Tüübid vaatasid, et on mõrva sooritanud
Juuli alguses kukkus Erki (25, ratas Honda Hornet 600) Tallinnas endise kommivabriku, praeguse politseimaja ristmikul. “Õhtul kella kaheksa ajal Järve poolt koju vurades oli tee suhteliselt puhas. Sõitsin teises reas ja nägin kaugelt, et ristmikul põles punane tuli. Lasin vabalt veereda. Esimeses reas oli päevinäinud auto, mis juba ootas rohelist. Ristmikuni oli jäänud veel 40–50 m, kui lubav tuli süttis ja ma gaasi andsin,” kirjeldab Erki mootorratturite foorumis biker.ee .


“Ristmikuni oli veel 20 m sõita, kui auto esimeses reas hakkas suunda näidates tasahilju minu ritta kalduma. Sel hetkel oli mul u 70 km/h sees ja vaatasin, et kas ta rsk ei näe mind... Ja seal ma siis üle reageerisingi. Peenkillustikuga asfaldilapp jäi esiratta alla, kui pidurdasin.

Hopsassaa ja kui pilt ette tagasi tuli, lohisesin ja kukerpallitasin mööda teed 20–30 meetrit sealsest bussipeatusest mööda. Tõusin püsti ja tundsin, et õlg on paigast ära käinud, rippus veidi.

Kindlasti ei ole ma ainuke, kes vähegi lonkamisvõimelisena end kohe tsikli juurde veab ja oma klaasistunud silmadega kahjusid mõõtma hakkab. Tsikkel kukkus alguses paremale ja juhtraud sai sellise matsu, et väänas end paagi ümber. Ilmselt viskas seejärel end teisele poole, sest vasakul küljel olid libisemisjäljed paagil, tagagondlil, jalatoel ja käiguvahetushoob kõver.

Tüübid, kes esimesse ritta IKKAGI jäid, jooksid autost välja selliste nägudega, et nad on mõrva sooritanud. Korjasid tee pealt mu läbikulunud teksade taskutest välja kukkunud moona kokku ja lubasid mu kohe haiglasse sõidutada. Juht seletas, et nägi mind küll ja suund oli sees, aga ootas minu möödumist.

Mõne hetke pärast jõudis kiirabi kohale (keegi valvas pealtnägija ilmselt kutsus) ja puhastas mu marrastused.

Nagu alati ilmuvad sellistel hetkedel vanad tuttavad välja ja küsivad “Mis teed?” küsimusi. Väänasime tsikli lenksu sirgemaks ja transportisime tsikli lähedalasuvasse garaaži.”

“Mis sa juhtunust tagantjärele arvad?”
Erki: “Kukerpallitamise hetkel tundsin end nagu aegluubis. Mäletan üllatust, et ma ikka veel libisen! Peast käis läbi, et millal ma seisma jään.

Kukkumisi, teelt välja libisemisi ja muid kohmakusi tuleb ikka ette. Ei ole olemas tsiklimeest, kes poleks kukkunud. Tõi mõistuse koju tagasi, sest vahepeal oli juba kuulikindel tunne. Ja korralik varustus peab olema. Mul olid teksad jalas, sest suvel on ikka ropp sõita sõidupükstega. Teksad kulusid maan­teel juba viiemeetrise lohisemise peal ribadeks. Need on mul praegu garaažis seina peal, parajad räbalad: põlved, sääred, taskud läinud.
Praegu kannan täisvarustust.

Mootorrattur peab kogu aeg mõtlema sellele, et keegi temaga ei arvesta.”

Küsimus pole, kas kukud, vaid millal kukud

Ahto (34, Kawasaki Ninja 900) on saanud kaks õppetundi. Motikakogemuse ütleb olevat “küllaltki vähese”, oma ratas on möödun ud s ügisest. &am p;ld quo;Ükskord pidurdasin v&a mp;a mp;a mp;a mp;a uml;iksel kiirusel kruusateel esiratta alt ära,” räägib ta. “Teisel korral säästsin jalakäija elu ja pidurdasin 80 km/h kiiruselt mootorratta külili. Siis olen umbes 80 km/h kiiruselt auto­kolonnis liikudes tagant otsa sõitnud (aga püsti jäänud) ja kolm nädalat ­taga­si suutsin ära hoida lauskokkupõrke vastu tuleva autoga kiiruselt 140 km/h. Auto lihtsalt kaldus vastassuunda, ilma et oleks sooritanud möödasõitu. Mul tuli sõita parempoolsele teepervele ja õnnestus 140 km/h kiiruse juures lahtisel killustikul oma sõidu trajektoori jätkata ning püsti jääda.

Viimase situatsiooni puhul ma nagu polekski milleski süüdi. Liikusin oma sõidurajas. Aga võta näpust! Liikumiskiirus oli liiga suur kruusal liikumiseks! Järelikult osa süüd on ka minu oma. Ühesõnaga, liiklus on nagu abielu: kui lahutamiseks läheb, ei ole ainult üks süüdi, vaid mõlemad.”

“Mis järeldusi sa enda jaoks nendest juhtumitest tegid?”

“Nagu öeldakse, ratas ise pole ohtlik, ohtlikuks teeb selle sõitja. Pärast esimest kukkumist ostsin “Mootorratturi ABC” ja see oli väga huvitav lugemine. Seal on öeldud, et küsimus pole selles, kas kukud, vaid millal kukud.

Minu puhul pole sõidukiirus probleem olnud. Pärast esimest kukkumist ikka mõtlesin tükk aega, et peaks ratta maha müüma ja käsi oli üsna õrn gaasi keerama.

Mida rohkem varustusse investeerida, seda parem. Lohisemine on kõige hullem. Minu sõidujope on voodriga paras, aga ilma voodrita hakkavad kaitsmed liikuma. Tulemuseks oli, et küünarnukikaitse tõmbas naha maha. Enda lollus, et ei pannud kindaid kätte. Palav päev oli. Tulemus oli neljasentimeetrine haav käes.

Autojuhistaaži on mul peaaegu pool elust. Autoga sõidu vahe on suur: motika peal ei jää magama, ei teki momenti, et end lõdvaks lasta. Liiklusest niipalju, et mida kaugemal Tallinnast, seda sõbralikum on rahvas.

Üldjuhul saab mootorrattaga kiiremini kohale. Kuigi osa autojuhte ajavad põhimõtte pärast küljed kokku, et mootorrattur ridade vahelt läbi ei mahuks. Olen istunud ummikus küll ja küll. Lõikan küll ridade vahelt, kui ees on vaba vesi.

Enamik tsiklisõitjaid on rahulikud. Linnas paugutajaid ja tagaratta peal sõitjaid on ainult käputäis. Väga tihti autojuhid mootorrattureid ei märka, aga mootorrattur võiks jälgida autojuhi kehakeelt. Sellest on aru saada, kas ta on sind märganud. Ta tõmbab siis teepervele.”

Sadulas ei saa end kunagi liiga turvaliselt tunda
Margus (33, Aprilia 650 Pegasus) kinnitab, et väikseid kukkumisi on olnud enamikul motomeestest. “Korra mõtlesin, et olen kõva krossimees – otsustasin metsarajal hüppeid proovida. Vaatasin, et ees on just minu jaoks paras hüpe, aga keset lendu avastasin, et raja keskel on auk. Ehmusin, lasin gaasi maha ja kukkusin. Teadsin küll, et enduroga nii ei tohiks teha ja edaspidi ma sellega metsa ei roni ka.

Jaanipäeva paiku hukkus mu sõber. Ta põrkas öisel maanteel põdraga kokku. Hulljulge ta polnud, ma ei usu ka, et kihutas, varustus oli tal seljas korralik, aga põdra vastu ei aita miski.”
“Kas sõbra hukkumine muutis sinu sõidustiilis midagi?”

“Võib-olla ma nii väga ei julge öisel ajal rattaga sõita nüüd. Aga ega mootorratta sadulas ei saa end kunagi liiga turvaliselt tunda.”

Otsasõitja kihutas maasturiga mine ma

Möödunud augustis ilmus biker.ee teade: “Narva maanteel Sampo panga ees oli vanem Yamaha Fazer maas, mahlad väljas. Honda CRV maastur oli ridade vahel sõelunud ja tsiklile külge tulnud. Lisaks veel minema sõitnud, aga saadi kätte.”

Reino (25, “veeren vana bike’iga”) vastab: “Tänud nendele, kes peatusid ja huvi tundsid, samuti sellele autojuhile, kes mulle kukkumisel peaaegu otsa oleks sõitnud, kuid siiski Hondat jälitas.

Vaatasin juba enne Peda hoonet, et Honda tõmbleb mitmes reas jne. Ilma suunata. Siis mingil hetkel kukkus külje pealt sisse vajuma. Vaatan vennale küljeaknast sisse, see ei tee märkamagi. Tõmbasin hoo maha, kuid vaatasin, et sellise hullu järel küll ei sõida ja tegin siis arvatavasti saatusliku vea. Kiirendasin mööda ja tagasi oma ritta, s.t tema ette. See vist ei mahtunud tema hinge ja enne foori ta lihtsalt lõikas üle laia pideva joone mulle ette.

Arvatavasti edaspidi sellises olukorras kas hoian lihtsalt eemale või kiirendan mööda nii, et ta lähemal ajal mulle lähedale ei satuks.”

Reino ütleb, et õhtuti linnas sõites tuleb ikka paar-kolm ohtlikku olukorda ette.

Sõber käis tükk aega kepiga
Rait (28, Suzuki Bandit) räägib mootorratturite ankedoodi: autojuht märkab lähenevat mootorratast ja mõtleb: “Küll ma enne läbi jõuan.” Mootorrattur mõtleb: “Tuhkagi sa jõuad.”
Paraku juhtus täpselt nii tema sõbraga. Mullu oktoobris keerasid koolitüdrukud Õismäe kandis talle oma armsa Nissan Micraga teele ette. Yamaha kiirus oli väike, vahest 40–50 km/h. Mees lohises mitu meetrit üle sebra, käis pärast kaks nädalat kepiga ringi ja ratas läks mahakandmisele. Tüdrukud ütlesid, et nad nägid lähenevat mootorratast küll, aga arvasid, et jõuavad eest läbi. “Kaasbaikerid, hankige endale seljakaitse, täna hommikul päästis tööpabereid täis seljakott minu selja,” soovitas kannatanu tookord. Helkurvesti soovitas ta ka soojalt.

“Motikat ei märgata, sellepärast sõidame täistulega, nii et ärge siis pahandage, “ ütleb Rait.

Jalg on pisut valus, aga luud terved
Raido (24, Yamaha): “Oh jah... Arvame, et meiega ei juhtu selliseid asju, aga nüüd olen ka mina avarii läbi elanud.  Sõitsin siis sirgel kitsal asfaltteel just üle väikse küüru, kui näen ees, et vastassuunas üks Mersu hakkab vasakpööret sooritama, tema taga veel Transit – samamoodi suund sees. Kohe gaas maha ja pidurit, igaks juhuks. Alati teen nii, kui näen, et võiks ohtlik olukord tekkida. Kiirus oli täitsa lubatu piires juba enne pidurdamist, ehk mingi 80–90. Mersu tegi vasakpöörde ära ja vaatasin, kas Transit hakkab liikuma või mitte. Paistis, et seisab, ja sõitsin rahulikult edasi. Aga vahetult enne mind hakkas ta liikuma. Pidurdamiseks aega ei jäänud, laveerisin niipalju mööda kui võimalik, aga riivasin ikka tema vasakut esinurka.

Kolakas oli päris hea. Jäin püsti ja rahulikult tee äärde seisma. Vaatasin esimese hooga, kas endal midagi väga katki pole. Jalg oli veidi valus. Jalg oli jäänud tsikli ja auto ratta vahele.
Tsikkel jalale ja pilguga Transitit otsima. Sõitis juba minu juurde ja küsis, kas kõik on ok. No ei olnud. Vasak külg oli päris hea laksu saanud, summuti lapik, tagumine jalatugi läinud, kukkumisraud kõver, käiguvaheti kõver.

Van em meesterahvas oli päris ehmatanud. Kutseline autojuht nagu selgus. Põhjendus nagu ikka – “vaatasin, aga ei näinud”.

Transitil oli peegli vastu ust löönud, aga muidu paistis terve. Seda olin kiivriga tabanud.

Esitiival oli korralik mõlk, ei tea, millega sinna pihta lõin, aga tõenäoliselt küünarnukiga. Õnnelik õnnetus, laupkokkupõrge suurematel kiirustel oleks tõenäoliselt lõplik olnud. Jalg on pisut valus, aga luud terved. Ehmatanud olin ka parajalt, aga see läheb üle. Tsikliga sõidan kindlasti edasi, aga veel ettevaatlikumalt.”

Sõber tegi avarii kiirusel 200 kilomeetrit tunnis ja suri

Hiljuti sai Raido hea sõber Kuusalu kandis surma. Sirge tee peal. Kiirus oli umbes 200 km/h, päike paistis näkku. Kõrvalteelt keeras auto ette. Tsikkel oli tal olnud alla kahe nädala. Varustusest oli tal ainult kiiver peas. Kuigi teda poleks ilmselt ka kaitsevarustus päästnud.
“Tundes teda juba aastaid, võin öelda, et see mees elas oma elu alati viimasel vindil. Ratast ostes ma ikka üritasin talle selgitada, et võtku lahjem. Ta elas teiste elunormide järgi, aga inimvõimete piiri ei suutnud isegi tema ületada. Põhimõtteliselt ma kartsin tema pärast kogu aeg, üritasin talle kogu aeg mõistust pähe panna. Lootsin, et ta paneb ükskord külje maha, lakub haavu, ja siis rahuneb maha, aga et ta kohe nii...”

“Mida sa tagantjärele asjast ­arvad?”

“Esiteks: kõik kiruvad autojuhte, aga mõlemad peavad tähelepanelikud olema. Noored sportrataste omanikud virisevad, et keeratakse ette. Sõida normaalse kiirusega, siis ei keera sulle keegi ette!
Teiseks: sõiduriided selga!!! Ilma korralike kaitsmete/saabaste/kiivrita oleksin ka mina praegu väga katki. Jalalaba oleks arvatavasti ribadeks, ilma kiivrita pea oleks Transiti peegli tagaküljel...
Kõigepealt osta endale varustus ja kui raha üle jääb, siis osta ratas ka, ütlevad vanemad motomehed.
Ja pidevalt kordad endale: motikas pole mänguasi.”

Mootorratturitega vesteldes tekib mulje, et nemad on arukamad liiklejad kui autojuhid. See oleks ka loogiline, sest nende riskid on suuremad. Need õhtuste tänavate staarid, kes tagarattal perutavad või purjuspäi sadulasse hüppavad, on ilmselges vähemuses.

Motoõnnetuste arvu hiiglaslikku kasvu seletatakse enamasti... jõukuse kasvuga, sest mootorrataste läbimüük viimase paari aastaga on samuti suurenenud. Kurb, aga mitte ainuvõimalik seos.

ELUPÄÄSTJA: Mootorratturi varustus võib olla seksikas, aga peab olema õigesti valitud. Turvalise varustuse hind algab 10 000 kroonist.

1. KIIVER
peab olema. “Ilma kiivrita oleks mu pea jäänud Transiti peegli tagaküljele.” (Raido)

2. TAGI
See peab olema õige suurusega. “Ma võtsin suveks voodri ära, mistõttu kukkumisel tõmbas küünarnukikaitse naha maha.” (Ahto)

3. KINDAD
Suvel kipuvad maha ununema. “Palav päev oli. Tulemuseks oli neljasentimeetrine haav käes.” (Ahto)

4. SÕIDUPÜKSID,
kus kaitsmed on puusadel ja põlvedel. “Juba viiemeetrise asfaldil lohisemise peale jäävad tavalistest teksadest ainult räbalad järele. Aga mina lohisesin 30 meetrit.” (Erki)

5. SAAPAD,
millel on korralikud tugevdused. “Ilma saabasteta oleks mu jalalabad arvatavasti ribadeks olnud.” (Raido)
Must statistika

Avariid kaherattalistega
allikas: Maanteeamet

 vigastatuid  hukkunuid  
 2006 2007 2006 2007 
 5 kuud 5 kuud
5 kuud
5 kuud
mopeed 13 37 
jalgratas 44 42 
motoroller 
mootorratas 27 46