkimata lõpututest aruteludest koridorides, poeuksel, kohvilauas.


Ka vald on asunud koolis toimuvat uurima. Juhtumisi teostab seda valla haridusnõunik, kes on kooli­direktori abikaasa.


“Meie eesmärk on vana turvaline kool tagasi saada,” tunnistab lapsevanem Monika keerutamata.

Ja põhjendab: “Direktor oleks pidanud kahtlusaluse õpetaja töölepingu eeluurimise ajaks peatama.”


Klassijuhataja: märkasin kolleegi kahtlast käitumist


Tüdrukute klassijuhataja Andra on praeguseks ametist lahkunud. Omal soovil – sest teda kui ahistamiskahtluse esitajat nähti intriigi käivitajana. Ta on töötanud vaimupuudega lastega viisteist aastat, veel möödunud aastal pälvis ta aasta õpetaja tiitli.


Meie telefonivestluse ajal seisab õpetaja tööturuametis järjekorras, et end töötuna arvele võtta. Vastu kevadet on õpetajal raske uut kohta leida.


Klassijuhataja Andra on vaoshoitud, kaalub iga sõna, rääkides “tähelepanekutest võimaliku ruumide ebaotstarbeka kasutamise kohta&rdquo ;. Ta tahab läbi lillede öelda, et ravivõimlemisruumina kasutatavas katusekambris, kus õpetaja Aavo tüdrukutel individuaalseansse korraldas, võis tema arvates toimuda asju, mida õpilase ja õpetaja vahel toimuda ei tohiks.


Mullu novembris mainis ta koolis ettevaatlikult oma tähelepanekuid, et “võib-olla sügisel tavakoolist saabunud meesõpetaja ei tea, kuidas vaimupuudega lastega ümber käia”.


“Lapsed ongi selles koolis üliemotsionaalsed, kipuvad sülle ja silitama. Me kallistame-hoiamegi neid rohkem kui tavakoolis. Tundus siiski, et meesõpetaja poolt pole käitumine tüdrukutega päris korrektne. Silma hakkas see, et läbisaamine oli liiga isiklik.”


“Õpetaja Aavo oleks võib-olla ise pidanud tegema mingeid märkusi lastele, kehtestama piirid. Tema kui täiskasvanu asi oleks olnud piire seada.”


Alguses klassijuhataja Andra oma kahtlustest vanematele ei rääkinud. Kui meesõpetaja kolleegi mõtetest direktorilt kuulda sai, oli ta südamepõhjani solvunud.


“Kuna meesõpetaja mõistagi ärritus süüdistuse peale, siis ma palusin vabandust,” lisab klassijuhataja.


Meesõpetaja: last dresseeriti minu vastu tunnistama


Ka õpetaja Aavo on pikaajalise staažiga ja väga armastatud pedagoog. Tõsi, selles erivajadustega laste koolis töötab ta esimest aastat, kuid tema eelmises koolis meenutatakse teda hea sõnaga.

Miks ta vanast koolist ära tuli?


“Nägin kuulutust lehes, tundus, et selles koolis on põnevam töötada. Tundsin, et saan neid lapsi aidata.”


Üks endine lapsevanem meenutab tema tunde nii: “Ta oli väga põnev õpetaja, tegi huvitavaid asju, rääkis elust ja inimestest. Jumal tänatud, et koolides töötab ka selliseid õpetajaid, mõtlesin.”

Enda suhtes ilmutatud kahtlustesse suhtub Aavo vihaselt: “Mind tehti häbematult patuoinaks, muidugi tunnen ma end halvasti. Fabritseeritud, väga moodne ja magus teema! Videod on kokku klopsitud ja last on dresseeritud! Kui süüdistus tuli, peatasin hoobilt ravivõimlemise individuaaltunnid.”


Aavo räägib, kuidas üks tema kolleeg käis “suisa tundides passimas, äkki ma ahistan”. Ta kirjeldab pikalt-laialt, kuidas ta ühele tüdrukule lusikaga suppi söötis, kuna seni oli laps lõunalauas vaid leiba nosinud. Teine laps tuli teda ise kallistama, kolmas aga pakkus apelsini. Pärast sellest rääkimist küsib Aavo: “Kas see kõik on ahistamine?”


Aavo on aastaid tegelnud jooga ja budismiga. “Nii inetu lugu, aga ma ei pea viha. Budismis öeldakse, et armasta neid, kes sulle kannatusi põhjustavad.”


Lapsevanem: usun tütre juttu


Nüüd on kogu alevik kihinat-kahinat täis, kirglikke sõdivaid osapooli tundub palju olevat. Vald ei luba midagi konkreetset, lihtsalt püüab jutuga “meetmete tarvitusele võtmisest” kuidagi keemistemperatuuri allapoole tuua.


“See on pseudopedofiilia! Ja selle käivitas skandalistide perekond,” ütleb koolidirektor Aime.


Lapsevanem Monika on pahane väidete peale, nagu oleks ta oma last dresseerinud tunnistusi andma. Autistide puhul pole see võimalik.


“Ma olen dresseerinud teda neli-viis aastat, et ta vetsu ukse enda järelt kinni paneks, ta ei ole olnud võimeline seda ära õppima. Ja nüüd arvatakse, et ma olen dresseerinud teda paari kuuga keerulisi tu nnistusi andma,” räägib ema.


“Tunnen oma last ja tean, et ta ei ole võimeline selliseid asju välja mõtlema! Millega mõõta kasutatud usaldust, millega mõõta hirmu oma lapse heaolu pärast? Lapse pärast, kes saatuse tahtel on ilma jäänud võimest ära tunda kurja. Kurja, mis võib ligi hiilida sõbraliku joogaõpetajana või tänaval kommi jagava onu näol.”


Praeguseks on koolidirektor Aime veendunud, et kolm lapsevanemat alustasid ristikäiku intrigeerimiseks ja võib-olla ka poliitilistel motiividel. “Keegi on huvitatud, kellelgi on mingi ambitsioon,” usuvad nii direktor kui ka hoolekogu esimees.


Politsei lõpetas pedofiiliakahtluse uurimise veebruari lõpus. Oletatav kuritegu ei leidnud tõendamist.

Kuid kolm lapsevanemat ei usu meesõpetaja süütust.


“Me ei saa ju oma lapsi viia kooli, kus nende heaolu ja turvalisus pole tagatud,” väidab Monika.

Kolm erivajadusega koolitüdrukut on nüüd koduõppel. See tähendab, et kaks korda nädalas on neil vallamaja ruumides omaette kohtumised õpetajaga. Mitte Aavoga.


* Kooli õpetajate ja lapsevanemate nimed on muudetud.
Tallinna laste tugikeskuse psühholoog Tiiu Meres:

  • Vaimupuudega laste seksuaalne ärakasutamine on probleem ka teistes maades: selle ala palgad on väikesed igal pool, töö rutiinne ja raske. Seetõttu kipub personali nappima ja tööle sattub igasuguseid. Lisaks on vaimupuude puhul kohtu jaoks piisavat tunnistust lapselt peaaegu võimatu saada. Tunnistaja peab olema võimeline oma tunnistust ka kohtusaalis kordama, aga vaimupuudega lapsed seda enamasti ei suuda. (Sama kehtib ka eelkooliealiste kohta.) Seega tuleb asjast “asi” praktiliselt ikkagi vaid siis, kui on veel pealtnägijaid, kes suudavad ja tahavad tunnistusi anda.
  • Vaimupuudega lapsed ei suuda tavaliselt ka enda eest seista, sest nad ei suuda taibata, mis toimub. Pedofiilid tunnevad ennast nende lastega sageli üsna karistamatult ja seetõttu teevad asju, mida nad tavalastega ei söandaks.
  • Politsei lastekaitsetalituses on päris nutikas ja südamega tegutsev seltskond koos. Paraku tunnistavad nad isegi, et tihtipeale jäävad käed lühikeseks: ei ole piisavalt tõendusmaterjali.
  • Omaette probleem (ja üha kasvav) on ka see, et kui vanasti olid ühiskonnas üsna ühesed käitumisnormid, siis tänapäeval on käitumise “lubatud” seksualiseerituse aste lastega suhtluses inimeseti väga erinev.

    Seksuaalvahekord on selgelt taunitud, kuid patsutamise, toetamise, kallistamise jms piiripealse käitumise reeglid muutuvad üha ähmasemaks. Puuetega lastega tegelemisel on aga igat liiki puutekontakti paraku ka ilma ahistamiseta vaja palju rohkem kui tavalaste puhul.