“Sündmus on ajalooline ka selle poolest, et esimest korda toimub meie üritus kellegi korteris,” ütles gurmaanide klubi eestvedaja Margus Vaikre sissejuhatuseks. Seetõttu oli ka toiduvalikul põhimõtteks, et kõike saaks süüa käsitsi. Igaks juhuks, sest kodustes tingimustes võib lauanõudest alati vajaka jääda. Sõrmede loputamiseks oli lauale asetatud astjas roosiveega.
Vana-Kreekas joodi sümpoosioni käigus veini lamades, kuna istudes või seistes ei peetud seda tegevust väärikaks. Kuid veini joomise juurde oli kohustuslik intellektuaalne vestlus kultuuri ja hariduse teemadel. Beatrice’i juures keegi päris pikali ei visanud, kuid intellektuaalsest vestlusest puudu ei tulnud.
Õhtu hakatuseks pakkus võõrustajanna enda ja vabatahtlike abiliste poolt valmistatud slaavipäraseid pirukaid, mis olid põhimõtteliselt lihtsad, kuid see-eest mõnusalt vürtsikad. Beatrice vabandas, et tal on üleüldse kalduvus maitseainetega pisut liialdada, kuid minu meelest oli küll kõik parajas tasakaalus. Kolme sorti pirukate täidisteks olid: liha, kapsas ja kukeseened. Manustamiselamusele lisas originaalsust, et kukeseened olid erinevalt tavapärasest jäetud hakkimata. Veel rääkis Beatrice, et taignaga tegelemine pakub iseäralikku naudingut – taigen on tema sõnul nagu iseseisev elusorganism, mis osutab inimesele omatahtsi vastupanu.

Kukeseened on in! Sest need olid ka järgmise suupiste üheks komponendiks. Lisaks kukeseentele sisaldasid Buldogi pubi peakoka Indrek Kivisalu esitletud korvikesed merekarpe, toorjuustu, ja Abruka suitsulõhet. Juba hallist nõukogude ajast on settinud kogemus, et korvikese sisu võib olla kuitahes hõrk, aga ümbris kipub enamasti ikka puiseks jääma. Seda kogemust on sageli võimalus värskendada ka tänapäevastel vastuvõttudel. Midagi nii terviklikult õhulist, nagu Indrek Kivisalu pakutu, ei tule aga hetkel üldse meelde.
Seejärel pakkus restorani Karl Friedrich juhataja Rita Roosaar krevette ja pardilihalõike tulemuslikus koostöös Park hotelli ja kasiino peakoka Tarmo Nõlvandiga, kes oli loomse toidu garneerinud ülieksootiliste saadustega taimeriigist, nagu näiteks rambutan, passion, papaia ja litðivili. Pikantselt kõlava  nimega ja roosaka viljalihaga litðivilja maitse oleks tõenäoliselt sarnane arbuusi ja meloni ristsugutise omale. Keele peal kergelt jahune, aga kargem kui melon.
Peene ja teemakohase magusaelamuse pakkus õhtu lõpetuseks kondiitrifirma Vilma peakondiiter Urmas Jalakas, kes isegi oli oma hõrgutiste alla sobivad liuad tuttavalt antiigiärimehelt kokku laenanud. Tema põhimõtteks oli tolle õhtu jaoks magusat valmistades mitte kasutada suhkrut, kuna vanad kreeklased seda ainet veel ei tundnud. Kõik oli meepõhine! Üllatuslikult selgus, et mee sees immutatuna sobib maiuseks ðokolaadiga üle valatud piparmündilehtedesse keeratud kirsside kõrval ka feta juust. Või hoopis mandlitega täidetud oliiv.