Pertelsoni arvepidamises valitses kaos

Ülekuulamisprotokoll paljastab, kuidas judokas Indrek Pertelson ajas mitu rahakotti omavahel sassi ning laristas võõrast raha, nii mis jaksas.

Suurärimees Andres Sarri pihtis üle-eelmise nädala Ekspressis, kuidas ta jäi ilma 100 miljonist kroonist. Sarri investeeris selle summa, et ehitada koos judoka Indrek ­Pertelsoniga perespordikeskus Arigato. Pertelson raiskas aga suure osa rahast ära ning tüüris spordikeskuse pankrotti. Muuhulgas maksis ta väga kõrgeid palkasid. Näiteks sekretär teenis 20 000 krooni kuus, tavatreener 35 000 krooni ja Pertelsoni hea tuttav, treener Silja ­Siller 50 000 krooni.

Kuidas käis majandamine Arigatos, selgub Ekspressi käsutuses olevast ülekuulamisprotokollist. Seal annavad Haabersti Perespordikeskuse (HPSK)juhatuse liikmed Pertelson, Tavi Maastik ja Margus Dintšenko selgitusi audiitor Peep Parmaksonile ja pankrotihaldur ­Terje ­Eiprele. Osalesid ka Eesti Talleksi esindajad ­Peeter Värnik ja Kaido Kotkas.

Kes maksis raha kassasse?

Treener Silja Siller sai iga kuu 6000 krooni, mis pandi enne väljamaksmist kassasse.

Audiitor:

Kes pani kassasse selle raha?

Dintšenko:

Tõesti ei mäleta kõiki juhtusid.

Audiitor:

Kuidas vormistati 6000 krooni maksmine kassasse, millise dokumendiga? Raha ei ilmu ju kassasse umbisikuliselt, keegi konkreetne isik peab selle sinna panema. Kas klient teenuse eest makstes või inimene, kes toob selle pangast.

Dintšenko:

Pean vaatama oma märkmetest, kuidas see konkreetselt on toimunud.

Audiitor:

Miks teie märkmetes on olemas, aga HPSK raamatupidamises mitte?

Dintšenko:

Ei oska vastata, ilmselt pole see jõudnud raamatupidamisse.

Audiitor:

Loetlen kuupäevi, millal see kanne on toimunud: 05.01, 05.02, 07.03, 09.04, 02.05, 06.06, 03.07, 06.08. Igal kuul on toimunud üks kanne, mida te ei mäleta. Kes kassat pidas?

Dintšenko:

Mina alates Arigato majja kolimisest. Enne ei asunud minu käes kassa ja ma ei tea, kus see asus. Raamatupidamise eest vastutavad juhatuse liikmed, mina tegin kandeid. Minu käes kassat ei asunud. Kassakandeid tegin mulle laekunud info põhjal. Pean vaatama oma märkmetest, kes mulle selle info andis.

Audiitor:

See ei olnud ainuke raha. Tavi Maastik maksis auto kasutamise eest isiklikuks otstarbeks 2000 krooni kuus kassasse. Oli see nii, igas kuus 2000 krooni alates jaanuar 2007? Kuhu te selle maksite, seda võiksite mäletada?

Maastik:

Ilmselt siis kassasse.

Audiitor:

Kus see kassa asus?

Maastik:

Meie kontoris seifis.

Audiitor:

Kelle käes asusid seifi võtmed?

Dintšenko:

Seifi võtmed asusid kontoris.

Audiitor:

kellel oli juurdepääs seifile?

Pertelson:

Juhatuse liikmetel, minul, Dintšenkol ja Maastikul.

Audiitor:

Kui teil kolmel oli juurdepääs, siis ainult teie kolm võisite seda sinna panna. Iga kuu tehti kolm sularaha sissemakset – ühega maksti Silja Silleri 6000 krooni kassasse, teisega Tavi Maastikule 2000 krooni auto kasutamise eest, kolmandaga 2000 krooni Silja Silleri auto kasutamise eest. Neid kassasse makstavaid rahasid polnud seega väga palju. Kes siis kandis Silja Silleri raha? Kui Dintšenko seda oma väitel ei maksnud, siis jääb üle kas Pertelson või Maastik.

Pertelson:

Mina seda ei teinud.

Audiitor:

Kui kolmel oli juurdepääs, siis jääb üle, et selle summa maksis sisse Maastik.

Maastik:

Mina ei maksnud.

Audiitor:

Aga seifile juurdepääsu rohkem inimesi ei omanud? Kes siis maksis?

Pikem vaikus.

Audiitor:

Praeguse seisuga selgub, et neid rahasid ei makstud kassasse. Vähemalt teie kolme poolt mitte.

Pertelson:

Jah.

Tegin raamatupidamislikult ja juriidiliselt hulga vigu

Pertelson:

Kui oli vaja maksta mingeid arveid, elektrit või muud, maksti Condorist (Pertelsoni juhitav juudoklubi, mis tänaseks tegevuse lõpetanud – T. T.), kui Condoril oli see raha olemas. Kui homme oli vaja maksta mingeid asju HPSKst, maksti HPSKst. Saime aru, et oleme kriisis, ja selgelt teadvustasime seda endale. Selge oli, et maja tuleb valmis ehitada ja kontseptsioonid ja teenused käima lükata. Me ei suutnud lepinguid vormistada, see jäi tagaplaanile. Tegin raamatupidamislikult ja juriidiliselt hulga vigu ja võtsin tegevjuhina selle vastutuse ja riski. Minu ettevalmistus ei olnud ilmselt piisav.

Audiitor:

HPSK oli andnud laenu Condorile olulises summas ajal, mil olid raskused arvete tasumisega ja muude kohustuste täitmisega 2007. aasta lõpus ja 2008. aasta alguses. Millega seda põhjendate? Summad olid 400 000 – 500 000 – 600 000 aasta lõpul ja uue aasta alguses.

Pertelson:

Ma ei näe ühtegi kohta, kus Condor oleks saanud vahendeid, mis põhimõtteliselt ei kuulunud talle [–] Jään praegu vastuse võlgu.

Eipre:

Lähtusite sellest, et kõik oli segamini Condori ja HPSK vahel. Kas ei võiks siis arvata, et kui Condoril oli vaja sõita lähetusse Pariisi või Moskvasse või Pärnusse, siis võetigi raha HPSK kassast või pangast. Kuidas põhjendate nii suuri summasid? Kas te ei mäleta neid?

Pertelson:

Kogu arvepidamine baseerus igapäevasel toimetamisel.

Audiitor:

2007. aasta esimesel poolaastal Condorile tehtud ülekanded – näiteks 16. mail 35 000 ja 16. mail 106 000. 2007. aasta veebruarist juunini antud Condorile laenu summas 407 000 krooni, arvete tasumiseks makstud ca 50 000 krooni. Ajal, mil vaja tasuda ehituse arveid, andsite Condorile laenu. Samal ajal saite 12. veebruaril laenu Eesti Talleksilt summas 280 000 eurot, mille kaks nädalat hiljem suures osas laenate Condorile.

Solaarium kadus ajutise halduri teadmata

Audiitor:

Oli juttu, et solaariume müünud firma esitas kreeditarve ja solaarium tagastati. Kas olete teadlik, et see toimus ajal, mil ­tehingud pidid toimuma ainult ajutise halduri nõusolekul?

Pertelson:

Olen teadlik, jäi informeerimata, minu viga ja minu vastutusel. Püüdsime leida lahendusi, ettevõte sõlmis lepingu Intrum Justitiaga võlanõude lahendamiseks ja nende ettepanek oli tagastada üks aparaat.

Audiitor:

Kas olete kursis, et sellega võisid saada kahjustada teiste võlausaldajate huvid?

Pertelson:

Aiman. Kuna nemad tehnika tarnisid, tundus õiglane neile tagastada.[–]

Eipre:

kas solaariumi tagastamine oli Teie ainuisikuline otsus või ühine otsus juhatuse liikmetel?

Pertelson:

Olid teadlikud ka teised.[–]

Dintšenko:

Mina sain teada alles siis, kui nägin kreeditarvet, mis laekus.

Maastik:

Mina avasin ukse, kui nad majja tulid ja solaariumi ära viisid.

Pertelson:

Arutasime selle läbi ja see oli ühine otsus.

Dintšenko:

Mina ei s aa nõustuda, et olin teadlik otsusest. Kindlasti selle otsuse tegemise juures ka ei olnud.[–]

Pertelson:

Ma ei usu, et keegi selle aparaadi tagastamisest kahju sai.

Abikaasa tegi kallist haljastustööd ilma lepinguta?

Terje Eipre:

Kas Marge Pertelsoni (Pertelsoni abikaasa – T. T.) haljastuse osutamise leping on olemas?

Pertelson:

Jään vastuse võlgu, usun, et on olemas. Tean seda, et sisuline töö on kindlasti tehtud.

Eipre:

Talle on tehtud ülekanne 78 079 krooni majanduskulude katteks, mis kulud need olid? Kes tegi Marge Pertelsoni lepingu?

Maastik:

Olgem täpsed, mina tegelesin lepingute ettevalmistamisega. Kas leping on olemas – kui kaustades pole, siis ma ei oska seda kommenteerida. Ei mäleta, et oleks Marge Pertelsoniga lepingut ette valmistanud, aga see on võimalik. [–]

Pertelson:

Mina kindlasti ei teinud ei Ants ega Marge Pertelsoniga. Võimalik, et seda lepingut ei ole. Kindlasti polnud tegemist mingi huvitatud osapoolte vahelise lepinguga. Haljastust tehti võimalikult väheste kulutustega. Loomulikult, kuna tegemist spetsiifilise aiaga, on seal ka kallimaid asju. Kinnitan, et töö on teostatud ja pole kuritarvitatud midagi.tegemist

Audiitor:

Kas Marge Pertelson sai ka tasu? Kahel korral on 30 000.- ülekanne, kus selgituseks “vastavalt lepingule”.

Pertelson:

Tuleb täpsustada.

Pertelson otsustas ehitusel ise

Eipre:

Kes tegeles HPSK juhatuses ehitusega?

Pertelson:

Mina suhtlesin ametlikult peatöövõtjaga kõigis küsimustes, ka kõik jooksvad ehituse käigus tekkinud küsimused. Aktide majjatoomine ja kooskõlastamine – ka mina. Ülekande tegi enamasti Dintšenko, aga akteerimine käis minu poolt. Ehitusjärelevalvega tegeles Tarmo Jõulu Rapidonist.

Eipre:

Miks pole Rapidon allkirjastanud teostatud tööde akte?

Pertelson:

Minu andmetel on, ta allkirjastas tööde aktid teiste paberitega ja need on kindlasti olemas. [–] Tema leppis eraldi peatöövõtjaga minu teadmisel kokku aja ja koha, kus võeti töö vastu. Peale seda ta ütles, et on selle ja selle asja akteerinud. Kus see dokument on, ei tea, jään vastuse võlgu. Osa dokumente on Tarmo Jõulu käes ootel endiselt, tänu sellele, et see maja lõpuni jäi vastu võtmata.

Eipre:

Tarmo Jõulu väidab, et pole kusagile alla kirjutanud ja töid ta vastu võtnud ei ole, seda tegite ainult teie ja tema sellega ei tegelenud. Ühtegi dokumenti, kus oleks Jõulu allkiri, meil ei ole.

On see loogiline?

Pertelson:

Kuulen esimest korda, et Jõulu andmetel tema pole akteerinud. Kõik tööd, mida mina võtsin vastu, vaatas enne üle ja kinnitas Tarmo Jõulu. See on ehitusseadusest tulenevalt vajalik. [–]

Eipre:

Jõulu väidab, et Pertelson on nii jõuline isiksus, et ei julgenud Pertelsoniga vaielda ja Pertelson otsustas ise, milliseid alltöövõtjaid kasutatakse, milliseid materjale kasutatakse jne.

Pertelson:

Selliseid avaldusi on küll imelik kuulda. Peaks olema konkreetsete tööde osas Celanderi käes Tarmo Jõulu allkirjad. Celanderi kontoris allkirjastas Jõulu Celanderi esindajaga ja selle alusel vormistati edasi akt ja arve. Selle alusel läks maksmisele. [–] Mõned lihtsamad tööd võtsin ka ilma Jõulu aktita üle, mille osas Jõulu eraldi paberit ei teinud ja mis ei nõudnud inseneri teadmisi.[–]

Kotkas:

Milline ehitise osa ei nõua insenertehnilisi ja ehituslikke teadmisi?

Pertelson:

Siseviimistlus. Tuvastamine ka lihtsamale isikule jõukohane [–

Parbus maalis Pertelsonist klantspildi

• Indrek Pertelson kuulub nende tegelaste hulka, kellest kirjutas raamatu pistiseafääriga kurikuulsaks saanud linnanõunik Ivo Parbus.

• “Pertelsonist õhkub rahu ja sõbralikku meelekindlust,” kirjeldab Parbus neli aastat tagasi ilmunud trükises. “Indreku väljendusviis on kindel ja loogiline. Selline mulje jääb mehest, kes on toonud koju kaks olümpiamedalit ning kinkinud väikesele rahvale eneseusku ja väärikust.”

• Pertelson räägib Parbusele antud usutlustes plaanist rajada treeningkeskused Haabersti ringi äärde ja Lasnamäele. “Investoreid ei saa ma nimetada. Tegemist on lugupeetud inimestega Eestist, kes soovivad jääda esialgu tagaplaanile. Kontseptsiooni kallal oleme töötanud ligi seitse aastat. Kõik võimalikud arengud ja ohud on läbi arutatud ja arvutatud.”