Vahuriga laval kõõlumas käimiseks oli mitu põhjust. Esmaspäeval oli ülemaailmne nukuteatrite päev, avati Ferdinand Veike bareljeef ja paar päeva enne seda esietendus Nukuteatris “Mõmmik”, mis on üldiselt lavastajana tuntud Kelleri esimene samm näitekirjanikuna. Käisingi uurimas, mis ajas Vanemuises lennukat karjääri teinud magistrikraadiga džentelmani mängukarudega tegelema.

“Mõmmik” sai juba enne esietendust tuntuks sellega, et Juhan Parts kavalehele oma esimese kaisulooma mälestust kirjutada ei soovinud. “Nüüd on seal presidendi ja meie endi kaisukarumälestused. Mõtlesime, et kui juba küsida, siis maailma juhtidelt – Putin, Rüütel, Bush,” itsitab Keller. “Tegelikult oli see skandaal väljaimetud – ega see pole Partsi kohustus meile kirjutada.”

“Nukuteatris olen ma nüüd olnud kaks aastat, peamiselt lavastaja, ameti poolest lavastaja-dramaturg.” Miks sa Vanemusest ära tulid? “Dvin (Andres Dvinjaninov – toim.) kutsus. Mu esimene tükk Tartus oli ka lastetükk, “Charlotte koob võrku”. Dvin mängis seal peaosa, meil kuidagi klappis ja siis ta meelitas mind tükk aega. Mul oli Tartus ebamugav ka, sest ma elasin tegelikult ikkagi Tallinnas ja pidin kogu aeg edasi-tagasi sõitma. Mu järgmises hooajas Vanemuises ei paistnud piisavalt põnevat tööd, tegin välkotsuse ja olen hästi-hästi rahul. Mind on alati köitnud tinglikum, abstraktsem ja visuaalsem teater. Seda võib nimetada vormiteatriks, milles on tugevaid mõjusid ka kujutavast kunstist. See on minu jaoks huvitavam kui tavaline draama,” selgitab ta oma rahulolu põhjuseid.

Oma seni kõige põnevamaks lavastuseks peab Keller “Vaprat Keefiri”, Kivirähu tekstil põhinenud tööd. Seda hindab ta ka kõige otsingulisemaks, kuna lõpptulemus polnud ette teada ja etenduses mängiti objektidega – keefiripakiga, moosipurgiga jne – millest kasvasid välja tegelased.

Täiskasvanutele on üldiselt Nukuteatris üsna raske etendusi teha – Nukuteater tähendab Eestis lasteteatrit ja publikul on harjumus, et isegi kui teha lavastus täiskasvanutele, tuuakse seda vaatama ikkagi lapsed.

“Lastetükk ei tähenda kompromissi, et teeme natuke vanematele ja natuke lastele. Me kõik pärineme oma lapsepõlvest. See on jumala õige. Täiskasvanu on lihtsalt õppinud juurde maske ja kaitsemehhanisme, laps on vahetum ja siiram. Seega peaks lastetükk ka täiskasvanule huvitav olema. Aga nii kui lapsel igav hakkab, näitab ta seda välja – see on väga hea väljakutse.”

Vanemuises “Viiuldaja katusel” ja “Boheemi” lavastamine õpetas Kellerile ennekõike suure hulga inimestega töötamist. Nädal tagasi esietendunud “Mõmmik”, mille ta kirjutas, on aga hoopis selline väike, ümmargune ja pehme tükk kahele karule. Pärast seda valmib sügiseks Mozarti “Võluflööt” koos orkestriga.

Aga mis ikkagi paneb täiskasvanud meesterahva pehmete karudega mässama, katsun uurida. “Algne idee pärineb lavastaja  Roosilehelt. Teema on universaalne - kui mõelda esimese mänguasja peale, siis ikka tuleb kaisukaru meelde. Kaisukaru on kõige pehmem ja armsam tegelane,” teatab autor rõõmsalt.

Eesti Nukuteatris toimub praegu ka näidendivõistlus nimega "2. Pööning"

Konkurss toimub kolmes vanuserühmas:

väikepööning -  kuni 10 aastased

vahepööning  -  11 – 14 aastased

tipppööning   - 15 – 22 aastased.

Näidendi pikkus pole kindlaks määratud, aga lõppu tuleks kirjutada lühikookuvõte, teha tekstist viis koopiat ja saata see Nukuteatrisse Vahur Kellerile. Konkursi tähtaeg on 1. aprill.