Elle Reimann (64) ohkab. Mul on raske pidada teda kurjategijaks, kes on korra vangis istunud ja peab veel korra trellide taha minema. Pisike päevitunud naine meenutab rohkem ohvrit kui kurjategijat. Tema silmad lähevad aeg-ajalt märjaks. Ta kõneleb vaikselt, kuid hingestatult nagu esineja isamaaliste luuletuste konkursil.


Reimanni saaga algas seitse aastat tagasi, kui reisifirmas Estravel pandi tähele, et staažikas ja igati usaldusväärne peakassapidaja ei soovinud puhkusele minna ega tahtnud endale abilisi, kuigi rabas tööd teha hiliste õhtutundideni ja käis tööl isegi haigena.


Need on kassapidajate puhul tavaliselt kahtlased märgid. Firmasisene revisjon avastaski, et naine oli varastanud jupikaupa kokku ligi 1,7 miljonit krooni.


Kassapidaja ei punninud vastu, vaid tunnistas ausalt üles, et võttis suure osa rahast oma ammuse tuttava Elle Reimanni palvel, kes vajas seda toitlustusfirma käivitamiseks.


Kassapidaja uskus, et saab raha tagasi ja täidab puudujäägi nii, et keegi ei pane tähele.


Selle asemel pidi ta nüüd neljaks kuuks vangi minema.


Elle Reimann sai teadlikult kuritegelikul teel saadud vara omastamise eest kolm kuud. Sellele lisandus veel kolm kuud tingimisi vangistust kolme aasta pikkuse katseajaga.


Kuigi naised istusid Harku vanglas kaks kuud koos, ei rääkinud nad enam omavahel.


“Vanglas oli nii, nagu filmis kujutatakse. Seal on põhiliselt tapjad ja narkodiilerid,” ütleb Reimann.


“Elasin kaks ja pool kuud ühes toas 26aastase naisega, kes istus teistkordse tapmise pärast ja oli tunnistatud süüdimatuks. Ma ei saanud uksest sissegi, kui ta lubas mu juba kirstu lüüa. Aga ma olin emotsionaalselt nii muserdatud, et mul oli ükskõik.”


Kuid see oli vaid kurbloo esimene vaatus.


Veel enne vangi minekut läks Reimann eraisikuna pankrotti. Tema võlad ületasid kaks miljonit krooni.


Pankrotihalduriks määras kohus Ly Müürsoo, oma ala ühe tuntuma tegelase.


Reimanni kõige väärtuslikum vara oli Männikul asuv ridaelamuboks. “Palusin Lyd, et ta ei müüks mu kodu maha enne, kui olen vangist tagasi tulnud.”


Pankrotihaldur Müürsoo rääkis Ekspressile, et ta ei kiirustanudki müügiga. Parajasti oli alanud kinnisvarabuum, nõudlus ületas pakkumist ja hinnad muudkui kerkisid ehk iga venitatud päev tõi vaid kasu.


Kuni ühel päeval ta leidis, et võlgnik Reimann peab kassi. “Kassihais oli nii suur, et ostjad tõmbasid nina kirtsu,” ütles Ly Müürsoo Ekspressile. “Toimkond ütles, et ta tuleb võimalikult kiiresti välja tõsta, muidu hind langeb.”


“See on vale. Mingit haisu polnud. Haldurile ei meeldinud ka meie koer,” ütleb Elle Reimann.



Maksuametnik avab halduri silmad



Sügisel 2006 valmistus haldur Müürsoo pankrotimenetlust lõpetama. Ta valmistas ette lõpparuannet, kui järsku helistas üks töötaja maksuametist ja teatas, et Reimanni maamaks on tasumata. Müürsoo ei saanud millestki aru: mis maa? Tema teada polnud võlgnik Reimannil mingit maad.


Maksuametnik uuris asja ja teatas, et Elle Reimann on asunud erastama 1509 m2 suurust maatükki Türisalus. Vallast kinnitati haldurile, et Reimann on tõepoolest kohal käinud, võtnud tõendi, maksnud kassasse 60 krooni ja palunud saat a kõik paberid oma tütre aadressile, sest ta töötavat Soomes ja ei viibi oma kodus.


See oli Müürsoole üllatus. Kuigi maa ei kuulunud võlgnikule, teatas kohus hiljem, et erastamisõigus on rahaliselt hinnatav õigus ehk võrdsustas selle varaga. Pindi Kinnisvara hindas krundi väärtuseks ligi 800 000 krooni.


Reimanni sõnul helistas haldur ja karjus torusse: “Sa oled mind petnud! Sul on maa, sa varjasid seda! Ma panen su veel vangi! Karjusin vastu, et jah, sul on õigus, tahtsin seda maad endale jah!


Pärast seletasin, et kui ma oleksin maad endale tahtnud, siis oleksin selle võinud kirjutada tütre nimele.”


Kuna maa erastamine oli veel pooleli, viis selle lõpule pankrotihaldur. Sellega aga tema üllatused ei lõppenud.



Palk läks tütre arvele



Vangimajast vabanedes pelgas Reimann, et keegi ei taha talle tööd anda. “Tunne oli, et märk on otsa ees, et oled tulnud vangist.”


Aga buumi ajal valitses Eestis tööjõu puudus ja naine sai üllatavalt kiiresti tööle Maxima poeketti.


Algul vahetuse vanemaks, seejärel kaupluse juhatajaks. Hiljem kolis Reimann Valgamaale ja töötas mullu sügiseni tuttavatele kuuluvas motellis.


Reimann rääkis oma töökohtadest ja kolimistest ka Ly Müürsoole, aga haldur ei pööranud sellele suurt tähelepanu. Seda enam, et võlgniku kontodele Hansapangas ja Ühispangas ei laekunud sentigi töötasu.


Nüüd aga kuulis Müürsoo maksuametist, et Reimann oli saanud päris korralikku palka. Raha sai ta kätte sulas või lasi kanda oma uuele ­kontole Nordea pangas või tütre arvele. Ka pensioni ­võttis postkontorist välja sularahas.


“Ma käisin kord Hansapangas. Ütlesin, kes ma olen. Seal vaadati mu kontot, siis joosti tagaruumi midagi arutama. Ja pärast oli väljatrükile kirjutatud Elle Reimann ning selle järele sulgudes “pankrotis”. Seda oli nii ­ebameeldiv ja raske vaadata, et avasin teises pangas uue konto,” seletab Reimann ­Ekspressile. “See ei ole ju keelatud!”


Kokku teenis Reimann pankrotihalduri teadmata 277 000 krooni.



Vara varjamine pole naljaasi   



Karistusseadustik ütleb, et pankrotimenetluses vara varjamise eest karistatakse rahatrahvi või kuni ühe aasta pikkuse vangistusega.


Kuid Ly Müürsoo oli valmis silma kinni pigistama, kui Reimann 64 000 krooni pankrotipessa maksab. Võlgnik ütles aga, et ei leia raha.  Seda enam, et haldur tahtis kümneid tuhandeid kroone vaid kümne päeva jooksul.


Haldur pöördus politseisse.


Ülekuulamisel oli Reimann enesekindel. Oma arust oli ta käitunud õigesti – ta polnud ise maatükki Türisalus erastanud, vaid selle lõpetas haldur. Palgalt olid makstud kõik riigimaksud. See oli halduri viga, et ta võlgniku sissetulekute vastu huvi ei tundnud, vaid ainult endale palka määras! “Uurija ütles ka, et ega siin ei ole midagi suurt uurida. Esimene protokoll oli vaid poolteise lehekülje pikkune.”


Reimann uskus, et saab pisikese trahvi. Suur oli aga tema jahmatus, kui prokurör ­Maria Sutt teatas kahe kuu pikkusest vangistusest. Et Reimann oli katseajal, kasvanuks karistus viie kuuni.


“Hakkasin rääkima kõlaval häälel, et see pole võimalik! Ütlesin, et see pole võimalik, proua! Ma lihtsalt ei uskunud seda.”


Sutt pakkus kokkulepet, et asendab vangistuse 300 tunni ühiskondlikult kasuliku tö&o uml;ga.


Reimann loobus aga ka sellest! “See karistus tuli mulle niivõrd ootamatult. Kuulsin sellest alles prokuröri juures. Mulle tundus nii ebaõige see jutt, et ma varjasin! Ma lihtsalt ei saanud sellega nõustuda.”



Omad vitsad peksavad



Mullu detsembris mõistis linnakohus Reimanni vangi, nüüd juba kuueks kuuks. “Kuna ta kord juba loobus, siis ei näinud ma enam põhjust vastutulekuks,” ütleb prokurör Sutt.


Naise kaitsja Marek Aunver kaebas otsuse edasi. Väitis, et võlgnik teavitas haldurit töökohtadest, seega ei ole tegemist vara varjamisega. Ükski seadus ei keela maksta töötasu tütre arvele ega avada uut pangakontot. Pension on seotud inimese vanusega, kuid haldur pole kordagi pensioni vastu huvi tundnud. Et ta ei arvestanud pensioniga, näitab vaid halduri hoolimatust. Ka maa erastas haldur. Pankrotitoimkond aga käis koos vaid selleks, et määrata endale tasusid ehk rikastus võlgniku arvelt.


Ringkonnakohus ei uskunud kaitsjat, vaid märkis, et just arusaam oma olukorrast ja teadmine, et ka kindel osa teenitud palgast ja pensionist kuulub pankrotivara hulka, sundis Reimanni oma sissetulekut varjama. “Demokraatlikus ühiskonnas eeldatakse õiguskuulekust ning sellest tulenevalt ei pidanud pankrotihaldur asuma iseenesest kahtlustama, et Elle Reimann pankrotivõlgnikuna ei täida talle kehtestatud kohustusi.”


Etteheiteid pankrotihaldurile ja -toimkonnale pidas kohus asjakohatuteks.


Lahendust pole leidnud ka Aunveri kaebus, et miskipärast võttis Ly Müürsoo pärast ridaelamuboksi müüki pankrotipesast välja 750 000 krooni sularaha. Justiitsministeerium palus kaaluda kohtul Müürsoo trahvimist 100 000 krooniga ja tema väljavahetamist mõni teise halduri vastu.


Ettepanekust on möödunud kaheksa kuud, kuid kohtunik Katrin Saar menetleb asja ikka veel.


Moodsa aja kuritegu



Aunver on kaevanud edasi Riigikohtusse, kuid võidu tõenäosus on väga väike. Elle Reimann peab ilmselt jälle vangi minema, kuigi ta küsib, et kas tõesti on tema hullem kurjategija kui mõni liiklushuligaan, kes inimese sandiks või surnuks sõidab ja tingimisi pääseb.


Eesti jaoks on tema puhul tegemist näidisjuhtumiga, mis peaks praegusel kriisiajal, kui pankrotte esineb üha tihedamalt, õpetama, et pankrot aitab küll võlgu külmutada, kuid selle käigus ei tohi peita oma vara ega sissetulekut. Väga oluline on hea koostöö pankrotihalduriga.


Reimann hoiatab, et igast suhtlusest pankrotihalduriga peavad kindlasti maha jääma kirjalikud tõendid, et pärast ei tekiks võimalust rääkida varjamisest.


Ta ütleb kibestunult: “Pankrotihaldur on nagu jumal. Tema ruulib täiega. Kohtus loeb ainult halduri sõna!”


Ja et tegemist ei ole palja moraalilugemisega, näitab tõik, et Reimanni protsessi ajal sai üks pankrotti läinud ehitaja neli kuud tingimisi, sest lasi samamoodi kanda osa oma töötasust elukaaslase või isa nimele.
Ka pankrotiseisu varjamine võib tuua karistuse
  • Praeguse pankrotilaine puhul ilmneb tihti, et võlgnikud varjasid oma halba seisu ning muutsid sellega nii enda kui võlausaldajate olukorda vaid hullemaks.
  • Selline teguviis on karistatav, sest äriseadustik nõuab pankrotiavalduse esitamist 20 päeva jooksul pärast püsiva maksejõuetuse ilmnemist.
  • Mai keskel trahvis prokurör Maria Sutt 15 000 krooniga ärimeest, kes jättis esitamata pankrotiavalduse, kuigi tema juhitud firma oli püsivalt maksejõuetu juba 2005. aasta lõpust saadik.
  • Firma omakapital oli 6,3 miljoni krooniga negatiivne ning juhataja pidi olema teadlik, et varad ei kata kohustusi ja ettevõte ei saa tegevust jätkata.