Kirjutasin siinsamas veerul aasta hakul, et kui süüdimatu kinnisvaraarenduse vastu teisiti ei saa, siis tuleb arendajale ühiskondlikus korras töömehed koju sundremonti tegema saata. Ehk muutub tema arusaam (avaliku) ruumi reostamisest... Täna tean ma kaht Tallinna ööklubi, mis hetkel vajavad kapitaalremonti - glämm välja, grafiti sisse ning raseeritud house'i asemel karvane punk helitaustaks. Näiteks. Või siis igihaljas saloon - kahe poolega uksed ja klaverimängija. Kõlab ju uhkelt, edumeelselt ning ambitsioonikalt, või mis?

Vabaduse salajane lisaprotokoll on vastutus. Aga selle tõeni jõudmiseks ei pea olema Endel Lippmaa. Pole mõtet jonnida, et kui vanasti võis, miks siis nüüd ei või, kuigi kõik on endiselt J.O.K.K.? Vanasti sõitsid inimesed hobustega ning elektronposti asendas kirjatuvi. Vähemalt mina eelistan hobusele ühistransporti või autot ning kirjatuvile interneti püsiühendust. Kuidas on teiega, härra? Tahate ikka vanamoodi edasi elada? Nõõ, suksu!

Idee järgi võiks omavahel kokku leppida, et teatud jõukusastme saavutamisest alates loobub inimene kõigist materiaalsetest ambitsioonidest. Kui avalikult praalida, et miljon siia-sinna ei muuda minu jaoks midagi, siis miks on vaja sellesama mõttetu miljoni järgi tormata? Miks ei võiks šokolaadivabrikant selle asemel lastekodus oma kätega remonti teha, turvafirma omanik 5b klassi kõige nõrgemat poissi kiusamise eest kaitsta ning meelelahutusärimees käia lasteaialastele üle päeva unejuttu lugemas?

Aga ei - ikka on neil vaja mõttetuid miljoneid lisaks kuhjata. Omavahel öeldes, härrased - persetäis pappi ajab kangemadki tagumikud lõhki.