Isa Heldur Jõgioja (67) ja poeg Peeter Jõgioja (37)

Isa Heldur on kunagise menuka ansambli Suveniir liige. Loonud ise paljudele rahvalikele lauludele sõnad ja viisid. Praegu kirjutab artikleid ja raamatuid, on firma LeHelMus juhataja. Firma tegevusala on muu hulgas helikandjate tootmine.

Poeg Peeter on ansamblite Led R ja Biscuit Rollers trummar. Esimene bänd, milles ta 1983 koolipoisina üles astus, oli Mixer. Kaks aastat hiljem istus ta trummide taga Suveniiris. Järnevad Fix, Rosta Aknad, Ultima Thule, Compromise Blue.

1989 põgenes Kanadasse.

On maailmakuulsa trummiplaadifirma Paiste kataloogiartist. 2004 osaleb trummarina Neiokõstõ koosseisus Eurovisooni lauluvõistlusel lauluga "Tii".

Intervjuu: Birgit Püve

Isa Heldur

Kui Peeter sündis, murdsin ma jalaluu. Rõõm oli väga suur, ja seda sai ka tähistatud. See juhtus vahetult tähistamise käigus, Elva linna peal. Poeg ei jäänud võlgu – vastas mõne aasta pärast samaga, murdis jalaluu täpselt sama koha pealt, kus mina.

Kuna ma mängisin restoranis – olin orkestrijuht Elva restoranis –, pani arst mulle kipsi üle põlve, mitte ainult alumisele poolele, kust katki oli. Ta ütles, et eks see garanteerib nüüd, et sa ei rooma kodust välja ja istud rahulikult kaks kuud, et see luu ka kinni kasvaks. Vastasel korral tuleb teda mitu korda lahti murda ja juhtub see, mis juhtub kõigiga, kes režiimist kinni ei pea. Aga Elva on väike linn, kõik tuttavad omavahel – minu režiimi ja väljavaateid arstid varsti teadsid.

Peeter oli väga elav ja hea poiss, ja arvestades tema ema rahvust, kes on ukrainlanna, ei olnudki oodata, et ta nohik oleks. Emaliini pidi läheb ta Zaporožje kasakate juurde, ja Šavtšenko perekonnanimi oleks talle võibolla päris hästi sobinud. Ma tean, et Kanadas ukrainlased suhtlesid temaga väga tihedalt ja said kohe aru, kellega on tegemist.

Kunagi ma kaebasin ühele autoinspektorile: näe, kihutas ja võeti load ära. Too ütles: “Kas sa oma tempe ei mäleta?” P>

Kui me Elvast ära kolisime, 1972 – ta oli kuueaastane - , siis tal läks raskeks sellepärast, et ta sattus võõrasse keskkonda ja seal oli venelaste ülekaal ja tal oli vahel päris löömist. Ükskord tal võeti ratas ära. Siis ta läks ja võttis ratta tagasi. Nüüd seda eriti ei usu, aga ta oli siis kaunikesti väike poiss, ta hakkas viskama nii 14-15aastaselt, ja siis ei jäänud muud üle, kui ma panin ta džuudotrenni. Ja sealt on ta saanud oma enesekindluse. Ta sai endale väga hea treeneri, Riho Rannikmaa, kusjuures minu teada ta võitis Gruusias isegi üht japsi – see ei ole niisama. Ta hakkas seitsmeaastasena käima ja käis kümme aastat.

Me elasime niimoodi, et me mõlemad poisiga töötasime. Ma olen hämmastusega avastanud, et ta pisut nagu häbeneb Suveniiris mängimist. Sain kuus rubla magamata öö eest. Peeter teenis samapalju kui mina, ja see oli siiski auto raha aastas. 

Peetril tuli sellega leppida – ma ei ole talt kunagi küsinud, kas ta ise tahtis või ei -, aga tal tuli mängida kõiki lugusid, tangot, valssi, mida üks õige metallimees kunagi endale ei luba...

Me käisime Moskvas talle pille ostmas, Ida-Saksa poes. Trumm on üks õnnetu pill. Kui akordion võib minna veel pojapojale, siis trumm läheb aastaga läbi, kui teda intensiivselt mängida. Ma ei räägi pulkadest, mida läks nagu puid – nendega oli päris mõnus kütta.

Moskvas olid need trummid olemas, aga rongis polnud neid mitte kuhugi panna – karpe kaasa võtta ei saanud, nad ei oleks mahtunud taksosse. Lõppude lõpuks - nööri ka polnud - saime mingid nöörijupid, mis olid enne patjade tekikottide küljes, väiksed jupid, sidusime need üksteisega kokku, nii et saime trummid üles kinnitada rongi ventilatsiooniluugi külge. Tookord juhtus veel nii, et Peeter kukkus oma narilt Vene mehele selga, kes magas all. See päästis ta üsna kenast lopsust, sest muidu oleks ta kukkunud vastu lauda.

Jõhvi jaamas kolisime maha, sest Tallinnast vedada neid oli sama tobe kui mujalt, aga Jõhvist on 135 kilomeetrit Tartusse. Seal saime takso ja toppisime trummid jälle peale, lahtiselt nagu nad olid. Järgmised trummid ostis ta juba ise ja need olid muidugi tunduvalt kallimad.

Kui Peeter oli juba parasjagu trenni teinud, siis Ove Maidla mängis meie bändis trumme, ja kuna ta ei tahtnud minna Vene sõjaväkke, siis ta pidi minema haiglasse. Ja me ei saanud ilma trummita hakkama ja me võtsime Peetri peale. Tookord Peeter jäi peale. Hiljem ta ilmselt avastas, et see ampluaa on tema jaoks kitsas, mis on loomulik, ta oli noor mees. Õnneks ta ei tundnud huvi alkoholi ega tubaka vastu, ka narkootikumid läksid temast mööda, kuigi ma arvan, et Kanadas ta proovis. Olukord oli keeruline, sest mina ei olnud kaugeltki mitte napsuvaba.

Vahel Peeter astus välja ka võõraste inimeste kaitseks. Kui ta lätlaste kaitseks välja asutus ja sai inetu kaklusega maha, siis tookord oli mul uhkem tunne kui praegu, kui ta on Eurovisioonile minemas. Rahvusliku vaenu takistamine on, ütleme nii, tegija tundemärk.

Peeter on oma olemuselt nagu minagi, maailmakodanik, tema ei mahu ühe rahvuse, ühe riigi ega ühe muusikavoolu raamidesse.

Mis on Peetriga seoses kõige rohkem rõõmu valmistanud? (Paus.) See, et ta on praegu veel elus. Ma räägin seda sellepärast, et mu oma elu on olnud mitmeid kordi ohus. Ma olen pidanud noaga varustatud seltsimehega elu eest võitlema, mul on mitu noaarmi keha peal.

Ja mille üle ma tunnen rõõmu – ta täitis oma lubaduse. Ta ütles, et temast saab Eesti parim trummar. Ta tegi ilma juba Kanadas, ilma et teda keegi oleks sinna väga soovinud.

Ta oli mul päris suur mure, kui ta ära läks. Vahetult enne Eesti vabanemist. Berliini müüri langemise ajal ta käis ka korduvalt Berliinis ja kakles seal isegi politseinikega. Seal olid massidemonstratsioonid, mis toetasid müüri mahavõtmist, ja ta osales seal.

Kui Eesti sai vabaks, siis Peeter ei saanud Kanadas töö- ja elamisluba, tal oli halb põhjendus, kõrvalehoidmine Nõukogude sõjaväest. Ta oleks kindlasti Kanadasse jäänud. Ta oli veidi kurb, kui ta tagasi tuli - ma teadsin, et tal läks väga hästi.

Tema ema oli kasakas, kange naine, kahjuks ta suri vara. Sealt tuleb võibolla see kangekaelsus, eesmärgile pürgimine, ega ta nii kergesti ei tagane oma võetud eesmärkidest. Sõjapealikuna, ma kujutan ette, oleks ta elu raske, sest seal tuleb kümneid kordi asju ümber mängida. Tema puhul võibolla kõige tähtsam joon ongi sihikindlus. Kui ma nägin, et ta oli võimeline 8-10 tundi harjutama, siis ma mõtlesin, et sellise töö peale tuleb isegi vähem andekatel tulemus. Aga ta oli väga andekas. 

Ühel varasel hommikul, kevadine aeg, mina magasin sügavalt und, keegi kolistab ukse taga. Kolmas korrus, kus me elasime praeguse abikaasaga, seal oli leedulane ukse taga: teile on pakk. Küsin, kust see on - Vilniusest. “Pakiga tulite Vilniusest?” "Jah, õhtul sõitsin välja." “Kust see pakk on?” "Kanadast." "Tulge siis üles," pakkusin mehele teed ja võileiba, inimene öö läbi sõitnud, ühe paki pärast. See saadeti kulleriga ja kullerteenus, Leedu firma, asus Vilniuses. Paki sees oli kohviautomaat ja pudel roosilikööri, mida ma ei ole üldse rohkem kuskil näinud. Ja siis seal oli veel tohutusuur šokolaadikarp prantsuskeelsete kirjadega, pudi-padi veel, oli mõeldud Lea (abikaasa) peale, minu peale. Ja ma vaatasin seda hinda, ja see kõik kokku oli kuskil tuhat dollarit. Ja siis ma sain aru, et Peetril läheb hästi, see ei olnud lihtsalt poos – ta on alati olnud lahtise käega –, aga ta tuletas end meelde, ja see tegi südame soojaks.

Poeg Peeter

Mind tassiti kogu aeg kaasas. Vanemuises, papsil oli lindistamine, ma päterdasin keset lindistust üle lava, nii et sammud kostsid pärast lindi pealt. Oleks tollal keegi teadnud! (Lõbus naer.) Kuulsad sammud jäid peale.

Suurelt osalt Mutt, nagu me ema hellitavalt kutsusime, kogu aeg töötas. Kogu aeg olid inventuurid, Vene aeg. Vahel ta töötas 8-12 tundi järjest. Mind ei olnud ju kuskile jätta – lasteaias ma ei käinud – ja isa vedas lindistustele ja igale poole kaasa.

Ma teadsin, et ma saan kuulsaks kitra mängides ja lauldes. Ma harjutasin peegli ees, markeerisin kedagi peegli ees lauldes. Aga kui ma sain 15, siis ma sain aru, et kui ma nüüd pihta ei hakka, on hilja. Trumm oli kõige lihtsam pill. Noote ma ei tundnud. Kuulmismälu pealt mängisin, kõik, ka minoorsed akordid tulid kuulmise pealt, grammatiliselt oli see muidugi vale. Ma tahtsin olla nagu Phil Collins.

Esimene aasta olin ma suhteliselt nõrk. George Foreman (kuulus Ameerika poksija – toim) ütles, et tal on kurb vaadata oma lapsi, kes ei ole sama head kui tema. Ta oli vingelt kuulus tüüp tol ajal. Ma arvasin ka, et ma olen kõva tegija.

1982 käisime isaga rongiga Moskvas. Käisime Ida-Saksa poest trummikomplekti ostmas, tagasiteel said trummid seotud lae külge – nad ei mahtunud kusagile, igavene jama oli. Kuskil Kohtla-Järvel – rong sõitis Tallinna, aga meil oli vaja Tartusse – tulime maha. Taksojuht karjus appi, kui me trumme autosse toppisime.

Võidud ja võitlused, mis siis olid, olid hoopis teistmoodi. Me oleme Vene aja ära unustanud. Ma olin kindel, et ma põgenen ära välismaale, emigreerun. Ja seda ma hiljem ka tegin.

Mingil ajal oli kombeks Kasahstani loomi saata. Rongis oldi koos loomadega, 15 vagunit koosnes lehmadest, samal ajal tuli neile heina anda. Eestist läks rong, 21 päeva sõitis. Söödad lehmi, viskad sõnnikut välja – ettevõtlikkust jagus, et lisa teenida, rohkem raha.

Suveniiris sain ma korraliku teenistuse, mille ma muidugi investeerisin peamiselt lintidesse. Käisin rongiga Lätist linte toomas – kapitalistliku paha muusikaga. Oluline vahe oli, kas plaat oli kiles või kilest lahti võetud. Kui muidu maksis plaat 50 rubla, siis kilest lahti võetud oli juba 40. Kuna ma ajasin taga kindlaid asju, siis ma sain seal tuttavaks igasuguste inimestega, kes nüüd on juba vangist välja saanud, suuremalt osalt on neist saanud sutenöörid. Mul kogunes meeletu plaadikogu. Müüsin selle maha... ja ostsin tagasi. Kunagi ma lugesin plaadid üle, aga nüüd ma ei ole seda enam ammu teinud, 10 000-15 000 plaadi ringis.

Ma magan muusikaga. Tümakas, džäss, ma kuulan absoluutselt kõike. Haritus tuleb kuulamisega. Kuna ma, teadmata süsteemi, õppisin trummi mängima plaatide järgi, siis mul tuli teistmoodi välja. Ma ei tundnud nooti. Ma ei näinud ju plaati kuulates, et tegelikult mängiti ümberpööratud taldriku peal.

Käisime isaga tihti metsas kollamas. Nendest aegadest on hea meel. Vene aeg oli selline, kus ei olnud midagi teha. Igav oli, NLKP aeg, sure ära! Ainus telekanal, mis oli, seal kanti hommikust saati kongresse üle. Mõnikord tegime metsas vilepilli, nagu ikka. Need olid kihvtid ajad. Ma ajasin ta tihti ise välja: “Lähme kondama!”

1989 istusin ma lennukisse ja läksin Kanadasse justkui külla, kutsega, nagu Vene prostituudid nüüdki teevad. Ma olin siis 22, sõnagi inglise keelt ei osanud. Õppisin selgeks lause: Sorry, my English is bad. Seda ma ütlesin nii hästi, et ei keegi ei uskunud, et ma tõesti ei räägi. Läksin kooli ja viis kuud iga jumala päev käisin koolis, välja arvatud pühapäev – pühapäeval ei sõida isegi muruniiduk. Pühapäeval oli õllejoomine, seal ma selle ära õppisin. Ma olen talle sellega murelaps siiamaani.

Nationals oli Toronto parim bänd, seal ma töötasin trummarina, aga ma olin ka freelancer. Tööd oli palju, eriti viimasel ajal – enne, kui ma ära tulin – sain ma ühe laupäeva kodus olla. Möllasin, lõhkusin palju. Kanadalaste jaoks oli seda vahel natuke liiast, ja vahetevahel tuldi seda ütlema ka.

Ma lõhun rohkem kui ma mängin. Mängida ei ole midagi. Fun peab olema, see on šõuasi. Mina olen see, kes keeras trummimängu spordiks. See on minu maa. Tavaline olla on mõttetu!

Mõnikord ma taastun nädalaid, kuu aega. Ükskord pidime trummid verest puhtaks pesema – lapsed tahavad mängida... Neiokõstõs on muidugi asi tagasihoidlikum.

Ma imetlen bodybuilder'eid, Schwarzenneger, Yates (Dorian Yates, Mr Olympia - toim) – kuidas nad trenni teevad.

Keegi minu eest ära ei tee,  t ö ö d  peab tegema metsikult. Ma olengi kõva töömees. Nüüd ma enam ei mängi, isegi enne esinemist. Trenni teen iga päev, tõstan kangi, jooksen viis kilomeetrit, tund aega jõusaalis. Mul on oma jõusaal.

Suveniiris mängimine üks suur isaga kraaklemine oligi. Et mina olen ikka õige roki eest väljas, nemad teevad sülti. Trummid osteti samal ajal, kui ma sinna sain. Ma arvan, et isa andis mulle võimaluse. Ma olin sinna minnes suht nõrk, aga tema teadis, et ma teen tööd... Suveniiri nimi seostub alati valsi ja polkaga, ja mina tahtsin teises suunas minna – mina teen teistmoodi! Eks ma forsseerisin vahel üle. Kogu selle aja jooksul oli isa abi tohutu. Esimest korda elus ma üldse räägin nii.

Nad kannatasid mu välja! (Naer.)

Suveniiri trummidega mängisin ma hiljem ka Ultima Thules, videodes, Best of’i tehes. 15 aastat tagasi ma lõhkusin samamoodi. Trummipulki lõin peaga lõhki. Aga pöögiga, millest trummipulki tehakse, nahk läheb ju katki, see ei ole reaalne. Pärast oli vahva minna, küsiti: “Jälle kaklesid kõrtsis?”

Istusime ükskord mäe otsas (Tartus Pirogovil – toim), jõime õlut ja Veljo Haamer tuli Tšehhist ja ütles: kurat, peaks tegema kõrtsi! Veljo läks Tallinnasse ja meie Peeter Parveloga tegime Krooksu. See on roki koht. Kõik nänn on minu oma kätega üles pandud. Esimestel aastatel ma peaaegu magasin leti taga, kolm tundi päevas olin kodus. Müüsin trummid maha. Sest kõik kummardasid Kuldset Triot, 2 Quick Starti... Mõttetu maa! Mina lõhun, kedagi ei huvita!

27aastaselt pidin ma hakkama laulma. Kui Anne Adams ei saanud tulla, pidin ma hakkama ise laulma. Isa aitas fonogrammid teha, see oli nagu karaoke, Taru hotellis Soome grupi ees. Jumal teab, mis helistikus – ma laulsin nagu part. Kiiruse nupuga reguleerisin makki, kiiremaks-madalamaks. Kõik oli tehtud põlve otsas.

Kõrtsitöö on mind palju aidanud, teinud mind vihasemaks kui kunagi varem. Ma mängisin ka Vene lugusid, Võssotskit, Vene klassikat. Püssirohus käis siis oma kamp mind kuulamas, kantpead käisid reeglina alati.

Sakslased tahavad praegu Vanilla Ninja loo ühekorraga linti võtta. Aga ma löön taldrikud paigast, mul on vaja kedagi, kes need paika paneks. Nad ei saa sellest aru. Löön metsikult, ajan taldrikud segi, good for you! Üks-kaks venda oleks vaja. Lepingut nendega veel sõlmitud ei ole. (Lõbusalt muiates.) Aga küll ma saan, mis ma tahan!

Me oleme isaga heatahtlikud inimesed, anname rohkem kui vastu saame. Eile andsin tuhat krooni Vene prostituudile, kes lihtsalt seda raha tänaval küsis. Täna vannun, pappi ei ole!

Nädalas korra käib paps minu juures. Tavaliselt me joome teed - kolm-neli liitrit  k u m b k i! Võtame 300grammise tahvli šokolaadi ja räägime neli tundi maailmaasjadest, filosofeerime, poliitika, elu. Mina olen väga suur Vene kirjanduse austaja ja siis me räägime. Me näeme ja kuuleme väga erinevaid asju, mis ei puuduta muusikat. Ma loen iga päev kõiki ajalehti, tema suuremalt osalt Vene kirjandust.

Mäletan, sõitsime isaga Suveniiri bussiga Tallinnasse, tal oli kaasas kaks saiakest ja kaks – tollal kaheliitrist – pudelit piima. Poole tee peal ta magas, sõi saial sisu seest ära, jõi ära mõlemad piimad, ja kritseldas siis midagi noodipaberile. Sõitsime edasi, siis ta magas jälle, kritseldas midagi paberile.

Tallinnasse jõudes ütles: “Näe, Olku, ma kirjutasin sulle just kaks uut lugu!” Nii sõnad kui viisi.

Nalja sai kogu aeg. Mina kuulasin terve tee, klapid peas, pleierit.

Inimesed eeldasid, et minust saab samasugune muusik. Tema edu on pannud mind rohkem pingutama, ma olen rohkem läbi teinud kui teised.

Mingi aeg hakkasin talle rääkima, et mingu Austraaliasse elama. Eesti on suht vaenulik vanemate inimeste suhtes, kliima hakkab liigestele. Üle aasta ta käib ka seal, vahel on kaks kuud järjest väliseestlaste, tuttavate juures, ta on selline orgunnija.

Poisse ma kutsun vasikateks. Noorem poeg sai just kümme, vanem on 15, Sven ja Siim. Nad joovad päevas kaks-kolm liitrit piima, liha ei söö, söövad õuna ja krõbinaid. Selle pärast me kakleme kogu aeg, koer Volli (saksa lambakoer) saab suurema osa. Paps tirib vasikaid vahel Tivolisse ja tsirkusse, tegeleb nendega kultuurselt. Viitsib terve päev jännata.

Mul on plaan, kui ma Türki lähen. Ma tahan Iraagis ära käia, ma tahan selle ära teha, Türgi on ju sealsamas.