Petseri direktorid pakkusid Eesti NSV-le setu külasid
Kuidas oleks, armsad eestlased, kui te võtaksite mõned setu külad tagasi oma leiva peale? Sellise lausega võib tänapäeva Venemaa president esineda vaid Peko enda saadetud õuhkaauruses unenäos. Ent seitsmekümnendatel aastatel tõusis see poliitiliselt ülitundlik teema nii mõnelgi Petseri ja Põlva rajooni ametnike vabamas vormis peetud kokkusaamisel.
“Sellised jutud meenuvad küll,” ütleb neil aastatel peaagronoomi ja ATK esimehe ametit pidanud Mart Madissoon, hilisem Põlva maavanem. “Kuid kas see oli lihtsalt lõõpimine või oli tõsi taga, ei oska enam öelda.”
Ühed vähjad kahes korvis
Sääraseid mõtteid veeretati kolme omavahel sotsialistlikku võistlust pidanud rajooni – Petseri, Põlva ja Võru – aparatšikute koosolekutel ja saunapidudel viinaklaasi taga. Idee initsiaatorid olid venelased ning ettepaneku mõistmise võtmeks tulebki pidada sotsialistlikku võistlust.
Petseri rajoon oli majandusnäitajate poolest kehvake - põldude saagikus ja lehmade piimaand jäi läänenaabritele kõvasti alla. Värska-tagused alad Pihkva järve läänekaldal olid väheviljaka pinnaga ning tagatipuks ka üsna tühjad töövõimelistest inimestest. Petseri rajoon võinuks neist üldiste näitajate parandamise huvides vabaneda küll, seda enam, et naabrite keskmist tulemust oleks külade liitmine langetanud.
“Meie poolel ei olnud selle asja vastu aga mingit huvi,” nendib Madissoon.
Võimalik, et just samasugune hirm kaotada sotsialistliku võistluse plusspunkte tingiski Eesti NSV rajoonivõimude leige suhtumise.
Petserist peri, suurõ seto veli
Räpinas sündinud Margus Leivo, hilisem Põlva maavanem ja praegune siseminister möönab, et Vene poolel liikus Nõukogude ajal liitumismõtteid. Tema teada esindasid seda soovi ennekõike lihtsad elanikud, mitte niivõrd rajoonijuhid.
“Näiteks Kolpino saare venelastest elanikud pöördusid meie võimude poole ja soovisid tulla Eesti NSV alla,” sõnab Leivo. “See kant oli ju orgaaniliselt seotud Eesti aladega – Värskas käidi poes, Räpinas koolis.”
Otsetee Värska-tagustest küladest Vene Setumaale ehitati alles 1990. aastate alguses, kui Vene pool oli lõpuks veendunud Eesti iseseisvumise vääramatuses. Seni käis ainus maismaaühendus nende alade ja ülejäänud Venemaa vahel samuti Eesti kaudu läbi Värska.
Petseri kandi elanikud, s.h venelased kõnelesid liitumissoovist ka Nõukogude ajal Intsikurmus peetud ühispidudel. Nad olevat väljendanud koguni nostalgiat eestiaegse elukorralduse vastu.
Ilma kui pini sitast
Toonaseid aegu mäletav parteitöötaja, kes oma nime avaldada ei taha, nendib aga samuti Eesti poole huvipuudust: “Me kuulasime nad lihtsalt ära ja kõik.”
Muidugi ei pruukinuks sovhoosi- ja rajoonitegelaste peas liikunud uitmõttest asja saada isegi siis, kui Eesti NSV rajoonivõimud oleksid asjast vaimustunud. “Venemaa regioonidel ei olnud siis ega ole ka praegu õigusi selliste asjade otsustamiseks,” sõnab Madissoon.
Hanguga piiri tegemas
Traumast, mille läinud kümnendil tekkinud piir setu hinge lõi, kõnelevad rahva seas ringlevad legendid kontrolljoone saamisloost. Nii usuvad paljud setud, et kui venelased märkisid piiri ühepoolselt maha (piiripostid paigaldati Vene presidendi Boriss Jeltsini korraldusel 1994. aastal vahemikus 31. juuli – 31. detsember), tegid nad omaloomingut, mis erineb paberil eksisteerinud Eesti NSV – Vene NFSV piirist. Saatse saapa taga Lutepääl elanud üks Alla-nimeline naisterahvas, kelle taret tahtnud venelased lihtsalt kohaliku metsaülema kiusu pärast Vene poolele märkida. Kange setu naine võtnud aga hangu kätte ning kupatanud piiritegijad maja taha – Vene poolele. Nii jäänudki.
Piirivalveameti topograaf major Tõnu Raid sõnab, et tegelikkuses sellistel legendidel alust ei ole. Praeguse piiri kontrollimine nii 1939. aasta talukaartide kui ka hilisemate kolhoosikaartide abil kinnitas Vene piirimärkijate töö korrektsust: loodusesse kantud piir vastas ENSV piirile, mis omakorda peegeldas endisaegseid talupiire.
“Küll aga oli liiduvabariikide piir tegelikus elus nii ebaoluline, et 1950. aastail ehitati kaks talu otse piiri peale: osa hooneid ühele poole, osa teisele poole,” sõnab Raid. “Neil inimestel tuli piiri märkimise ajal tõesti riikide vahel valida.”
Mõlemas talus elanud setud valisid 1995. aastal Vene riigi, sest see maksis neile pensioni.
Petseri rajoon: mida Eesti kaotab?
· Petseri rajoon asutati 1944. aasta 15. augustil. Vene NFSV Ülemnõukogu presiidiumi otsusega liideti Petseri rajoon 1963. aasta 19. jaanuaril Pihkva rajooniga, kuid juba 1964. aasta 2. märtsil taastati Petseri rajoon endistes piirides.
· Rajooni territooriumist 58,2 protsenti on põllumajandusmaa, 18,5 protsenti on kaetud metsaga. Rajooni pikkus põhjast lõunasse on 70 km, läänest itta 30 km. Üldpindala on 125 099 hektarit.
· Maavaradest leidub rajoonis savi (s.h portselansavi), dolomiiti, lubjakivi, kipsi, kvartsi ja kruusa.
· 2003. aasta alguses elas rajoonis 25 700 inimest, ca 13 000 neist Petseri linnas. 87 protsenti moodustasid venelased, neli protsenti eestlased (setud), kaks ukrainlased, ühe valgevenelased ja kuus protsenti teiste rahvuste esindajad.
· 50,7 protsenti rajooni inimestest elab linnas. Tootmissfääris töötas kaks aastat tagasi 3462 inimest ja mittetootval alal oli tegev 2638 inimest. Maaelanike peamise sissetuleku annavad nende kodused majapidamised, kust pärineb 80 protsenti rajooni põllumajandussaadustest.
· Rajoonis tegutseb seitse suuremat tootmisettevõtet ning kaheksa puidutöötlemisettevõtet. Lisaks puidule toodetakse keraamikat, killustikku ja kalakonserve.
· Petseri peamised ekspordiartiklid on siiski mets ja saematerjalid.
