06.09.2007, 00:00
Perfektsionist Uus-Meremaalt Eesti disaini kohendamas
Moodsa Kodu toimetaja Anneliis Aunapuu vestles Leonhard Pfeiferiga, kes esitles avatult rahvuslikku mööblisarja new.est.
Eesti disainerite needus, et tootmine, kuhu saaks
kujundajaõla alla lükata, kodumaal lihtsalt puudub, hakkab
murenema. Mõned julged teevad juba mööblitootmisega katset.
Kuid disaini müümiseks on vaja marketingi, mis paradoksaalselt toimib
paremini, kui kasutada juba “valmis” nimega disainereid, kel
preemiaidki ette näidata. Nii saavad tippdisainerid tellimusi
väheldastelt firmadelt üle kogu maailma. Sestap on Eesti
puitmööblitootja RoomLine kaubamärgi Woodman kodulehel promotud
kolmest disainerist kaks välismaised.
Võõrtööjõud? Või hoopis
alltöövõtt? Pigem näib disainer Leonhard Pfeiferi
mööblisari new.est olevat päris õnnestunud
tootearendus.
new.est ehk uusmeremaa.eesti
Nagu võite ise 4ROOMi salongides edaspidi veenduda, on Eestis tootma hakatud kvaliteetset, väljapeetud ja trendikat mööblisarja, mis kombineerib läbimõeldult elegantsi ja funktsionaalsust. Sarja new.est (nimest võib välja lugeda topeltidee: ingliskeelne “newest” punktita on “uusim” ja punktiga ühendab mõlema maa nime lühendi) kuulub kümme puidust mööblieset. Stabiilseteks kujunditeks kokku tapitud tammepuitraamidele toetuvad spoonplaatdetailid ja kõigi pealispindadel looklevad hõbedased rajad.
Tervikut iseloomustab hoolitsetud ilme, peaaegu täiuslikkus nii vormis kui ka viimistluses.
Iseloomulikud jooned pole pealetükkivad, vaid elavad vaoshoitud moel oma elu. Omas väljapeetuses on new.est elegantselt peenekoeline, viks ja triigitud. Kui see oleks kujutava kunsti teos, oleks see pastell.
Öeldakse, et disainer on oma toodangu nägu, või oli see vastupidi. See osutus tõeks, kui kohtusin disainer Leonhard Pfeiferiga mööblikomplekti tutvustamise aegu 4ROOMi salongis. Mis tahes poosita vahetu suhtlejaga oli lihtne jutule saada. Paistab, et noor mees, kes sündinud Uus-Meremaal, õppinud Austraalias Brisbane’is, elanud Rootsis ja sobivaimaks elukohaks valinud Londoni, on näinud piisavalt elu erinevaid tahke, et mitte teatraalsusesse kalduda.
Unistuse täitumine?
Kas disainer leidis endale soodsa tootmise või tootmine endale maailmaturu kogemusega disaineri, küsin kohe alustuseks.
“Nii seda kui teist. Asi sai alguse paar aastat tagasi Frankfurdis “Ambiente”-messil, kus tutvustasin oma disainitud sushi-alust. Sattusime Peetriga, kes oli tulnud tutvustama Woodmani süsteemi Flix-Flax, vestlema ja saime niiviisi tuttavaks. Peagi juhtus ta New York Timesist (nov 2005) lugema nuppu minu lauast, otsis mu üles ja me hakkasime võimalikku koostööd arutama. Mul on hea meel, et see teoks sai, sest nii Austraalias kui ka Inglismaal on väga raske mööblit toota. Siiamaani tuli mul oma disainitud esemed kas autoritiraažina ise teha või siis kusagilt töökojast tellida, välja maksta ja edasi müüa. Nüüd leidsin tootja, kes nõustus toodangut ka ise turustama!
Eestisse saabusin esmakordselt möödunud talvel, kui oli 15 kraadi külma. Täiesti enneolematu kogemus, käisin esimest korda elus vee peal! Tallinn oli samuti kaunim, kui oskasin oodata,” jutustab mees särasilmi.
Pikk eeltöö
Märkan seinale tõstetavat lauda piiludes, et lauaplaadi küljed polegi sirged, vaid nõgusalt lainjad. On aga teada, et tavatootmine nõustub plaadiservi spooniliistuga viimistlema ainult sirgete joonte puhul...
Kuidas see võimalik on, kas põhjustas tublisti probleeme, uurin sõrmega mööda lauaserva libistades. “Põhjustas,” tun nistab disainer ausalt. “Aga tootmise ettevalmistamine tähendabki probleemide lahendamist. Kõik võib-olla ei märkagi põhjust, kuid tajuvad, et see on sõbralikum ja kunstipärasem kui sirgete servadega laud.”
Palun laua seinalt maha tõsta, et näha, kui kergesti see käib. Selgub, et ese on kerge, avaneb hõlpsalt ning on põrandal stabiilne. “Kõik peab olema ülimalt lihtne,” seletab hr Pfeifer, “kuid lihtsa lahenduseni jõudmine võtab kõvasti aega.”
“Ma joonistasin ja joonistasin tuhandeid kurve, enne kui otsustasin just selle kasuks, mis lookleb nüüd sellel komplektil. Impulss pärineb loodusest – kasvasin Uus-Meremaa mägises osas ja ülalt mäe otsast mõjuvad jõed hommikuvalguses just nii – nagu tinakarva looklev lint.”
Kas tõesti on kõigil esemetel täpselt üks ja seesama kujund, imestan. “Täpselt,” kinnitab disainer ja võtab välja oma visiitkaardi, millel lookleb samuti kaks lainelist joont. See joon on sõna tõsises mõttes mehe visiitkaart! “Ka tootmise jaoks tähendab standardsus ju kergendust,” lisab ta.
Tehnoloogia ja tunnetus
Kuidas metall spooni sisse saab? “Roostevabad detailid lõigatakse metallilehest välja kõrgtehnoloogiaga – ülitugeva survega peene veejoa abil. Spooni sisse süvistatakse täpselt sama kujund sama tehnoloogiaga, kuid lõiketeraks on frees. Kõik tehnilised sõlmed on lihvitud täiuseni, nii on tagatud kvaliteet,” tutvustab disainer oma lapsukeste saamislugu.
Muljet avaldab mehe ladusus nii tehnoloogiast kui ka materjalist rääkides. Tammepuit ja -spoon lähevad eestlasele hinge ning ega kvaliteet ja läbimõelduski pole kurjast... Tundub, et uusmeremaalase suhtumine puidusse sarnaneb meie omaga. Seda on märganud ka Leonhard: “Meil mõlemal on säilinud tihe kontakt loodusega, mis paljudes maades, näiteks Inglismaal või Itaalias, on juba hääbumas. Meie ammutame energiat loodusest, nemad aga tuginevad oma identiteedis linnale ja kivikultuurile. Nende mööbelgi on kuidagi lihvitum ja ei kummarda puitu, vaid kujundustavasid,” mõtiskleb disainer, ja pajatab edasi: “Liiatigi, kuna minu isal on antiikmööbli renoveerimise koda, olen ma mööbli ja puidu keskel üles kasvanud ja tunnen traditsioonilist puidutöötlust läbi ja lõhki. Kursis tuleb olla ka kõrgtehnoloogiaga, mis lisab eelkõige lihtsust, täpsust ja kiirust.”
Kvaliteet
Liigume salonginurka baarikapi juurde, mille esipaneeliks on täpselt sama plaat mis seinaleriputataval laual. See avaneb sujuvalt ülalt alla, pakkudes tuge klaasidele, sees on mõned täpselt proportsioneeritud vineerriiulid. Meeldivalt torkab silma, et kõik on minimaalne, täpne ja töötab hästi. Ei ole meid narrima tuldud!
Kiitmise peale kostab disainer: “Tootmise tehnoloogiat välja töötades tuleb loomulikult teha palju kompromisse, kuid ainus asi, milles ei saa mingit allahindlust teha, on kvaliteet.”
Sama teema tuleb jutuks, kui uurime sarja populaarseimat eset, põrandal seisvat kitsast minibaari. See kastike, mille pealispinnal taas kaks “jõge” voolab, on parasjagu diivani käetoe kõrgune, mis lubab seda kasutada kõrvallauana. Kui kastikese pooled maha keerata, laskuvad kaaned külgedele lisariiulikesteks, kuhu täpselt mahub klaas-pudel vms. Konstruktsiooni vaadeldes märkan, et kaas ja külg liituvad peenelt 45 kraadi all, nagu pildiraami nurk.
Teostajal olnuk s mugavam ju teisiti teha, kuid kui palju kaotaks välimus! Kas sellise kvaliteedi nimel tuli kõvasti pingutada? “Jah,” kõlab vastus, “kuid tulemus on seda väärt.”
Disainer nõuab tootmiselt kvaliteeti ja võidab?! Ilmselt suudab muu maailma nõudmistega kursis olev disainer oma tõekspidamisi meie tootja ees paremini kaitsta, respekteeritakse tema võimalikke kogemusi.
Lisaväärtus lisab veenvust
Disainer tutvustab ridamisi väikesi ideid, mis tõestavad läbimõeldust. Söögilaual on paraja vahega topeltplaat (sinna on hea kraami eest ära panna, kui ootamatult toitu serveeritakse).
Serveerimislauakese jalad käivad lobedalt kõhu alla kokku, muutes eseme kandikuks.
Televiisori alusel on aparatuurile sobivad lahtrid ja kaabliaugud, ratastel diivanilaua plaadivahe sobib täpselt DVD-karpidele ning kusagil selles peitub koguni salalaegas. Lausa mitu täppi i peal!
Kuidas näeb uusmeremaalane Eestit, kas see on pigem odava tööjõu maa või hüppelaud ümbritsevate maade turule? “Muidugi on tööjõud siin veidi odavam kui vanas Euroopas, kuid see on kiiresti nivelleerumas, nii et sellele oma lootusi rajada ei maksaks,” muigab Leonhard Pfeifer. “Teisalt ei sisalda nüüdisaegse tipptehnoloogia abil valmiva eseme hind sama palju tööjõukulu kui traditsioonilisem tootmine, suurema osa kulust moodustavad masinad ja energia. Ning transport. Seetõttu ongi kasulik tarbida kodumaist tootmist ja mitte odavat Hiina kaupa, sest viimane tuleb ju kohale vedada,” muutub disainer tõsiseks. “Just transport on energiakulu, mille pealt tasuks maailmal tulevikus kokku hoida, praegu on tendents siiski vastupidine. Vaieldamatult koguneb suur osa tootmisest Hiinasse ja Indiasse, kus on tugev käsitööoskus ja töökultuur. Ometi on sel puhul paratamatuseks transport ning see röövib energiat ja on seega kahjulik ka keskkonnale.” Just geograafiliselt on mõttekas Eesti toodang suunata lähiümbruse mööbliturule.
“Oled optimistlik?” – “Oleneb, kui laias mõttes. Selle mööbli osas olen absoluutselt positiivne. Kuid üldiselt... vaevalt on Euroopal liiga roosilist tulevikku oodata. Ja kas ongi meil selleks õigust, on ju suur osa heaolust saavutatud orjapidamise ja kolooniate röövimise abil... Aga minu enese tulevik – ma arvan, et kunagi pöördun ma Uus-Meremaa vaikusesse tagasi, praegu on minu koht siiski Londonis.”
Kui disaineri ülesanne on maailm paremaks (või vähemalt mitte halvemaks) muuta, siis see mees kulgeb täpselt õige tee keskel.
new.est ehk uusmeremaa.eesti
Nagu võite ise 4ROOMi salongides edaspidi veenduda, on Eestis tootma hakatud kvaliteetset, väljapeetud ja trendikat mööblisarja, mis kombineerib läbimõeldult elegantsi ja funktsionaalsust. Sarja new.est (nimest võib välja lugeda topeltidee: ingliskeelne “newest” punktita on “uusim” ja punktiga ühendab mõlema maa nime lühendi) kuulub kümme puidust mööblieset. Stabiilseteks kujunditeks kokku tapitud tammepuitraamidele toetuvad spoonplaatdetailid ja kõigi pealispindadel looklevad hõbedased rajad.
Tervikut iseloomustab hoolitsetud ilme, peaaegu täiuslikkus nii vormis kui ka viimistluses.
Iseloomulikud jooned pole pealetükkivad, vaid elavad vaoshoitud moel oma elu. Omas väljapeetuses on new.est elegantselt peenekoeline, viks ja triigitud. Kui see oleks kujutava kunsti teos, oleks see pastell.
Öeldakse, et disainer on oma toodangu nägu, või oli see vastupidi. See osutus tõeks, kui kohtusin disainer Leonhard Pfeiferiga mööblikomplekti tutvustamise aegu 4ROOMi salongis. Mis tahes poosita vahetu suhtlejaga oli lihtne jutule saada. Paistab, et noor mees, kes sündinud Uus-Meremaal, õppinud Austraalias Brisbane’is, elanud Rootsis ja sobivaimaks elukohaks valinud Londoni, on näinud piisavalt elu erinevaid tahke, et mitte teatraalsusesse kalduda.
Unistuse täitumine?
Kas disainer leidis endale soodsa tootmise või tootmine endale maailmaturu kogemusega disaineri, küsin kohe alustuseks.
“Nii seda kui teist. Asi sai alguse paar aastat tagasi Frankfurdis “Ambiente”-messil, kus tutvustasin oma disainitud sushi-alust. Sattusime Peetriga, kes oli tulnud tutvustama Woodmani süsteemi Flix-Flax, vestlema ja saime niiviisi tuttavaks. Peagi juhtus ta New York Timesist (nov 2005) lugema nuppu minu lauast, otsis mu üles ja me hakkasime võimalikku koostööd arutama. Mul on hea meel, et see teoks sai, sest nii Austraalias kui ka Inglismaal on väga raske mööblit toota. Siiamaani tuli mul oma disainitud esemed kas autoritiraažina ise teha või siis kusagilt töökojast tellida, välja maksta ja edasi müüa. Nüüd leidsin tootja, kes nõustus toodangut ka ise turustama!
Eestisse saabusin esmakordselt möödunud talvel, kui oli 15 kraadi külma. Täiesti enneolematu kogemus, käisin esimest korda elus vee peal! Tallinn oli samuti kaunim, kui oskasin oodata,” jutustab mees särasilmi.
Pikk eeltöö
Märkan seinale tõstetavat lauda piiludes, et lauaplaadi küljed polegi sirged, vaid nõgusalt lainjad. On aga teada, et tavatootmine nõustub plaadiservi spooniliistuga viimistlema ainult sirgete joonte puhul...
Kuidas see võimalik on, kas põhjustas tublisti probleeme, uurin sõrmega mööda lauaserva libistades. “Põhjustas,” tun nistab disainer ausalt. “Aga tootmise ettevalmistamine tähendabki probleemide lahendamist. Kõik võib-olla ei märkagi põhjust, kuid tajuvad, et see on sõbralikum ja kunstipärasem kui sirgete servadega laud.”
Palun laua seinalt maha tõsta, et näha, kui kergesti see käib. Selgub, et ese on kerge, avaneb hõlpsalt ning on põrandal stabiilne. “Kõik peab olema ülimalt lihtne,” seletab hr Pfeifer, “kuid lihtsa lahenduseni jõudmine võtab kõvasti aega.”
“Ma joonistasin ja joonistasin tuhandeid kurve, enne kui otsustasin just selle kasuks, mis lookleb nüüd sellel komplektil. Impulss pärineb loodusest – kasvasin Uus-Meremaa mägises osas ja ülalt mäe otsast mõjuvad jõed hommikuvalguses just nii – nagu tinakarva looklev lint.”
Kas tõesti on kõigil esemetel täpselt üks ja seesama kujund, imestan. “Täpselt,” kinnitab disainer ja võtab välja oma visiitkaardi, millel lookleb samuti kaks lainelist joont. See joon on sõna tõsises mõttes mehe visiitkaart! “Ka tootmise jaoks tähendab standardsus ju kergendust,” lisab ta.
Tehnoloogia ja tunnetus
Kuidas metall spooni sisse saab? “Roostevabad detailid lõigatakse metallilehest välja kõrgtehnoloogiaga – ülitugeva survega peene veejoa abil. Spooni sisse süvistatakse täpselt sama kujund sama tehnoloogiaga, kuid lõiketeraks on frees. Kõik tehnilised sõlmed on lihvitud täiuseni, nii on tagatud kvaliteet,” tutvustab disainer oma lapsukeste saamislugu.
Muljet avaldab mehe ladusus nii tehnoloogiast kui ka materjalist rääkides. Tammepuit ja -spoon lähevad eestlasele hinge ning ega kvaliteet ja läbimõelduski pole kurjast... Tundub, et uusmeremaalase suhtumine puidusse sarnaneb meie omaga. Seda on märganud ka Leonhard: “Meil mõlemal on säilinud tihe kontakt loodusega, mis paljudes maades, näiteks Inglismaal või Itaalias, on juba hääbumas. Meie ammutame energiat loodusest, nemad aga tuginevad oma identiteedis linnale ja kivikultuurile. Nende mööbelgi on kuidagi lihvitum ja ei kummarda puitu, vaid kujundustavasid,” mõtiskleb disainer, ja pajatab edasi: “Liiatigi, kuna minu isal on antiikmööbli renoveerimise koda, olen ma mööbli ja puidu keskel üles kasvanud ja tunnen traditsioonilist puidutöötlust läbi ja lõhki. Kursis tuleb olla ka kõrgtehnoloogiaga, mis lisab eelkõige lihtsust, täpsust ja kiirust.”
Kvaliteet
Liigume salonginurka baarikapi juurde, mille esipaneeliks on täpselt sama plaat mis seinaleriputataval laual. See avaneb sujuvalt ülalt alla, pakkudes tuge klaasidele, sees on mõned täpselt proportsioneeritud vineerriiulid. Meeldivalt torkab silma, et kõik on minimaalne, täpne ja töötab hästi. Ei ole meid narrima tuldud!
Kiitmise peale kostab disainer: “Tootmise tehnoloogiat välja töötades tuleb loomulikult teha palju kompromisse, kuid ainus asi, milles ei saa mingit allahindlust teha, on kvaliteet.”
Sama teema tuleb jutuks, kui uurime sarja populaarseimat eset, põrandal seisvat kitsast minibaari. See kastike, mille pealispinnal taas kaks “jõge” voolab, on parasjagu diivani käetoe kõrgune, mis lubab seda kasutada kõrvallauana. Kui kastikese pooled maha keerata, laskuvad kaaned külgedele lisariiulikesteks, kuhu täpselt mahub klaas-pudel vms. Konstruktsiooni vaadeldes märkan, et kaas ja külg liituvad peenelt 45 kraadi all, nagu pildiraami nurk.
Teostajal olnuk s mugavam ju teisiti teha, kuid kui palju kaotaks välimus! Kas sellise kvaliteedi nimel tuli kõvasti pingutada? “Jah,” kõlab vastus, “kuid tulemus on seda väärt.”
Disainer nõuab tootmiselt kvaliteeti ja võidab?! Ilmselt suudab muu maailma nõudmistega kursis olev disainer oma tõekspidamisi meie tootja ees paremini kaitsta, respekteeritakse tema võimalikke kogemusi.
Lisaväärtus lisab veenvust
Disainer tutvustab ridamisi väikesi ideid, mis tõestavad läbimõeldust. Söögilaual on paraja vahega topeltplaat (sinna on hea kraami eest ära panna, kui ootamatult toitu serveeritakse).
Serveerimislauakese jalad käivad lobedalt kõhu alla kokku, muutes eseme kandikuks.
Televiisori alusel on aparatuurile sobivad lahtrid ja kaabliaugud, ratastel diivanilaua plaadivahe sobib täpselt DVD-karpidele ning kusagil selles peitub koguni salalaegas. Lausa mitu täppi i peal!
Kuidas näeb uusmeremaalane Eestit, kas see on pigem odava tööjõu maa või hüppelaud ümbritsevate maade turule? “Muidugi on tööjõud siin veidi odavam kui vanas Euroopas, kuid see on kiiresti nivelleerumas, nii et sellele oma lootusi rajada ei maksaks,” muigab Leonhard Pfeifer. “Teisalt ei sisalda nüüdisaegse tipptehnoloogia abil valmiva eseme hind sama palju tööjõukulu kui traditsioonilisem tootmine, suurema osa kulust moodustavad masinad ja energia. Ning transport. Seetõttu ongi kasulik tarbida kodumaist tootmist ja mitte odavat Hiina kaupa, sest viimane tuleb ju kohale vedada,” muutub disainer tõsiseks. “Just transport on energiakulu, mille pealt tasuks maailmal tulevikus kokku hoida, praegu on tendents siiski vastupidine. Vaieldamatult koguneb suur osa tootmisest Hiinasse ja Indiasse, kus on tugev käsitööoskus ja töökultuur. Ometi on sel puhul paratamatuseks transport ning see röövib energiat ja on seega kahjulik ka keskkonnale.” Just geograafiliselt on mõttekas Eesti toodang suunata lähiümbruse mööbliturule.
“Oled optimistlik?” – “Oleneb, kui laias mõttes. Selle mööbli osas olen absoluutselt positiivne. Kuid üldiselt... vaevalt on Euroopal liiga roosilist tulevikku oodata. Ja kas ongi meil selleks õigust, on ju suur osa heaolust saavutatud orjapidamise ja kolooniate röövimise abil... Aga minu enese tulevik – ma arvan, et kunagi pöördun ma Uus-Meremaa vaikusesse tagasi, praegu on minu koht siiski Londonis.”
Kui disaineri ülesanne on maailm paremaks (või vähemalt mitte halvemaks) muuta, siis see mees kulgeb täpselt õige tee keskel.
New Yorgi kaudu Eestisse
Jutuks oleva sarja kõige uuenduslikumast esemest, seinale riputatavast abilauast, tegi kaks aastat tagasi veidi juttu New York Times. Seda lehelugu juhtus netist nägema OÜ RoomLine juht, kes oli Frankfurdi messil disaineriga kohtunud ja – tal tekkis idee. Otsis mehe üles ja siin me siis nüüd oleme: Eestis toodetakse kvaliteetset mööblisarja new.est, mida müüakse nii üle maailma kui ka kohapeal. Ja seda on märganud ka mõned värsked disainiajakirjad!
“Kvaliteetne, läbimõeldud ja ühtne sari mõistliku hinnaga,” võtab disainer ise saavutuse kokku.
Arvan, et seda sarja pole meil kuigi raske omaks võtta, kuigi me oleme ehk harjunud veidi vallatuma disainiga. Vallatusi saab endale lubada alles siis, kui kõht täis, ning selleks tuleb veidi aega kindla peale välja minna.
Jutuks oleva sarja kõige uuenduslikumast esemest, seinale riputatavast abilauast, tegi kaks aastat tagasi veidi juttu New York Times. Seda lehelugu juhtus netist nägema OÜ RoomLine juht, kes oli Frankfurdi messil disaineriga kohtunud ja – tal tekkis idee. Otsis mehe üles ja siin me siis nüüd oleme: Eestis toodetakse kvaliteetset mööblisarja new.est, mida müüakse nii üle maailma kui ka kohapeal. Ja seda on märganud ka mõned värsked disainiajakirjad!
“Kvaliteetne, läbimõeldud ja ühtne sari mõistliku hinnaga,” võtab disainer ise saavutuse kokku.
Arvan, et seda sarja pole meil kuigi raske omaks võtta, kuigi me oleme ehk harjunud veidi vallatuma disainiga. Vallatusi saab endale lubada alles siis, kui kõht täis, ning selleks tuleb veidi aega kindla peale välja minna.