Pekingi Päevik XIII: Päeva rasked valikud
Kas süüa meediakülas, kus toit üksluisevõitu või suures meediakeskuses, kus valik suurem, kuid kallim? Meediakeskuses. Kas bussiga, mis tüütu ja aeglane või taksoga, mille eest tuleb siiski umbes 15 krooni maksta? Bussiga. Ka süüa McDonaldsis klassikalist rämpsu või võtta hiina toitu? Või hoopis midagi vahemeremaade köögist? Võtan pitsalõigu ja kohvi. Need, muidugi, on lihtsad valikud. Edasi on raskem. Kas minna vaatama sporti, millest on tänaseks kerge küllastumine või minna linna ja uurida kohalikku elu-olu? Olgu, sport. Kas korvpall, kus on huvitavad mängud, vettehüpped, millest Gunnar Press palus olümpiaraamatusse teha loo või hoopis poksi, millest tuleb samuti Pressile kirjutada või võrkpall, mida pole näinud aga tahaks või midagi eksootilisemat taekwondo, näiteks. Või, või, või Lähen suurele veespordikeskusest läbi ja sealt edasi staadionile kergejõustiku vaatama. Õhtul seal nagunii Kanteri medalitseremoonia. Ka Bolt ja tema 200 meetri jooks.
Kuidas õhtul hiljem tagasi? No olgu, bussiga. Kas võtta väike õlu või mahl? Aga millal sa elus veel hiina õlut proovid. On ju? Kas vaadata telekast sporti või poliitikat?
Ei, kurat, sporti ei jõua. Poliitika? BBC või CNN või Rossija? Viimane on liiga vänge. Panevad ikka oma rida seoses äsjase sõjaga. Nii lamedat propagandat polegi nagu elus kohanud. Loeks Pansot? Nõukaaja alguse Eesti teater. Keegi ei taha, kedagi ei huvita. Saalis kaheksa inimest. Karm joob, Lauter põlu all, lõputu joomine, Pinna surm. Tore. Aga kardan, et vaatan spordiuudised ikka enne ära. Näeks, mis olümpial korda saadeti. Magama kell kaks-kolm, mitte varem. Ilmselt neli. Nii need päevad lähevad, ütleb laulusalm.