Pereõnn kuubis: Grethe, Sophie ja Mirelle

Korraga kolme ainulaadse isiksuse lisandumine pereringi, kus varem kasvas teismeline poeg, on kõrvaltvaatajale võimas toimetulekusooritus. Kolmikute kasvatamine on rohkem ikka vaimne harjutus kui füüsiline, täpsustab kolme-aastaste Grethe-Carita, Sophie-Lisette ja Mirelle-Irise isa Olle Tischler.

Laste sünnijärgne aeg oli neil mõistagi kõva katsumus, kus mõelda polnud mahti, tuli vaid tegutseda. Omavaheline klapp ja sõnadeta mõistmine peab olema, et peres süsteemid toimiksid, sõnastab isa Olle hakkama saamise nipi. Meeskonnatöö ja logistika korraldamine on Tischlerite pere toimimise võtmesõnad.   Üsna varsti pärast tüdrukute aastaseks saamist hakkas ema Rita tööl käima ja see muutis tegutsemismustrit paljuski. Nädalavahetused ollekse muidugi täielikult tütarde päralt ja argipäevadel kaheksaks tunniks töölainele lülitamine aitab vaimselt rohkem jaksata.

„Meil on tragide vanaemadega vedanud,” kiidab Olle, kes tegelikult on ise laste igapäevasest kantseldamisest suure osa enda kanda võtnud. Vabatahtlikult ja rõõmuga, nagu ta ise kinnitab, ja nendib, et ega teistpidi võimalik ei olekski. Abikaasa Rita korraldab Eesti Energias juhtimisarvestust ja see amet nõuab kellast kellani kohalolu.

Kui varem jäid lapsed päevaks vanaemade või hoidjaga koju, siis veebruarist said Grethest, Sophie’st ja Mirellest lasteaialapsed. „Minu päevale lisandus tüdrukute lasteaeda minekuga vähemalt kolm tundi,” hindab Olle, kelle hommik algabki laste viimisega Pirita lasteaeda. Sealt edasi kesklinna Oracle Eesti esindust juhtima.

Kindlasti enne kella kuut peab ta lapsed koju viima. „Eks näpistan ööunest tund või paar töötegemiseks päevale juurde,” selgitab Olle ja lisab, et saab töiseid tegemisi ja kohtumisi paindlikumalt plaanida kui Rita. Logistika läheb aga keerulisemaks, kui keegi jääb haigeks ja teda tuleb arsti juurde viia või kui on vaja kaasa aidata vanema poja tegemistele või poes käia jms.

Hommikuti on tavaline, et keegi astub vasaku jalaga voodist, jorutab riietamisel, aga aidata ei lase. Siis hakkab teine nutma, et tema ei taha viimaseks jääda. „Selgita siis lastele, et miks on hommikul kiire, et jääme hiljaks, mis tähendab hiljaks. Autoga lasteaeda sõites räägime põhjustest ja tagajärgedest, mis jonnimisega kaasnevad,” kirjeldab Olle hommikust jutuajamist tütardega.

„Issi tee töö ruttu ära ja tule meile varem järele,” moosib üks tüdruk. Kaks kuud on nad lasteaias käinud, aga kohanemisega läheb ikka veel aega. Koju jõudes tahavad lapsed rahuneda ja süüa. Nad on nii näljased, et võivad järgmised poolteist tundi söömisele kulutada.

„Söögiga meil õnneks probleeme pole. Süüakse kõike, mis saadaval: ka kappareid ja marineeritud küüslauku. Ja liha nad armastavad. Käin Lasnamäelt šašlõkki ostmas ja vahel juhtub nii, et mulle ei jäägi,” naerab Olle.

Lauakombeid harjutatakse väljas süües. Pirital TOPi restoranis, kus neid keegi ei sega, käiakse sageli. Viimati perega Kuressaare spaas puhates tuli hommikusöögilauas viisakas käitumine juba täitsa hästi välja, hindab isa tütarde õppimisvõimet. „Muidugi oli vahva spaas saunas ja basseinis veega hullata. Ka kodus meeldib neil saunalaval olla.”

Kui parim muusika on vaikus

Mida teeksite, kui teie paariaastane võsuke keset söögikohta kõhuli põrandale viskub, emal-isal ennast puudutada ei luba ja täiest kõrist pool tundi röögib? Aga just nii juhtus eelmisel kevadel Tischlerite perepuhkuse ajal Jurmalas Lido restoranis. Jonnihoo taltsutamiseks toimis turvamehe kohale kutsumine. Sarnaseid lugusid on pereisal veelgi jutustada. „Tuleb kahe kä ;ega katusest kinni hoida, et ära ei sõidaks,” naerab ta. Praeguseks on tüdrukutel kaheaastastele iseloomulik jonniaeg läbitud ja vanemad uuteks katsumusteks karastunud.

„Kolmikutega hakkama saamine on ikka endas kinni ja keskkonnas, mida neile pakud,” on Olle veendunud. „Kui tunned, et kasvavad üle pea, siis vaata peeglisse ja küsi endalt, mis valesti tegin.” Üsna varakult aitab sõnadega selgitamine ning põhjuste ja tagajärgede seoste kogemine. Vahel tuleb lihtsalt hoog maha võtta ja anda lapsele võimalus rahuneda. Kasvatus­raamatud lõppevad tavaliselt kolmanda eluaastaga. Nüüd juba tunnetad ise nende käitumismustreid ning analüüsid, millisele tegevusele lapsed reageerivad ja kuidas käituvad.

Tegelikult jäi kõige rängem aeg pereisa Olle sõnul kolmanda elukuu ja aasta kolme kuu vahele.

Lapsed ei olnud head magajad, ajasid üksteist nutuga üles. Vanematel õnnestus magada veerandtunni kaupa.

Magamaminekust, mis möödunud suvel korrapäraseks rutiiniks kujunes, sai suur kergendus.

„Nad lähevad ise magama ja ka jäävad,” ütleb Olle ja lisab, et see ei tööta, kui ise vaatad televiisorit ja ütled lastele, et minge magama. „Läheme koos pesema ja magamistuppa.

Magama jäämine võtab ikka tunni jagu aega. Ikka on kellelgi vaja veel pissile minna, teine tahab vett juua ja kolmas veel pai saada.” Seejärel kulub vähemalt pool tundi köögi ja tubade koristamisele ning siis saabub hinnaline õhtune tund, mille saab iseendale jätta.

Pereasjade planeerimiseks ja vanema pojaga (12) tegelemiseks jääb aega liialt väheseks.

Oma vaba aja võib ära unustada, nagu kodused askeldamised majas ja aias – seda võimalust lihtsalt ei ole. Selleks et abikaasad saaksid vaid omavahel olla, tuleb ainsa võimalusena ära sõita. „Vanemate abiga oleme saanud ikka aeg-ajalt rongilt korraks maha astuda ja taastuda.

Kõige pikem reis oli meil 12 päeva ja vanaemad hoidsid edukalt meie süsteemi koos,” kiidab Olle.

Kogu  perega reisimine on muidugi katsumus omaette. „Planeerimistäpsus on maksimaalselt veerand tundi,” kirjeldab isa. „Saaremaale sõiduks ei saanud lapsi piisavalt kiiresti autosse, teel tuli kellelgi pissihäda ja jäimegi praamist maha.”

Kolmikute sarnasused ja erinevused

Sophie ja Mirelle on ühemunakaksikud ning Grethe pisut erinev. Liidrit, kes asju välja mõtleb, tüdrukutel pole, aga iseloomud on neil väga erinevad. Sophie on kõige pisem ja kangem.

Õnneks on jonnimised seljataga ja tänaseks on temast saanud tublim arvutamises ja sõnade tundmises. Sophie’le meeldib keerulisi puslesid kokku panna ja süvenenult raamatuid lugeda, kuigi ta tekstist midagi aru ei saa. Oma näppudel kümne piires arvutamine tuleb aga kõigil välja. Selles osas tundub, et  tüdrukud on arengust ette jõudnud.

„Grethe on neist kõige emotsionaalsem, oskab nägusid teha, moosida ja muud sellist pulli,” iseloomustab isa ja lisab, et sellele tütrele meeldib kõige rohkem suhelda. Alguses oli taibukam Mirelle. Ta haaras asju kiiremini ja teadis, kust üles või alla ronida. Nüüd on ta tüdrukutest kõige rahulikum ja mingist hambapastast tüli ei tekita. Ka täna üllatab vanemaid targa mõttearenduse ja sõnavaraga.

Pidevas liikumises lastel aitab vahet teha riietus. „Kõige paremini saab neid eristada hääle järgi,” selgitab isa. „Hääl reedab emotsiooni: kes karjub, mida ta tahab, kas ta ei saa midagi kätte või hoopis kukkus ja ka seda, kui kiiresti peab jooksma.”

„Grethe, Sophie ja Mirelle on oma olemuselt hästi vitaalsed tüübid, kellega tegelemisel tavaliselt laadimiseks aega pole, ainult tulista,” kirjeldab Olle. „Tegime neile varakult  selgeks, et jonnimiseks meil aega pole. Kes jonnib, see jääb kõrvale. Oma eeskuju toimib kõige paremini, et lapsed on kasvanud rõõmsaks ja toetavaks.”

Piiride katsetamine

Tischleritel pole kasvatamiseks piitsa ja prääniku süsteemi, aga näiteks autos ees istumine on kujunenud tähtsaks asjaks. Tüdrukud ise teavad, kelle kord on esiistmel sõita. Siis mäletavad nad täpselt kõiki lubadusi, mida nädalaid tagasi oli antud. „Vahva on see, kuidas nad kordavad ja jäljendavad. Me ei ropenda kodus ega sõima, aga vahel oleme kasutanud väljendit „ah, mine metsa”. Naljakas on tabada, kuidas tüdrukud mulle seda ütlevad. Nad oskavad juba nalja teha ja meid haneks tõmmata.”

Tundub, et Tischleritele seatud ülesanne on hästi lahendatud ja süsteemitasakaal leitud. „Me õpime täna, kuidas „rongi” liikumiskiirust tuleb vähendada. Seda, et on vaja oodata, kui ütlen kahel korral „ei” ja tegelen teisega. Siis ei ole mõtet kohe uuesti küsida, vaid oodata ning siis oma soovi taas meenutada,” räägib Olle. „Tähtis on, mis hetkel ja kuidas sa neile asju seletad.

Kui lapsed jonnivad või ei saa hakkama, tuleb aeg maha võtta. Neile tuleb jätta õigus laps olla, mitte eeldada täielikku ratsionaalsust.”

Meie heitlikud ilmad veeretavad lisatakistusi niigi kurnatud vanematele. Poristel ja vihmastel päevadel on lapsed rohkem toas. Riiud ja pinged jäävad samuti tuppa. Kevadest, kui õues saab energiat maandada ja pingeid looduses välja elada, hakkab juba palju kergem. Suviti on laste kantseldamine tunduvalt lihtsam.

„Ühe lapsega on jooksmist, kaksikute kasvatamine optimaalsem, kuid kolmikud nõuavad juba täit pingutust,” hindab Olle ja kirjeldab, et kui üks laps on ära, tundub olukord muret tekitavalt vaikne. Kui kaks last viibivad mujal, on tempo palju rahulikum, rütm ja õhkkond hoopis teine.

„Lapsed küll füüsiliselt väsitavad, ent annavad vaimselt nii palju, et taastud väga kiiresti,” tsiteerib Olle vanaemade sõnu.