08.02.2007, 00:00
Pehme, punane ja veidi võigas
Sandra Jõgeva (30) looming seob elu, vägivalda ja kunsti ebamugavamalt kui tavaliselt kombeks.
Piits on olnud Eesti naiste töövahendiks aastasadu.
Piitsa on antud koertele ja hobustele ning asjade loomuliku evolutsiooni
tulemusena on naiskunstnik Sandra Jõgeva asunud lõpuks piitsutama
mehi. Mehi, kes on tema nägemuses täpselt samasugused loomad –
täpsemalt siis sead.
Kunstnik ei pääse poliitikutele ja ärimeestele reserveeritud persoonirubriiki tihti. Selleks peab tegema midagi ekstraordinaarset ja Jõgeva on lati ilmselt ületanud. 3. veebruaril laskis ta kaheksal latekskorsettidesse rõivastatud neiul anda piitsa kõigile meestele, kes tulid Kunstihoonesse prostitutsiooniteemalise näituse “Kehaturg” avamisele. Käsk oli lüüa “kõvasti”, “nii, et oleks valus” ning tööd tehti südamega – Areeni juhatajal Siim Nestoril läks peksasaamisest silme eest mustaks, sellal kui kunstnik Marco Laimre kaotas enesevalitsuse ja ründas ise üht piitsutajatest.
Need ja mõned teisedki reaktsioonid tulid Jõgevale ilmselt üllatusena, sest oli ta ju olulise osa läinud aastast nüpeldanud privaatseanssidel mehi, kes seda ootasid, palusid ja tahtsid: “Tegutsesin dominana detsember 2005 – november 2006. See, kes peksab ja alandab raha eest mehi. 800 krooni tundi, välismaalasele 1000 krooni. Mul oli umbes 20 klienti. Mitte väga palju, kuna tegin kohe selgeks, et rollide vahetust, seksi ega füüsilisi õrnusi ei tule. Olin nišitoode.”
Me kohtume esmaspäeva hilisõhtul. Oma mistressimälestused “Kehaturu” jaoks kunstiteoseks vorminud Jõgeva (need teosed on värvikad ja pihtimuslikud jõulise sadomasoaktsendiga šokolaadiümbrised – KK) on haige; palavikus ja külmetanud. Ta tahab sõita taksoga Ekspressi toimetuse juurde, kuid laseb pimeduses parkida valesse kangialusesse. Lõpuks, mitme mobiilikõne järel, vaarub kräsulises kasukas ja punaste juustega naine läbi hangede kohale. Silmad on meigitud siniseks, käes olevast mustast latekskotist turritavad välja kolme-nelja piitsa varred. Ülestunnistus šokolaadipaberilt: “Ma löön väga kõvasti. Hobusepiitsaga, kummirihmaga, tema enda piitsaga. Kallan soolvett peale. Tüüp oigab ja möögib.”
ERKI maaliosakonna lõpetanud Jõgeva on kunstnikupere laps – isa Tehnikaülikooli diplomiga, kuid hiljem kineetilise kunstile spetsialiseerunud Villu Jõgeva, ema tuntud lillemaalija Malle Leis. Sandra vend on keskendunud graafilisele disainile ja (nagu pillab Jõgeva) “liikunud järjest parematesse töökohtadesse”. Jõulise vastandina pole SJ rahale ega karjäärile selle traditsioonilises tähenduses erilist tähelepanu pööranud – ta näib teadvat palju vägivallast, mis ümbritseb öiseid McDonald’seid, elab oma ema ateljees ning kavatseb varsti kolida vanaemast tühjaksjäänud korterisse Pärnus. Kunstiloome kõrval on (tol õhtul) ahelsuitsetav Jõgeva kirjutanud artikleid Ekspressi, Annesse, Stiili ja Kunst.ee’sse, olnud lühifilmi võtetel grimeerija ning proovinud baaridaami ametit “Tapas & vinos”, kus pidas “vastu neli tundi”. Kui küsin, et miks ainult neli, viskab Sandra närviliselt, et “see oli kohutav; kuidagi nii kohutavalt alandav, et kogu minu isikust nõuti ainult oskust keeta kohvi ja teha lahti veinipudelit – mida ma ei osanud. Inimene, kes on sunnitud töötama kuskil baaris miinimumpalga eest, saab endale lubada vähem kui ori orjandusliku korra ajal.”
Olen nõus.
Sandra Jõgeva on kaistnud magistrikraadi Jaan Toomiku õpil asena. Mõjub sümboolselt, et Toomik oli üks esimesi, kelle Jõgeva koos rühmitusekaaslase Margus Tammega hukkas – tõsi, vaid digitaalselt. Muljetavaldavalt töödeldud fotod aastast 2001 kujutavad Jõgevat ja Tamme hävitamas mitmeid kodu- ja välismaiseid kunstiklassikuid Oleg Kulikust Andy Warholini – kellele kuuli kolpa ei lasta, topitakse lihtsalt peadpidi pissuaari. Võib vahest öelda, et see oli värvika ja vägivaldse loojatee efektne avapauk.
Jõgeva tuntuimad saavutused ongi olnud seotud tegevuskunstiga. (Ja mis furoori olekski võinud äratada need koolitüdrukulikud väikeste lillekestega maalid, mida SJ kunagi tegi, kui sootsium januneb kehavedelikke ja verd?) Tähelepanu toob, kui täita kunstigaleriisid lämmatava tossuga, toita publikut “rahustavate tablettidega” ja kerjata Turu kesklinnas raha.
Paraku vajavad ühiskonna taluvuspiirid jätkuvat kompamist (ning rebimist, ning näpistamist), mistõttu Jõgeva käekiri (“Mind ei huvita 3D-vägivald; mind huvitavad p ä r i s a s j a d”) on muutunud veelgi jõulisemaks. Punkkunstrühmituse CnOPT mänedžerina oli ta seotud möödunud kuul Pärnus toimunud performance’iga, mille käigus Remo Randver ja Ville-Karel Viirelaid teineteise pähe pudeleid purustasid (aplaus). Ta on assisteerinud kanüülide veeni ajamist, aadrilaskmist ja avalikku verejoomist (valjem aplaus) ning peksnud partneriks olevat tütarlast näkku – millise aktsiooni käigus läks kergelt paigast üks lõualuu –, lastes samas nüpeldada ka ennast, sest see “tekitab kohalolekutunde ja reaktsiooni, et võitle või sure” (väga vali, korduv aplaus: mu käed valutavad veidi).
Sarnaselt paljude muudes valdkondades ehk vägagi andekate inimestega on Jõgeva traagika oraatorivõime puudumises. See Riia second-hand’ist pärit lillaka kampsuni ja punase-mustatriibuliste sukkadega naine, kes intervjuu andmise ajal närviliselt nina nokkima kipub, kasutab üleliia tihti sidesõna “noh”. Ka sage väljend “postmodernistlik ja katastroofieelne ühiskond” mõjub kuidagi päheõpituna.
Samas tuleb nõustuda Kunst.ee toimetaja Heie Treieriga, et kirjutab Jõgeva vägagi usutavalt, olles oma (?) närviatakkide, seevaldisse sattumiste ja sadismiseansside edasiandmisel ühtaegu elegantne ja täpne: “Tänane klient oli armsa naeratusega pikka kasvu kõhn noormees. Ta mõjus hästi noorelt, värskelt ja rikkumatult. Tema tahtis haiget saada ja sai ka. Küünlavaha, kingakontsad, vitsakimp, piits. Kuna mulle meeldis see idee, mille olin saanud eelmiselt mehelt – mingisse asendisse köitmine ja nii jätmine –, üritasin ka temaga seda teha. Ta ütles, et tal on jalgadel veenipõletik. Manitsesin, et olemasolevatest haigusseisunditest tuleb alati informeerida.”
On hea teada, et meditsiin huvitab Jõgevat tõsisemalt. 12aastasena sattus ta metsas astuma katkisele klaaspurgile, mis lõikas läbi olulise osa parema jala “kõõlustest ja soontest”. Pärast seda “vabastavat kogemust” käib Jõgeva regulaarselt doonoriks (“Poole liitri vere kaotamine pole mitte midagi”) ning on õppinud kanüüli veeni panekut professionaalide käest. See aitab mõelda tema kunsti verisuse steriilsemaks ja ohutumaks keskmisest Texase mootorsaemõrvast.
Sandra Jõgeva blogi parimadaastad.blogspot.com sisaldab lisaks ohtralt elulähedasi viiteid turult ostetavatele odavatele ravimitele. Nagu hüüatab Heie Treier, on traagi line, kui kunstnikest, kellel meedia ja ühiskond end lõbustada lasevad, ei hoolita samas niigi palju, et neile antaks haigekassakaart. Jõgeva-sugune multitalent vääriks loomestipendiumi, rõhutab Treier veel, mis viibki taas kord dominateemani. Ons noore naiskunstniku rahapuudus sundinud p ä r i s e l t korraldama odavates äärelinna hotellitubades sessioone, mille käigus keskealiste ärimeeste seljas raha eest stiletodega hüpati ja Tiimarist ostetud musti küünlaid tagumikku topiti?
Ma küsin seda korda kaks, kuid selget vastust ei tule. Konkreetseim lause, mille Jõgeva suust kätte saab, on “ütleme nii, et ma ei vasta sellele küsimusele”. “Mulle meeldib, kui jääb teatav müstikaaura,” ütleb ta veel ja pareerib, et kui palju kirjutavad näiteks Chuck Palahniuk või J. T. Leroy (mõned SJ lemmikkirjanikest) omaenda elust?
Jah, tõepoolest.
Sellel lool tuleb kaks lõppu. Neist esimene vestab naisest, kes on hooti ootamatult sümpaatne, isegi haavatavalt mõjuv. Naisest, kes ei suuda vaadata õudusfilme (“Mul läheb kohe süda pahaks, kui kellelgi kõri läbi lõigatakse”) ja peab koduloomana kõrbehiir Ahmedi.
Lõpp number kaks on kunstitudengist, kes karmide 90ndate teises pooles linnast koju sõites taksojuhile kõhklematult külma arve teeb, vaidluse tekkides “Kuradi pede, sul pole mingit õigust” hüüab ja sohvrile lõpuks jalaga munadesse virutab. Naisest, kellega suhestuda ehk veidi raskem.
“Et olla hea kunstnik, tuleb sul olla oma kunstis üsna ühtne sellega, mis sa tegelikult oled,” arvab Jaan Toomik.
Kunstnik ei pääse poliitikutele ja ärimeestele reserveeritud persoonirubriiki tihti. Selleks peab tegema midagi ekstraordinaarset ja Jõgeva on lati ilmselt ületanud. 3. veebruaril laskis ta kaheksal latekskorsettidesse rõivastatud neiul anda piitsa kõigile meestele, kes tulid Kunstihoonesse prostitutsiooniteemalise näituse “Kehaturg” avamisele. Käsk oli lüüa “kõvasti”, “nii, et oleks valus” ning tööd tehti südamega – Areeni juhatajal Siim Nestoril läks peksasaamisest silme eest mustaks, sellal kui kunstnik Marco Laimre kaotas enesevalitsuse ja ründas ise üht piitsutajatest.
Need ja mõned teisedki reaktsioonid tulid Jõgevale ilmselt üllatusena, sest oli ta ju olulise osa läinud aastast nüpeldanud privaatseanssidel mehi, kes seda ootasid, palusid ja tahtsid: “Tegutsesin dominana detsember 2005 – november 2006. See, kes peksab ja alandab raha eest mehi. 800 krooni tundi, välismaalasele 1000 krooni. Mul oli umbes 20 klienti. Mitte väga palju, kuna tegin kohe selgeks, et rollide vahetust, seksi ega füüsilisi õrnusi ei tule. Olin nišitoode.”
Me kohtume esmaspäeva hilisõhtul. Oma mistressimälestused “Kehaturu” jaoks kunstiteoseks vorminud Jõgeva (need teosed on värvikad ja pihtimuslikud jõulise sadomasoaktsendiga šokolaadiümbrised – KK) on haige; palavikus ja külmetanud. Ta tahab sõita taksoga Ekspressi toimetuse juurde, kuid laseb pimeduses parkida valesse kangialusesse. Lõpuks, mitme mobiilikõne järel, vaarub kräsulises kasukas ja punaste juustega naine läbi hangede kohale. Silmad on meigitud siniseks, käes olevast mustast latekskotist turritavad välja kolme-nelja piitsa varred. Ülestunnistus šokolaadipaberilt: “Ma löön väga kõvasti. Hobusepiitsaga, kummirihmaga, tema enda piitsaga. Kallan soolvett peale. Tüüp oigab ja möögib.”
ERKI maaliosakonna lõpetanud Jõgeva on kunstnikupere laps – isa Tehnikaülikooli diplomiga, kuid hiljem kineetilise kunstile spetsialiseerunud Villu Jõgeva, ema tuntud lillemaalija Malle Leis. Sandra vend on keskendunud graafilisele disainile ja (nagu pillab Jõgeva) “liikunud järjest parematesse töökohtadesse”. Jõulise vastandina pole SJ rahale ega karjäärile selle traditsioonilises tähenduses erilist tähelepanu pööranud – ta näib teadvat palju vägivallast, mis ümbritseb öiseid McDonald’seid, elab oma ema ateljees ning kavatseb varsti kolida vanaemast tühjaksjäänud korterisse Pärnus. Kunstiloome kõrval on (tol õhtul) ahelsuitsetav Jõgeva kirjutanud artikleid Ekspressi, Annesse, Stiili ja Kunst.ee’sse, olnud lühifilmi võtetel grimeerija ning proovinud baaridaami ametit “Tapas & vinos”, kus pidas “vastu neli tundi”. Kui küsin, et miks ainult neli, viskab Sandra närviliselt, et “see oli kohutav; kuidagi nii kohutavalt alandav, et kogu minu isikust nõuti ainult oskust keeta kohvi ja teha lahti veinipudelit – mida ma ei osanud. Inimene, kes on sunnitud töötama kuskil baaris miinimumpalga eest, saab endale lubada vähem kui ori orjandusliku korra ajal.”
Olen nõus.
Sandra Jõgeva on kaistnud magistrikraadi Jaan Toomiku õpil asena. Mõjub sümboolselt, et Toomik oli üks esimesi, kelle Jõgeva koos rühmitusekaaslase Margus Tammega hukkas – tõsi, vaid digitaalselt. Muljetavaldavalt töödeldud fotod aastast 2001 kujutavad Jõgevat ja Tamme hävitamas mitmeid kodu- ja välismaiseid kunstiklassikuid Oleg Kulikust Andy Warholini – kellele kuuli kolpa ei lasta, topitakse lihtsalt peadpidi pissuaari. Võib vahest öelda, et see oli värvika ja vägivaldse loojatee efektne avapauk.
Jõgeva tuntuimad saavutused ongi olnud seotud tegevuskunstiga. (Ja mis furoori olekski võinud äratada need koolitüdrukulikud väikeste lillekestega maalid, mida SJ kunagi tegi, kui sootsium januneb kehavedelikke ja verd?) Tähelepanu toob, kui täita kunstigaleriisid lämmatava tossuga, toita publikut “rahustavate tablettidega” ja kerjata Turu kesklinnas raha.
Paraku vajavad ühiskonna taluvuspiirid jätkuvat kompamist (ning rebimist, ning näpistamist), mistõttu Jõgeva käekiri (“Mind ei huvita 3D-vägivald; mind huvitavad p ä r i s a s j a d”) on muutunud veelgi jõulisemaks. Punkkunstrühmituse CnOPT mänedžerina oli ta seotud möödunud kuul Pärnus toimunud performance’iga, mille käigus Remo Randver ja Ville-Karel Viirelaid teineteise pähe pudeleid purustasid (aplaus). Ta on assisteerinud kanüülide veeni ajamist, aadrilaskmist ja avalikku verejoomist (valjem aplaus) ning peksnud partneriks olevat tütarlast näkku – millise aktsiooni käigus läks kergelt paigast üks lõualuu –, lastes samas nüpeldada ka ennast, sest see “tekitab kohalolekutunde ja reaktsiooni, et võitle või sure” (väga vali, korduv aplaus: mu käed valutavad veidi).
Sarnaselt paljude muudes valdkondades ehk vägagi andekate inimestega on Jõgeva traagika oraatorivõime puudumises. See Riia second-hand’ist pärit lillaka kampsuni ja punase-mustatriibuliste sukkadega naine, kes intervjuu andmise ajal närviliselt nina nokkima kipub, kasutab üleliia tihti sidesõna “noh”. Ka sage väljend “postmodernistlik ja katastroofieelne ühiskond” mõjub kuidagi päheõpituna.
Samas tuleb nõustuda Kunst.ee toimetaja Heie Treieriga, et kirjutab Jõgeva vägagi usutavalt, olles oma (?) närviatakkide, seevaldisse sattumiste ja sadismiseansside edasiandmisel ühtaegu elegantne ja täpne: “Tänane klient oli armsa naeratusega pikka kasvu kõhn noormees. Ta mõjus hästi noorelt, värskelt ja rikkumatult. Tema tahtis haiget saada ja sai ka. Küünlavaha, kingakontsad, vitsakimp, piits. Kuna mulle meeldis see idee, mille olin saanud eelmiselt mehelt – mingisse asendisse köitmine ja nii jätmine –, üritasin ka temaga seda teha. Ta ütles, et tal on jalgadel veenipõletik. Manitsesin, et olemasolevatest haigusseisunditest tuleb alati informeerida.”
On hea teada, et meditsiin huvitab Jõgevat tõsisemalt. 12aastasena sattus ta metsas astuma katkisele klaaspurgile, mis lõikas läbi olulise osa parema jala “kõõlustest ja soontest”. Pärast seda “vabastavat kogemust” käib Jõgeva regulaarselt doonoriks (“Poole liitri vere kaotamine pole mitte midagi”) ning on õppinud kanüüli veeni panekut professionaalide käest. See aitab mõelda tema kunsti verisuse steriilsemaks ja ohutumaks keskmisest Texase mootorsaemõrvast.
Sandra Jõgeva blogi parimadaastad.blogspot.com sisaldab lisaks ohtralt elulähedasi viiteid turult ostetavatele odavatele ravimitele. Nagu hüüatab Heie Treier, on traagi line, kui kunstnikest, kellel meedia ja ühiskond end lõbustada lasevad, ei hoolita samas niigi palju, et neile antaks haigekassakaart. Jõgeva-sugune multitalent vääriks loomestipendiumi, rõhutab Treier veel, mis viibki taas kord dominateemani. Ons noore naiskunstniku rahapuudus sundinud p ä r i s e l t korraldama odavates äärelinna hotellitubades sessioone, mille käigus keskealiste ärimeeste seljas raha eest stiletodega hüpati ja Tiimarist ostetud musti küünlaid tagumikku topiti?
Ma küsin seda korda kaks, kuid selget vastust ei tule. Konkreetseim lause, mille Jõgeva suust kätte saab, on “ütleme nii, et ma ei vasta sellele küsimusele”. “Mulle meeldib, kui jääb teatav müstikaaura,” ütleb ta veel ja pareerib, et kui palju kirjutavad näiteks Chuck Palahniuk või J. T. Leroy (mõned SJ lemmikkirjanikest) omaenda elust?
Jah, tõepoolest.
Sellel lool tuleb kaks lõppu. Neist esimene vestab naisest, kes on hooti ootamatult sümpaatne, isegi haavatavalt mõjuv. Naisest, kes ei suuda vaadata õudusfilme (“Mul läheb kohe süda pahaks, kui kellelgi kõri läbi lõigatakse”) ja peab koduloomana kõrbehiir Ahmedi.
Lõpp number kaks on kunstitudengist, kes karmide 90ndate teises pooles linnast koju sõites taksojuhile kõhklematult külma arve teeb, vaidluse tekkides “Kuradi pede, sul pole mingit õigust” hüüab ja sohvrile lõpuks jalaga munadesse virutab. Naisest, kellega suhestuda ehk veidi raskem.
“Et olla hea kunstnik, tuleb sul olla oma kunstis üsna ühtne sellega, mis sa tegelikult oled,” arvab Jaan Toomik.
Noor vihane naine
- Sandra Jõgeva sündis 17. juulil 1976, õppis enne
ERKIsse minekut 46. keskkoolis.
- Armastab Bob Dylanit, Rolling Stonesi, Maria Callast.
- On lasknud Islandil toimunud kunstiprojekti raames tätoveerida oma vasakule rinnale suure punase “südame külalisteraamatu” (milles pole hetkel ühtegi nime).
- Kuulub Kunstnike Liitu.
- Ei poolda juhusuhteid. Usub abiellu.
- Sandra Jõgeva sündis 17. juulil 1976, õppis enne
ERKIsse minekut 46. keskkoolis.
- Armastab Bob Dylanit, Rolling Stonesi, Maria Callast.
- On lasknud Islandil toimunud kunstiprojekti raames tätoveerida oma vasakule rinnale suure punase “südame külalisteraamatu” (milles pole hetkel ühtegi nime).
- Kuulub Kunstnike Liitu.
- Ei poolda juhusuhteid. Usub abiellu.