Isa Arnold Rüütel on endine kümnevõistleja. Parimatel aegadel kuulus ta Eesti kümnevõistlejate esiviisikusse. Eesti meistrivõistlustel tulnud kahel korral hõbeda vääriliseks (1974 ja 1979). Presidendi nimekaim. Kandideeris 1999 kohalikel valimistel Res Publica nimekirjas, Tallinna linnavolikogu kohast siiski loobus. Praegu poliitikaga seotud ei ole. On AS Spordi Agent (West Spordi poed) majandusjuhataja. Tennisistist tütre mänedžer.  

Tütar Margit Rüütel kerkis pärast hiljutist Sunderlandi tenniseturniiri maailma edetabelis kolmsada kohta (!), maandudes 301. kohale. (Võrdluseks: Kaia Kanepile kuulub tabelis 214. ja Maret Anile 173. koht.)

Novembri keskel sõidab Margit turniirile Prahasse (samal tasemel võistlus nagu Inglismaal).

Intervjuu: Birgit Püve

*

ISA ARNOLD:

Kuni kolmanda eluaastani oli Margit kõva allergik. Proovisime mingit Ameerika lastetoitu - ei tea, mis pagana segu see oli -, ja peale seda lõi tohutu allergia välja. Pärast seda me olime püstihädas.

Ta ei tohtinud midagi süüa. Käisime Hiiul proove võtmas, nagu seda allergikutega tehakse, ja ta oli praktiliselt kõigi nende toiduainete suhtes - muna, kartul, tärklis - allergiline. Ta oli veepudelite peal.

Öösel oli ta kinni seotud, käed ja niimoodi, sest ta ärkas pidevalt üles, sügeles üleni, tahtis kratsida. See oli raske aeg. See oli ka üks põhjus, miks me ta sporti tegema tõime.

Kuueaastaselt võtsin tal käest kinni ja läksime Kadriorgu. Teadsime, et seal on noorte vastuvõtt. Läheme ja ukse peal seisab vanamees, 70aastane, ja küsib: "No kuhu teie nüüd lähete?" - "Tennist mängima." Ja oligi tennisetreener! Nii et me ei saanudki kaugemale, kui värbas seal ukse peal kohe ära, kirjutas nime üles - tulge katsetele!

Esimesest trennist tuli Margit sinise silmaga tagasi. Toksis palli vastu seina - ja pall lendas otse silma. Emal on see siiani meeles.

Margit käis veel lasteaias - trennid olid kolm korda nädalas päeva ajal -, kui oli vaikne tund ja ma pidin minema, koputama vaikselt ja võtma ta sealt magamise pealt ära. Tegi oma trenni ära - ja viisin tagasi. Kui teised lapsed magasid, käis tema trennis. Ega need kasvatajad hästi ei vaadanud küll. Aga Margit ise oli alati nõus, teda ei pidanud sundima.

See on nagu mu elustiil viimased 15 aastat. Ma olen teda trenni viinud - ja õhtul hilja pimedas toonud. Kui noortevõistlused Eestis hakkasid pihta, kõik laupäevad-pühapäevad oli tennis - see haaras kogu pere! Ma olen vahest omamoodi rekordiomanik Eestis - kõige rohkem trenne külastanud, istunud väljaku ääres ja vaadanud pealt.

Oma Lasnamäe korteris pidasime üksvahe mitut hamstrit. Ühe nimi oli vist Kuska. Ükskord Margit tuli trennist, pani puuri reketi peale... hamstrid närisid reketi jõhvid läbi! (Naerab rõõmsalt.) Ei ole kokku lugenud, kui palju neid reketeid kulunud on...

Kui ta oli üheksa-aastane, käis ta Soomes võistlemas - ja võitis. Tal oli nii uhke tunne, et tuli tagasi ja üritas isegi soomlaste moodi rääkida! Soome aktsendiga, üritas S-i susistada.

Ta pidi hakkama varakult üksinda võistlustel käima. Meil ei ole olnud nii palju raha, et ma saaksin temaga kaasas käia. 15aastaselt panime talle raske koti selga, tegime marsruudi: "Seal tuled lennujaamast maha, sealt sõidad nüüd raudteejaama juurde, sealt sõidad edasi..." Nii ta läks esimest korda Prantsusmaale.

Ja siis ta helistas mulle kuskilt raudteejaamast: mingid väravad läksid kinni ja üle ei saa ja läbi ei saa ja mingi jama. Viskas lõpuks kotid üle, ronis ise ka - hakkama ta sai! Need kotid, mis ta praegu võistlustele kaasa võtab, neid ikka abikaasa tõsta ei jõua. Ta on hea tugev tüdruk.

Praegu käib ta igal pool võistlustel üksi. Me helistame igal õhtul. Põhiline on häälestus. Et ta vaimselt suudaks mängida. Kaotab - siis ta jälle nutab telefonis.

Viimastel võistlustel ta juubeldas. Saatis sõnumeid kogu aeg: "MEGAõnnelik!!!", "SUPER!!!", "USKUMATU!!!". Ta ise ka ei uskunud. Vaim oli niivõrd hea, et isegi kui ta selle esimese seti kaotas - arvas, et no kui kolm geimi saan, on hästi -, vaim ei langenud. Teise ta juba võitis 6:2! Ta oli üleni positiivse laine peal.

Pärast võistlust saadab ta alati sõnumi. Siis ma vaatan - käsi väriseb -, kas ta kaotas või võitis. Kui on superüllatus - või superkaotus, siis ta helistab kohe.

Tema vastaste puhul ma vaatan, kui vana ta on; kui palju on ta turniire mänginud - see on oluline. Kui on vähe mänginud, eks ole, on kõva ranking, see on kohe tugevam mängija. See teeb kohe ettevaatlikuks. Ta on tihti raskustes - on lõikajaid, nipitajaid - siis tal on raskusi ilma treenerita tehnika valimisel. Tempomängijatega saab ta hakkama.

Sunderlandis ta lõpuks väsis ära, oksendas. Oksendamine on tal lapsest saadik - kui tal läks ikka pinge ja koormus hästi suureks, oksendamine ja peavalu olid märgid, et ta on liiga saanud. Siis ma võtsin kohe need teised võistlused maha, mis olid nädala pärast planeeritud. Nüüd on vaja puhata.

Esimestel aastatel ütles ema talle: tee rahulikult, õpi parem, mis sa rabeled siin! Meil on emaga erinevad hoovused - ema siis tasakaalustab. Meil on ebatraditsiooniline värk: me käime koolis (Margit õpib Audenteses teisel kursusel ärijuhtimises - toim). Aga tennisesse minnakse ikka nii, et seal on kõvad rahad, head treenerid, minnakse kohe Ameerikasse, nii nagu Vene tüdrukud praegu teevad, investeeritakse miljoneid!

Isa rääkis kunagi, et sõjaväes jooksis ta kolme kilomeetrit kirsasaabastega - oli ära võitnud. (Naerab rõõmsalt ja häälekalt.) Nii palju on tema sportinud (heasoovlik muie). Ta on ainuke, kes suguvõsas sporti on teinud. Koduses mõttes minul sportlikku toetust ei olnud. Isa ütles, mis sa jooksed, tee tööd parem! Heinale on vaja minna.

Aga ma olen siiski olnud elu läbi spordifanatt. Mu abikaasa mängis aastaid võrkpalli (koordinatsioon ja tundlik käsi - see on Margitil ema poolt). Mina olen koba. Abikaasa on ka fanatt. Me oleme spordihullud. Ilmaasjata ei räägitakse, et sportimine annab organismile sellist narkootilist ainet, mis tekitab mõnutunde.  

Oleks Margit olnud poiss, oleks ta kindlasti kümnevõistlusse pannud. Aga tüdrukule - tennis tundus nii ilus ala! Telekast vaatasin, nii ilus ala, ilusad seelikud seljas, kostüümid!

*

TÜTAR MARGIT:

Isa viskas mind kõrgele õhku. Ma arvan, et me olime maal vanaema juures, hoovi peal. Ma võisin olla kolme-neljane. Ja isa viskas mind kõrgele-kõrgele õhku. See on esimene mälestus.

Isa tassis mind igale poole kaasa. Kui ta ise korvpalli mängis, siis ma käisin temaga trennis kaasas. Käisime koos väga palju kergejõustiku- ja korvpallivõistlusi vaatamas.

Tennise juurde tulekut ma ise üldse ei mäleta. Väiksena tahtsin ma hoopis lauljaks saada. Laulsin peegli ees, mul oli väike kassettraadio, lindistasin sinna oma laule ja võtsin endalt intervjuud. "Nii. Nüüd on see ja see saade." Intervjuu algab!

Esimene mälestus tennisest on seotud treeneriga. Silme ees on pilt, et istun vastu seina ja räägime juttu. Herbert Rannu oli minu esimene treener.

Kui trenni ei tee, siis on nagu midagi puudu. Võtad kodus reketi kätte ja hakkad liigutusi tegema. Kui ma sain Helen Laupa vana reketi, siis oli see tipp, hea tunne - ma mängin Heleni reketiga!

Mulle meeldib Maria Sharapova, ta on mulle omamoodi eeskuju. Ta on vaimselt  n i i  tugev, keskendub igaks punktiks. Monica Seles meeldis mulle väga - ta on agressiivne mängija. Ma tahaksin ise agressiivsem olla. Tehnika, mis ma olen õppinud, ei ole enam väga kindel, see hakkab lagunema aja jooksul. Tahaks, et see püsima jääks.

Glasgow turniiri võit on minu kõige suurem võit. Ma ei uskunud isegi, et ma finaali jõuan. Treener andis soovituse, et ma peaksin  n a u t i m a  mängu. Mul ei ole kaasas isiklikku treenerit ja enne võistlust tuletan ma endale tema sõnu meelde. Mul on need üles kirjutatud. Mul on märkmik, kuhu ma kirjutan üles kõik soovitused. Pärast mängu panen ma kirja, kuidas välja tuli. Enne Glasgow'd pidas Kivistik (treener Tiit Kivistik, Margit võtab temalt eratunde - toim) spetsiaalse loengu, mille ma üles kirjutasin.

Väljakule astun ma alati parema jalaga. Ma olen ikka alati vaadanud, et ma parema jalaga astuksin. Kui ma väike olin, siis oli mul talisman - väike pehme hiir. Praegu on mul ka hiir kotis.

Tahaksin mängida Grand Slamil. Kuna praegu on nii hästi läinud, siis võibolla järgmine aasta, või aasta pärast... Minu ootused on viimasel ajal kasvanud. Inglismaal arvasin, et kui ma kvalifikatsioonist läbi tulen ja paar ringi võidan, on päris hea. Uskumatu, et ma nii kaua vastu pidasin. Ma tean, et ma pean nüüd VEEL ROHKEM tööd tegema, veel rohkem trenni tegema.

Hommikul on mul 9.30 Audenteses esimene trenn. Teine trenn on kolme-nelja ajal, füüsiline või tehniline trenn. See kestab umbes kaks tundi. Seal ma mängin poistega. Ükskord mängisin jälle - võitsin ära. Siis öeldi otse, et sinuga me enam ei võistle. Kaotaja ei öelnud tükk aega tere (naerab).

Kell 17.30 hakkab kool. Ema küsib aegajalt, kuidas koolis läheb. Siis ma ütlen talle, et  r a s k e  on. Aga ma üritan hakkama saada. Õppimine tasakaalustab. Üks aasta ma ei käinud pärast gümnaasiumi koolis - kui ainult tennisele mõelda, läheb juhe kokku. Ma tahan magistrikraadi kätte saada. Kui ma lõpetan, siis ei ole bakalaureus enam piisav. Ma tahaksin kunagi töötada pangas, võibolla oleks mul isegi oma kabinet.

Ükskord jõudsin Sardiiniasse - kotte ei ole!? Võistlus oli järgmine päev - kotid on kadunud! Juba tekkis paanika. Mis teha? Lõpuks laenasin riided ja varustuse ja läksin laenatud asjadega võistlema.  

Kui on halvasti läinud, või olen väsinud või midagi valutab, siis ma mõtlen küll, miks ma seda teen. Ma proovin siis puhata, rohkem väljas käia. Võtta tennisest vaba aeg.

Ükskord käisime (Kaia) Kanepiga Hollywoodis (klubi Tallinnas - toim). Üks mees astus ligi, ohoo, teid ma tunnen küll! - ja surus kätt. Hollywoodis ja Privés me sõbrannadega tavaliselt käimegi. Mulle meeldib R´n´B, hip-hop, klubimuusika.

Suitsu ma ise ei tee - kuigi mõned mu sõbrannad suitsetavad. (Lõbusalt) Lapsepõlves juba me keerasime onutütrega suitsu -panime kuivanud tammelehed ajalehe sisse, keerasime kokku ja tegime tammelehesuitsu! See oli maal vanaema juures, Kadrinas.