Küsimuse püstitajaks saab tõenäoliselt õiguskantsler Indrek Teder. Vähemalt 1. septembril tuli tema büroost teade, et pärast 18. oktoobri kohalike omavalitsuste valimisi kavatseb ta analüüsida Tallinna valimissüsteemi. Analüüsida mitte esimest korda. Teder andis sellele süsteemile möödunud aasta lõpus kriitilise hinnagu, leides selles ebakõlasid Eesti vabariigi põhiseaduse vaimuga. 

Süsteemi kõpitseti paremaks. Nimetagem seda iluravi “Reinsalu-Rosimannuse muudatusteks”, sest nende vaimseiks isadeks on väidetavasti Riigikogu liikmed Urmas Reinsalu (IRL) ja Rain Rosimannus (Reform). Muudatuste ümber käis kõva vaidlus ja “lubatava piiride kompamine” (uue aja eufemism nähtusele, mida tavakeeles nimetatakse “sigatsemiseks”), mis kestis tänavu aprillini. 

Tallinn on väga eriline linn. Selle linna valimissüsteem on kujunenud “juriidilise vabadussõja” tulemusena. Erinevalt päris Vabadussõjast peeti juriidiline vabadussõda 1993. aastal.

Kui uskuda Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimeest Väino ­Lindet, siis pöördus Tallinna Linnavoli­kogu just tol aastal Riigikogu poole ette­panekuga, et pealinna omavalitsuse valimistel kehtestataks eriline kord. ­Esiteks taheti, et valimisringkondade ­piirid langeks kokku linnaosa ­piiridega, ning teiseks seda, et pooled ­mandaadid ­jaga­taks linnaosade vahel võrdselt, ­teine pool aga proportsionaalselt valijate ­arvuga linnaosas.

Eesmärk oli saavutada olukord, kus Pirita elanikust valija hääl oleks neli korda kaalukam kui Lasnamäe valija hääl.

Lasnamäe on suures osas venelaste linnaosa, sellal kui Pirita on suures osas eestlaste oma. Lasnamäe on samas võrreldamatult elanikerohkem paik ja tol kaugel 1993. aastal polnud sealsete elanike lojaalsuses mingit kindlustunnet. Poliitikas tegid ilma internatsideks nimetatud seltsimehed, õhus hõljus Ida-Virumaa autonoomia idee, mille piire mõned eriti lennukad visionäärid laiendasid Maardu ning Ida-Tallinnani. Vastukaalu pidid andma eestimeelsed ­Pirita, Nõmme ja teised ajaloolised linnaosad, mille lojaalsete elanike kunstlikult tugevdatud valijajõud pidi idast peale rulliva vaenlase peatama.

Ja nii vastav seadus vastu ­võetigi. Möödusid aastad. Kunagised sõbrad pöörasid tülli, kunagised vaenlased leidsid teineteist ning Eesti poliitikas hakkas ilma tegema Keskerakond.

Vene elektoraadi üle võtnud Edgar Savisaar kogub Lasnamäel iga kord priske häältenoosi. Aga tal võiks veelgi paremini minna, kui loobutaks 1993. aasta valimiskorraldusest. Sest Pirita, Nõmme ja teised ajaloolised linnaosad kalduvad ­eelistama isamaalasi ja oravaid.

Poliitikud oskavad arvutada. Keskerakondlane Ain Seppik võttis kunagi asja ette, tegi vajalikud tehted ära ning saatis tulemused õiguskantslerile. Tookord Allar Jõksile. Jõks ei võtnud vedu. 

Ent järgmine õiguskantsler – Indrek Teder – uuris arvutusi huviga. Need näitasid, et Lasnamäel vajati 2005. aastal ühe mandaadi valimiseks 6832 häält, aga Pirital kõigest 1810 häält. Ain Seppik, hariduselt jurist, nägi siin põhiseaduses kirja pandud valimiste ühetaolisuse põhimõtte rikkumist ning õiguskantsler nõustus selle kahtlusega.

Keskerakondlik abinõu õigluse taastamiseks oli väga lihtne: teha Tallinnast üks suur valimisringkond, kus kõikide linnaelanike valijahääled on ühesuguse kaaluga. Praktikas tähendanuks see seda, et Savisaar võtaks valimistel veelgi suurema häälesaagi. 

Nüüd tulid mängu “valged jõud” ehk need, kelle ühisosaks on vastandumine Savisaare-nimelisele monstrumile. Valged esinesid omapoolse ettepanekuga õigluse jaluleseadmiseks. Õiglus teostuski 10. detsembril 2008, kui Riigikogus võeti valitseva koalitsiooni häältega vastu seadus, mis kinnitas senise valimissüsteemi mõningate muudatustega. Tallinnale on kohustuslikud mitu valimisringkonda, mis kattuvad linnaosadega, ent samas suurendati volikogu saadikute arvu 63-lt 79ni ja muudeti ka kompensatsioonimehhanismi sel moel, et “raisku” läinud hääled (nendel valimistel näiteks 4600 häält, mis anti Rohelistele, ent mis ei taganud kohustusliku viie protsendi suuruse künnise ületamist) ei lähe enam valimiste suurvõitjale. Eelmise süsteemi kohaselt oleks “raisku” läinud roheliste hääled kasseerinud Keskerakond.

Reinsalu-Rosimannuse parandus ei lahendanud ometigi valijahäälte erineva kaalu probleemi. Pirita, Nõmme, Kesklinna, Kristiine linnaosade valijahääled on endist viisi vingemad kui lasnamäekate omad.

Mis ei ole eesti südamele ja meelele muidugi mingi traagika, sest eks laula Ivo Linnagi uue ärkamisaja laulus “…peatage Lasnamäe”.

Valimisringkondadega on varemgi trikitatud. 2002. aastal jagati ühtne Virumaa riigikogu valimisringkond Ida- ja Lääne-Virumaa ringkondadeks. Väidetavalt selleks, et vähendada… lugeja ilmselt aimab – Savisaare häältekogumise väge. Pärast seda koliski Virumaal hästi skoorinud Savisaar Tallinna üle, kus ta kirjutas end 2. ringkonna kandidaadiks (jälle seesama Lasnamäe), et alustada seal oma võidukäiku. (Vabandust, see viimane käib Riigikogu valimiste, aga mitte Tallinna volikogu valimiste kohta, kuigi valimiste rahapada on nii ehk teisiti peidus Lasnamäe kivide all.) 

Möödunud aasta aprillis esitas Rahvaliidu fraktsioon ettepaneku suurendada riigikogu valimisringkondade arvu kaheteistkümnelt üheksateistkümneni. Võiks kahtlustada, et ettepaneku varjatud eesmärgiks oli Jõgevamaa lahutamine Tartumaast ning sellega Jõgevamaa kui Rahvaliidu kantsi muutmine tõeliseks tsitadelliks.

Kas selline valimisringkondade kohendamine vastavalt poliitilistele vajadustele on ilus tegevus? Oleneb. Ameerika Ühendriikides on nipp ­üpris levinud. Seal on niisuguse tegevuse terminiks gerrymandering – kui sisestate sõna otsingumootorisse, saate laia ­valiku USA kongressi valimisringkondadest, mille kontuurid meenutavad silmviburlasi, sajajalgseid ja muid fantastilisi elukaid. Kõik selle nimel, et omad valijad (latiinod, neegrid, katoliiklased, homod jne) ülejäänute keskelt kätte saada. 

Tallinnas on kaklus peetud, mis edasi? Sellel esmaspäeval algas Riigikogu valimiskampaania. 

Kui Savisaar peaks sotsidega diili tegema, siis muutub see ühendus “valgetele jõududele” ehk isamaalistele oravatele üpris ohtlikuks. Ohuga saab tegelda juba äraproovitud võtte abil: tõenäoliselt võetakse “valges peakorteris” (muuseas: kas vastarinda peaks tähistama “punastena” või “pigimustadena”?) Eesti kaart ette ja hakatakse mõtisklema, kuidas saaks olemasolevad valimis­ringkonnad ümber kujundada sel moel, et parempoolne õiglus pääseks paremini võidule. Riigikogus on “valgete” fraktsioonil koos Rahvaliiduga (mitte unustada, nad on valimisringkondade muutmisest huvitatud) vajalik häälteenamus olemas. Aega muudatuste läbisurumiseks on paar kuud. Jah, seegi oleks omamoodi “gerrymandering”. 

Aga mis kõlbab Ameerika demokraatia kindlustamiseks, see kõlbab väga hästi ka meile.