Pesukaru salga laekur
Kui Toomas Hendrik Ilvese vanemad 1962. aastal USA kodanikuks said, oli tulevane Eesti president kaheksa aastat vana. Ema Ira (Irene) ja isa Endel olid Ameerikasse rännanud Rootsist - teekond, mille 40. ja 50. aastatel võtsid ette sajad kodumaalt põgenenud Eesti pered. Ka New Jersey osariik, kuhu Ilvesed pidama jäid, polnud millegi poolest ebatavaline valik: siin, eriti Lakewoodis, on suurimaid väliseestlaste kogukondi kogu USAs.
Nagu selgub New Yorgi Eesti Maja arhiivist, ei leidnud Ilvesed endale meelepärast kodu siiski ruttu. Koliti vähemalt neljal korral. Maja, millega lõpuks rahule jäädi, paiknes New Jerseyt New Yorgist eraldavast Hudsoni jõest mõne miili kaugusele jäävas Leonia linnakeses Warwicki avenüül. Suurejoonelisest nimest hoolimata on Warwick Avenue tegelikult vaikne umbtänav, cul-de-sac. Toona, 50ndail, tahtsid kõik endast lugupidavad Ameerika äärelinnapered elada cul-de-sac'il - nii oli vähem müra ning ohtu, et lapsed juhtumisi auto alla jäävad.
Väike maja Leonias
See tänase päevani püsti seisev hoone on vaieldamatult armas, tõeline piparkoogimaja. Vahvate sopistustega viilkatuse all sobivad kokku arusaamad nii Ameerika kui Eesti kodust - fassaadi katavad tihedalt metsviinapuuväädid ning tänavast kõrgemale tõstetud sissepääsu valvavad kaks ümarat sammast. Selle hoone pidi Ilvestele eriti ahvatlevaks muutma asukoht tänava lõpus, kus naabreid enam polnud - ainult põõsad ja puud. Kohe aia tagant algav surnuaed tundus külla tulnud sugulastele küll veidi õõvastav, kuid hoone püsielanikud olid otsustanud mitte lasta end matustest häirida.
Isa Endel töötas insenerina ja teenis hästi. Fotodelt vaatab vastu tõsine paksude prilliraamidega eesti mees, kes tundub eelistavat konservatiivseid pruune ülikondi. Selge säraja on selles perekonnas siiski Ira - temperamentne, karismaatiline mustajuukseline naine, kes vihastab kergelt, kuid lepib ruttu, küpsetab hästi ning armastab väga raamatuid.
Leonia on pisike linn isegi tänapäeval - elanikke alla 9000 hinge. Läinud sajandi keskel oli koolihariduse saamise võimalusi siin vaid kaks: katoliku erakool ning Anna C. Scotti nimeline riiklik õppeasutus, kus käisid kõik ülejäänud, alustades sisserännanud hindudest ning lõpetades linnakese prominentide - näitleja Alan Alda ja kirjanik Robert Ludlumi lastega. Muidugi pandi Anna C. Scotti kooli ka Toomas ja noorem vend Andres, kes hiljem tuntud Andyna (töötab tänapäeval Londonis BBCs ja keeldus intervjuust - aut.). Poiste õppetööl hoidis isiklikult silma peal õppeasutuse raamatukoguhoidja, emotsionaalne Ira. Nagu meenutab kooli kasvandik Eric Holm-Olsen New Yorgi välispressikeskusest, reetis eestlanna päritolu vaid kerge aktsent, ent väike Eric sai Iraga keskmisest paremini läbi. Talle rääkis raamatukoguhoidja sisendusjõuliselt oma kauge kodumaa okupeerimisest - ning lootusest ühel päeval sinna tagasi minna.
Nagu korralikule väliseesti perele kohane, suunati Toomas Hendrik Ilves juba enne kooli hundikutsikate rühma. Kaelakandmisea tulles sai temast skaut Kalevipoja lippkonda kuuluvas Pesukaru salgas. Legendaarne skautmaster Elmar "Emu" Saarniit meenutab, et Toomas - "Tal oli ikka pilotkamüts peas; ta oli tubli poiss" - mõistis esitada teraseid küsi musi haavade sidumise kohta ja leiutas ka pesukarude hüüde ("Oleme paksud ja palju sööme, teised salgad me maha lööme!"), ent nipsakas või ninatark polnud ta vähimalgi määral. Salgasiseses hierarhias teotses Toomas Ilves - kuid 12aastaselt juba Toomas Hendrik Ilves - signalisti, joonistaja ja laekurina, kasseerides teistelt poistelt liikmemakse. Selle eest osteti jäätist ja raha vastuvõtmist kinnitas Ilves isetehtud templiga.
Tubli neli aastakümmet ajas tagasi vaadates möönab Saarniit, et pesukarude hulgast on tulnud palju silmapaistvaid mehi - "mitu ülikooliprofessorit ja üks Riigikogu liige" -, ent seda, et Toomas Ilvesest võiks sirguda president, ei osanud ta küll ette näha. Eakat skautmasterit näibki kogu intervjuu jooksul veidi vaevavat see, et ta Toomasest piisavalt ruttu salgajuhti ei teinud. Küsimus sellest, kas Ilvesele anti skautide aumärk, jääb samuti õhku rippuma.
Singlid ja protestinoodid
Murdeea lähenedes vahetas Toomas kooli. Klassiõde Lynn Seskin ütleb ühegi kõhkluseta, et "Tommy" oli kindlasti kogu õppeasutuse kõige intelligentsem poiss: "Isegi noore tiinekana oli ta väga poliitiline ja luges iga päev New York Timesi. Watergate, Nixoni tagasiastumine - need olid kõik väga head uudised. Ta oli demokraat, selles polnud mingit kahtlust."
Noor Tommy armastas ka raamatuid ja muusikat - "Nimetaksin teda renessansimeheks," lausub Lynn. Tema plaadikollektsiooni ehted olid Grateful Dead ja Bruce Springsteen, kuid ka mitmed "obskuursed" bändid. Erutunud Tommy kukutas nõela grammofonile, lasi külla kutsutud tüdrukutel kuulata paar takti ("Ta teadis peast iga laulu, iga albumit") ja otsis välja juba järgmise LP.
Umbes sel ajal hakkasid pikenema ka noormehe varem nii hoolikalt kammitud juuksed. Mitte et ta oleks olnud selge identiteediga hipi - hipid ja narkarid moodustasid koolis omaette kamba Freaks, mis jäi tähtsuselt alla vaid sportlastejõugule Jocks (nimetus tuleneb ameerikalikust spordialuspesust). Tommy oli, meenutab Lynn, lihtsalt veidike "anti-establishment". Keskkooli lõpupeol protestimeelsed noored näiteks ei osalenud.
Leonia oli "kuiv linn" - ehtameerikalik kontseptsioon, mille kohaselt kogukond otsustab oma elupaigas mitte lubada ühtki baari või pubi, isegi mitte kino. Eakale põlvkonnale pidi see tunduma kuldse ja turvalise paradiisina, ent noored polnud paraku nii vaimustunud. Leonia oli korraga "Deadsville" ning, nagu tunnistab Lynn, "me ei saanud aru, miks meie vanemad olid siia kolinud".
"Me ei tahtnud olla New Jerseys! Me läksime Manhattanile nii tihti, kui saime!"
"Minu elu parim õpetaja"
22aastaselt lõpetab Toomas Hendrik Ilves New Yorgis asuva Columbia ülikooli (psühholoogia bakalaureusena). 1978 saab ta Pennsylvania ülikoolist psühholoogia magistrikraadi ja - pärast viit Seattle'i lähedal metsatuletõrjujana veedetud nädalat - on ta tagasi koduses New Jerseys; osariigis, mida USAs tuntakse hellitlevalt "Ameerika kaenlaaugu" nime all. Just siin hakkab noor Ilves 1979. aastal tööle Engelwoodi Avatud Hariduskeskuse inglise keele õpetajana.
Kohaliku kiriku keldris ja tagaruumides tegutseva õppeasutuse sihtrühm on misfit'id, tavalise haridussüsteemiga "mittekohanenud" noored, ning Christine Spiotta oli üks neist. "Ta oli nii totaalselt, totaalselt pühendun u d!" hüüatab tänasel päeval üle neljakümnene naine, kes Ilvest ikka veel mäletab. "Ta oli minu elu parim õpetaja!"
Esimene kokkupuude nägi välja umbes nii.
"Toomas valis välja paar inimest, nende hulgas minu, ja ütles - ma tahan, et sa tuleksid minu klassi."
Miks!?
"Sellepärast, et sa oled tark!"
Ja mina mõtlesin: "Wow..."
Keskmisest pedagoogist erinemine jääb 26aastase Ilvese firmamärgiks ka hiljem. Ta sõidutab oma raskesti sobituvaid hoolealuseid autoga ringi ("Minu vanemad olid hullud Toomase järele; nad lasid tal mind viia igale poole") ning korraldab pargis lugemistunde. Ta mõtleb välja teistmoodi kodutöid, mille vundamendiks ammune lemmik New York Times ("Me pidime igaks teisipäevaks läbi töötama ajalehe teadussektsiooni ja omama arvamust vähemalt ühe artikli kohta"). Ning teeb ka kõva narkovastast propagandat - õpetussõna Getting high is getting stupid on Spiottal meeles olnud üle veerandi aastasaja.
Hüüatus, et "Ilves on sündinud liider", saab toetust ülestunnistusest, et kui Spiotta presidendivalimiste päeval tulemused "välja googeldas", hakkas naine oma sõnutsi "suurest rõõmust hüppama".
Seda sentimenti ei jaganud New Yorgis 23. septembri hommikul sugugi mitte kõik.
"Tema karjäär pidanuks olema igaveseks läbi!"
"Eesti Majast sai osta verevorsti, angerjat... Toomasele ei meeldinud Eesti Majas käia."
See kohmakavõitu lause pärineb Toomas Hendrik Ilvese vanema sugulase Jack (Jaak) Ilvese suust - eesti keele aktiivkasutamisest loobunud mehelt, kes oma onupoja presidendiks valimisest vaid juhtumisi kuulis. Otseses kontekstis puudutab tsitaat New Jersey eluolu 1970. aastatel, kuid tähendusrikkalt on meenutusse sisse kodeeritud ka suurim möödalaskmine, mille Toomas H. Ilves USA väliseestlastega suheldes palju hilisemal eluperioodil teinud. Viga, mis, nagu avameelsushoos meenutas üks hiljem oma sõnad tagasi võtnud väliseesti härrasmees, oli nii suur, et: "Kui ta valiti presidendiks, oli Eesti Majas küll neid, kes ütlesid - see oli nüüd ilmaasjata."
"Vaadake, pagulased on vahel veidike rumalad," jätkas seesama härra naeru kõhistades. "Nende meelest on õige eestlane ainult see, kes on olnud nendega koos Haridusseltsis ja trampinud Lakewoodi mudasel põllul (Lakewood tähistab siin New Jersey väliseesti organisatsioone - aut). Ilves pole teinud seda kõike."
Mitte et võimalusi poleks olnud. Enne seda, kui Ilves 1984 üheksaks aastaks Münchenisse kolis ja seal raadio Vaba Euroopa heaks tööle asus, jõudis ta oma esimese abikaasa Merry Bullocki ameti tõttu elada kolm aastat Vancouveris - aeg, mis võimaldanuks sõlmida sooje sidemeid ka Kanada väliseestlaste establishment'iga. Isegi siis, kui Toomas Hendrik Ilves 1993. aastal Eesti Vabariigi suursaadikuna "Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Mehhikos" Washingtoni naasis, võinuks midagi parandada.
Seda ei juhtunud.
Koos Ilvesega ammustel aegadel samas New Jersey eelskaudirühmas "hundikutsikas" olnud Jaak Roosaare on väikeste kollakate vuntside, suurte prillide ja etteheitva pilguga mees. Uue presidendi pattudest võib ta r& ; ;aum l; ;& auml;kida terve tunni. "Kui ta sai suursaadikuks, olin ju ka mina juhtival kohal Ühendriikide Eesti Rahvuskomitee aseesimehe ja juriidilise nõunikuna. Siis ma mõtlesin, et oh kui hea, skaudivend on sellisel positsioonil, nüüd hakkame tegema tihedat ja meeldivat koostööd.
Ma ei tea, kui palju m i n a pidin helistama, et ta lõpuks tagasi helistaks - igatahes tuli kohe välja, et tema mingist koostööst huvitatud ei ole taolise mitteriikliku organisatsiooniga. Šokk oleks selle kohta vast palju öelda, aga igatahes oli see suur pettumus."
Roosaare võtab lonksu õlut ja kuivatab huuli, kummardudes siis usaldavalt ettepoole. Talle on meenunud juhtum, kuidas Ilves hüüatas Wall Street Journali ajakirjanikule Eesti, Läti ja Leedu sidemetest kõneldes: "Who the fuck are the Balts to us?"
"Kas te ikka teate, mida tähendab sõna "fuck"? See on kõige rõvedam väljendus, mis inglise keeles võimalik... Tema karjäär oleks pidanud olema selle peale igaveseks läbi - selles pole mul mingit kahtlust."
"Mis teie arvates Ilvesega juhtus? Ta oli omal ajal ju selline vaikne skaut."
"Mis juhtus!?" Roosaare peaaegu karjatab. "Läks Columbia ülikooli! See on ju tuntud radikaalide pesa."
Eesti Rahvuskomitee teise kunagise aseesimehe, Raivo Palmaru lähisugulase Vello Edermaga kohtun Washington DC lähistel Virginias. Väärib märkimist, et Ederma on uue presidendi suhtes leebem - koguni märgatavalt. Ainsaks kriitika poole kalduvaks mõtteks võib pidada tähelepanekut, et "Ilves on intellektuaal ja intellektuaalidel on või peab koguni olema paras jagu egoismi, mida mõni võib ka tembeldada arrogantsuseks". Samas, lisab Ederma, "on ju küll nähtud neid suursaadikuid, kes lähevad mõne asevälisministri ette ja löövad kannad kokku - Ameerikas niimoodi kaugele ei jõua! Siin ei tohi olla kogu aeg pingul, sest ameeriklased ei ole seda. Ameeriklased on vabad inimesed."
Oli suursaadik Ilves mõnikord liiga vaba?
Raske ohe. "Ei saa ütelda."
Segasumma saatkond
Kõigist usutletutest ülevaimas võtmes meenutab Ilvese suursaadikuaega (1993-1996) kikilipsu kandev Peeter Reshtshinski, Eesti Vabariigi praegune peakonsul New Yorgis. Töötati päevad läbi, isegi siis, kui saatkonna esimeseks asukohaks olnud kontorihoones õhukonditsioneer hilisõhtul elektri säästmiseks välja lülitati ja kuumus higi voolama pani. "Ole hea, too mulle üle tee Wall Street Deli'st võileib," palus Ilves majandusnõunik Reshtshinskit, kes mäletab tänaseni, et lemmiksändvitši pidi käima sinki ja salatit.
Kõik tegidki kõike. Vene vägede väljaviimise peo puhuks 1994 aastal küpsetas tankikujulise tordi suursaadiku abikaasa Merry Bullock - isegi autojuhti ei olnud. "Ilves sõitis ise," räägib Reshtshinski, "ainult siis, kui oli vaja minna Valgesse Majja, viis saatkonna administraator Kaari-Mai Valge saadiku kohale." Tolleks kõige esinduslikumaks "lipuautoks" oli 1985. aasta Mercedes Benz, mille lipuvarras oli katki.
"Parandus oleks maksnud 500 dollarit. Seda me pidasime mõttetuks kuluks."
90. aastate keskel hakkasid tingimused paranema. Ilves - "Ta võib olla väga hea mü&a mp;u uml;gimees," ; l ausub E uroopa Nõukogu transatlantiliste suhete osakonna juhataja, pikaaegne sõber Riina Kionka - kauples välja
Massachusetts Avenüül olevasse ajaloolisse hoonesse kolimise loa. "Probleem oli, et selles piirkonnas oli väga vähe parkimiskohti ja ümbruskonna inimesed olid väga vastu mõttele, et sinna veel üks saakond tuleb, sest iga saatkond nõudis endale tavaliselt kaks-kolm autokohta. "Ilv" siis selgitas, et meie ei nõua, näitas Tallinna pilte ja moosis, kuni nad nõus olid. Pakkus kohvi ja küpsiseid."
"Diplomaat ei ole poliitik - diplomaat on mehaanik," leidis üks käesoleva artikli tarbeks intervjueeritutest. 90ndate teises pooles ei tahtnud Ilves enam mehaanik olla.
Neile, kes on teda kauem tundnud, ei tulnud see üllatusena. "Ilv on ju alati olnud poliitiline loom - political animal, nagu ameeriklased ütlevad. Keegi, kes sööb, hingab ja aevastab poliitikat," arvab Kionka. "Kui ta läks välisministriks ja lahkus diplomaadikohalt, oli mulle kohe selge, et sinna ta jääbki."
"Kas te püüdsite talle mõistust pähe panna?"
Näost justkui kergelt punetama lüües vaikib Riina Kionka hetke. Siis pahvatab otse välja: "Jah."
Tuled suursaadiku toona juba konditsioneeritud kabinetis põlesid kaua. Kohal olid ka Harri Tiido Ameerika Häälest ja Lauri Lepik, tollane saatkonna number kaks. Üles sai riputatud suur plusside ja miinuste tabel, mis pidi aitama välisministri koha vastuvõtmisega kaasnevat ratsionaalselt hinnata, kuid tulu sest polnud: "Iga kord, kui meie panime tabelisse ühe miinuse, pani Ilves ühe plussi juurde - ja tulbad olid jälle tasakaalus. Ega see tabel ei loe midagi, kui inimesel on kõhutunne, et ta tahab."
Siis helistas Eestist president Lennart Meri. "Toomas ütles, et me ei läheks ära, ja lõpuks ulatati toru mulle, aga kui ma hakkasin plussidest ja miinustest rääkima, Meri vihastas ja ütles, et antagu toru kellelegi, kes saab Eestist aru. Siis ma andsin uuesti Ilvesele."
Ameerikast ära kolis värske välisminister Ilves 1996. aastal, kaasas Merry Bullock, tütar Juulia ja palju reisinud poeg Kristjan, kelle esimene teadlik sõna ses elus pidi olema "lennuk". Oma Ameerika eluperioodi oli Ilves mõnes mõttes aga lõpetanud juba varem - siis, kui seoses suursaadikuks saamisega 1993. aasta 1. aprillil loobus USA kodakondsusest.
"See käis suhteliselt lihtsalt," mäletab Kionka. Avaldus anti sisse Tallinnas Kentmanni tänaval ning pärast mõnenädalast kohustuslikku "mahajahtumisaega" mindi tagasi saatkonda. Riina Kionka ja Tõnu Kaljuste tõendasid oma allkirjadega, et avaldaja on täie mõistuse juures, ning "ühtäkki oli Ilves Ameerika kodakondsusest prii".
Ja mis siis edasi sai?
"Siis me läksime ümber nurga Kaljuste korterisse ja võtsime veidike viina."
