Pidusöök püstijalu
Möödunud nädala kolmapäeval korraldasid Tartu Gurmaanide Kokteiliklubi ja modelliagentuuri M.A.S.S. omanik Beatrice viimase pool kodus Tallinnas Roosikrantsi tänavas sümpoosioni ehk Vana-Kreeka traditsioonilisest pidusöögist inspireeritud koosviibimise.
“Sündmus on ajalooline ka selle poolest, et esimest korda toimub meie üritus
kellegi korteris,” ütles gurmaanide klubi eestvedaja Margus Vaikre
sissejuhatuseks. Seetõttu oli ka toiduvalikul põhimõtteks, et kõike saaks süüa
käsitsi. Igaks juhuks, sest kodustes tingimustes võib lauanõudest alati vajaka
jääda. Sõrmede loputamiseks oli lauale asetatud astjas roosiveega.
Vana-Kreekas joodi sümpoosioni käigus veini lamades, kuna istudes või
seistes ei peetud seda tegevust väärikaks. Kuid veini joomise juurde oli
kohustuslik intellektuaalne vestlus kultuuri ja hariduse teemadel. Beatrice’i
juures keegi päris pikali ei visanud, kuid intellektuaalsest vestlusest puudu
ei tulnud.
Õhtu hakatuseks pakkus võõrustajanna enda ja vabatahtlike
abiliste poolt valmistatud slaavipäraseid pirukaid, mis olid põhimõtteliselt
lihtsad, kuid see-eest mõnusalt vürtsikad. Beatrice vabandas, et tal on
üleüldse kalduvus maitseainetega pisut liialdada, kuid minu meelest oli küll
kõik parajas tasakaalus. Kolme sorti pirukate täidisteks olid: liha, kapsas ja
kukeseened. Manustamiselamusele lisas originaalsust, et kukeseened olid
erinevalt tavapärasest jäetud hakkimata. Veel rääkis Beatrice, et taignaga
tegelemine pakub iseäralikku naudingut – taigen on tema sõnul nagu iseseisev
elusorganism, mis osutab inimesele omatahtsi vastupanu.
Kukeseened on in! Sest need olid ka järgmise suupiste üheks komponendiks.
Lisaks kukeseentele sisaldasid Buldogi pubi peakoka Indrek Kivisalu esitletud
korvikesed merekarpe, toorjuustu, ja Abruka suitsulõhet. Juba hallist nõukogude
ajast on settinud kogemus, et korvikese sisu võib olla kuitahes hõrk, aga
ümbris kipub enamasti ikka puiseks jääma. Seda kogemust on sageli võimalus
värskendada ka tänapäevastel vastuvõttudel. Midagi nii terviklikult õhulist,
nagu Indrek Kivisalu pakutu, ei tule aga hetkel üldse meelde.
Seejärel
pakkus restorani Karl Friedrich juhataja Rita Roosaar krevette ja
pardilihalõike tulemuslikus koostöös Park hotelli ja kasiino peakoka Tarmo
Nõlvandiga, kes oli loomse toidu garneerinud ülieksootiliste saadustega
taimeriigist, nagu näiteks rambutan, passion, papaia ja litðivili. Pikantselt
kõlava nimega ja roosaka viljalihaga litðivilja maitse oleks tõenäoliselt
sarnane arbuusi ja meloni ristsugutise omale. Keele peal kergelt jahune, aga
kargem kui melon.
Peene ja teemakohase magusaelamuse pakkus õhtu lõpetuseks
kondiitrifirma Vilma peakondiiter Urmas Jalakas, kes isegi oli oma hõrgutiste
alla sobivad liuad tuttavalt antiigiärimehelt kokku laenanud. Tema põhimõtteks
oli tolle õhtu jaoks magusat valmistades mitte kasutada suhkrut, kuna vanad
kreeklased seda ainet veel ei tundnud. Kõik oli meepõhine! Üllatuslikult
selgus, et mee sees immutatuna sobib maiuseks ðokolaadiga üle valatud
piparmündilehtedesse keeratud kirsside kõrval ka feta juust. Või hoopis
mandlitega täidetud oliiv.