Perekond Valgetähed
Täpselt kümme aastat tagasi istusin Eesti Ekspressi toimetuses ning tagusin pead vastu lauda. Mulle oli tehtud ülesandeks kirjutada portreelugu oma toonasest kolleegist Jaan Ruusist, kes sai president Lennart Merilt Valgetähe teenetemärgi. Aga kuidas sa oma töökaaslasest ikka nii räägid, et see ei mõjuks tühipalja sõnakõlksuna? Seepärast tegingi tollal asja üsna lühidalt ära.
Tänavu pälvis Valgetähe pedagoogikateadlane, Tallinna ülikooli emeriitprofessor Viive-Riina Ruus. Ja koguni IV klassi! Abikaasa Jaanil on sellele vastu panna “vaid” V klass. Ruusid on nüüd üks väheseid peresid Eestis, kus mõlemad abikaasad presidendilt auraha saanud.
Pedagoogina on proua Viive-Riina Ruus väitnud: “Eesti kool on liialt orienteeritud välistele mõõdikutele ja pingeridadele... Aga loovus ei hooli edetabelitest, vaid sellest, et lapsel on põnev.” Kui nüüd hoolega järele mõelda, on nii proua kui härra Ruus mõlemad säilitanud sellise siira lapsemeelsuse, mis meil vahel ununema kipub. Ruusid räägivad asjadest, nii nagu nad näivad – nad räägivad ilma keerutamata. Ja neil on omavahel vist siiani põnev koos olla.
Samas mäletan ka neid pikki tunde, mil proua Ruus istus vaikides Ekspressi TV-Nädala toimetuses ja ootas, millal härra oma töö lõpetab. Et siis koos jõuda üritusele, kuhu nad arvatavasti ei jõudnudki. Aga kui proua vahel suu avas, tuli sealt sulakulda. Tahaks endale ka sellist õpetajat! Ühelgi proua Ruusi pärisloengul ma pole küll viibinud, aga härra loengud – olgu need napsiklaasi taga või suitsunurgas – mõjusid ikka valgustavana.
Asi päädis sellega, et nägin kord unes täispikka mängufilmi, kuidas ma olen Ruuside poeg. Seda teadis terve toimetus, aga perekond Ruus ise mitte. Kasvatus igatahes kaude toimis. Ja mulle toimib siiamaani!
Tookord tundus meile vahel, et Ruusid elavadki suure osa ajast Ekspressis. Aga kummalisel kombel... nii kui nad Pirita-Koselt kesklinna kolisid, muutus too perekondlik vaikelu toimetusenurgas üha harvemaks. Millest on tagantjärele kole kahju.
Puhtpedagoogilistel kaalutlustel surusin ma endas maha soovi helistada Ruuside ajakirjanikust tütrele Kertu Ruusile, et küsida, mida ta oma vanematest arvab. No mida ta siis ikka arvata võiks? Ta mõtleb vististi, et tema vanemad on ilmselge paratamatus.
Minu esmakohtumine perekond Ruusidega leidis aset vististi Keila kultuurimajas 22. juulil 1980. Nemad seda vaevalt mäletavad. Oli lavastuse “Olen 13aastane” nn kunstinõukogu koosolek. Miks ajas mu hea õpetaja, lavastaja Merle Karusoo sinna kokku niivõrd kummalise seltskonna? Ma vist aiman. On inimesi, kelle sõna määrab palju – riigikorrast hoolimata. Juba nende heade sõnade eest, millega Ruuside pere päästis tollal üsna lootusetuna näiva ürituse, olen neile väga tänulik.
Siiski üks asi veel: kõiksugu riiklike aurahade jagamisel ei tohiks sugugi hoolida sellest, milline on inimese väljalaskeaasta. Perekond Ruus on oma parimas eas.
■Viive Ruus (74), Tallinna ülikooli emeriitprofessor
■Jaan Ruus (72), Eesti Ekspressi filmitoimetaja
■Abielus 48 aastat
■Kaks tütart, kaks lapselast
■Kui tahad elada õnnelikult, on teekond tähtsam kui sihtkohta jõudmine. M. Csíkszentmihályi tsitaat raamatust "Good Business”
