Piiride avardumise aasta

Peaminister Juhan Parts peab mööduvat aastat Eesti jaoks mitmes mõttes murranguliseks.

Kui jõulude ja aastavahetuse paiku perega koos ollakse, tehakse traditsiooniliselt ikka aastast kokkuvõtteid. Esimeste asjadena meenuvad inimestele loomulikult isikliku elu meeldejäävamad sündmused, olgu selleks lapse kooliminek, töökohavahetus või puhkusereis. Kui aga üritada kokku võtta seda, mida 2004. aastas oli meie kõigi jaoks ühist, mida see aasta Eestile riigile ja rahvale tõi, siis läbib minu arvates lõppevat aastat üks täiesti uus joon.

Kui meenutada kas või omaenda koduseid vestlusi, on neist oluliselt rohkem hakanud läbi käima teemad, mis väljuvad Eestimaa piirest. Euroopa Liit ja NATO, Iraak ja Ukraina, Brüssel ja Washington on vaid mõned näited. 

Maailm tuli Eestisse

Viimased 12 kuud olid iseenesest välispoliitiliselt väga intensiivsed üle maailma, kuid meile, eestlastele on oluline pretsedenditu tähelepanu, millega me mujal maailmas toimuvale kaasa elasime. Osaliselt põhjustas selle kindlasti asjaolu, et kunagi varem pole me veel otseselt ja niivõrd tihedalt rahvusvaheliste sündmustega seotud olnud. Nüüd oleme me aru saamas, et laias maailmas toimuv mõjutab meie kohalikku elu ja toimetulekut senisest märkimisväärselt rohkem. Euroopa Liidu liikmeks saades muutus Eesti välispoliitika suuresti sisepoliitikaks ja see ei väljendu ainult seadusloomes, vaid ka inimeste teadvuses. 2004 oli meile piiride ja nende hulgas ka silmapiiri avardumise aasta.

Euroopa Liidu ja NATO laienemine, kuigi tükk aega ette planeeritud tseremooniatega, oli tähtsuselt ning tulevikumõjude poolest kogu maailma suursündmus. Kuna esimest korda sai Eesti nimetada Euroopa Komisjoni voliniku, jälgisime teistsuguse tundega ka komisjoni presidendiotsinguid ja hindasime volinike sobivust meie elu suunama. Euroopa Liidu Põhiseaduse lepingu allkirjastamine ja ratifitseerimisvõimalused on juba esile kutsunud küll veel vähese osalusega, aga siiski – meeleavaldusi. Toimunud Euroopa Parlamendi valimistel oli esmakordselt valimisõigus ka Eesti kodanikel. Sealjuures ei jätnud meid külmaks ka valimised mitmetes suurriikides – USAs, Venemaal, Hispaanias ja Ukrainas. Eesti elas kogu ülejäänud maailmaga kaasa terrorismiaktidele Madridis, Beslanis ja Egiptuses, nagu ka Yassir Arafati surmale ja Iraagi vahevalitsuse ametisseastumisele. Iraagis toimuv puudutas tänavu meie hinge oluliselt rohkem seoses Andres Nuiamäe ja Arre Illenzeeri hukkumisega.

Uued ohud ja hirmud

Piiride avardumine on kahtlemata mõjutanud meie turvatunnet. Sügisel elasime paar päeva teadmises, et on välja antud Balti riike hõlmav terrorismihoiatus. HI-viiruse levik ei ole Eestis iseenesest muidugi uus nähtus, kuid selle enesele ohuna teadvustamine nende seas meist, kes ei kuulu traditsioonilistesse AIDSi riskirühmadesse, on alles nüüd alanud ja siin on ka valitsusel veel oluline töö teha.
Loomulikult tuletas end mööduval aastal eriti teravalt meelde Venemaa, kas või juba oma sissepõigetega Eesti õhuruumi. Kuid lennukid olid vaid tilk merre, mille ääres mõned mehed kala püüdsid. Venemaa, leppinud Balti riikide ühinemisega Euroopa Liidu ja NATOga, võttis uue taktikana kasutusele Eesti riigi ning meie ajaloo diskrediteerimise meie uute partnerite silmis. Euroopa Liidu partnerlus- ja koostööleppe laienemisega kaasnenud deklaratsiooni üle käinud vaidlused ja Vene Riigiduuma vastu võetud avaldus Eesti “vabastamise” kohta on vaid üksikud näited.

Meie naaber eelistab meiega suhelda peamiselt läbi rahvusvaheliste organisatsioonide, mille liikmeks oleme saanud, samas aga seisab ees veel palju tööd selle nimel, et Euroopa Liit räägiks oma välispoliitikas ühtsel häälel. Kummaline on seegi, et Eesti ei suuda ka ise Venemaaga poliitilisel tasandil üht joont hoida, mille näiteks on Keskerakonna koostööleping Ühtse Venemaaga.

Pilk piiride taha

Aasta 2004 tegi meile kohati läbi rõõmustavate, kohati läbi valusate näidete hästi selgeks, et Eesti ei ole üksik saar. Piiride lahtiminek tõi meie ellu käegakatsutavaid muudatusi. Alates Euroopa Liidu laienemisega kaasnenud tööjõu vabast liikumisest, mis tõi kaasa tervishoiutöötajate emigratsiooniohu ja ka märkimisväärse miinimumpalga tõusu, lõpetades meie ettevõtjatele olulise topelttollide kadumisega Venemaa suunal. Loomulikult on meie jaoks psühholoogiliselt oluline muudatus seegi, millise koridori kaudu me ületame Soome piiri. Meid rõõmustab, et reisimiseks paljudesse riikidesse pole enam vaja passi ja hulk uusi riike on meile sellest aastast alates viisavabad. Tänu elatustaseme kasvule oleme tänavu reisinud rohkem, Tallinna lennujaamast saab valida üha rohkemate sihtpunktide vahel.

Igasuguste piiride avardumine tähendab ka palju harjumatut ja ma ei räägi siin lastele pandavatest võõrapärastest nimedest. Streigid, meeleavaldused, märulipolitsei ja muud sellised nähtused, mis meie ümber riikides on kohati igapäevasemad kui keegi tahta oskaks, on ilmnemas ka Eestis. Võõrtöölised, geiparaad, briti poissmeesteõhtud Tallinna vanalinnas – kõik see on meie koduõuele jõudnud. Kui me arvasime, et meie majandus on juba avatud, siis see oli enne seda, kui Vene kapital hakkas Eesti ettevõtteid omandama ja strateegilisi ettevõtteid sihtima. Kui me arvasime end olevat tolerantsed, pidime ümber mõtlema ja kui arvasime end olevat laia silmaringiga, avastasime jälle midagi uut, millega vajame harjumist.

Vanad tõed ja tunded

See sundis riiulilt paksu tolmukorra alt välja võtma mitmed asjad ja mõtlema taas selle peale, kes me õigupoolest oleme. Identiteedi ja ajaloolise tõe otsingud muutis aktuaalseks aasta, mil täitus järjest ümmargusi tähtpäevi Eesti arengut suunanud sündmustest – Eesti lipu sisseõnnistamisest vabadusvõitluseni ja Sinimägede lahingutest Vene vägede väljaviimiseni. Me istutasime miljon puud ja laulsime lauluväljakul uuesti neid laule, mis aidanud alal hoida meie rahvuslikku vaimu. Oluline on see, et selles kohati segadusseajavas aastas taastekkis paljudes meist mingil tabamatul hetkel patriotism ja uhkus oma rahvuse üle selles piirideta maailmas ning jääb üle ainult loota, et need tunded ei muutu ekstremistlikuks, ei hakka omakorda laiemas maailmas kokku lepitud piire ületama.

Niisiis, kui me jätkame jõululauas arutelusid selle üle, kas president peaks 9. mail Moskvasse minema või mõnel muul aktuaalsel teemal, siis mõelgem, kui palju meil on sellest aastast, kõigist neist pöördelistest sündmustest ja oma lähedastelt inimestelt õppida. Mul on hea meel, et me oleme muutunud tähelepanelikumaks ümbritseva maailma suhtes, et oleme hakanud järjest intensiivsemalt otsima seda, mis teeb meist eestlased selles Euroopas ning hoolivamaks meie rahva püsimise eest. Jätkame nii ka aastal 2005. Soovin kõigile ilusaid, rahulikke, poliitikavabu jõulupühi ja meeldejäävat aastavahetust.

Kohtumiseni juba uuel aastal!