Pikantne täiendus Kia menüüsse
Aasia maad ja miniautod haakuvad autohuvilise meeltes üldiselt hästi. Kitsad tänavad, väikesekasvulised inimesed, vähe raha auto ostmiseks ja ülalpidamiseks – kõik kõneleb pisiautode kasuks. Seega peaksid ka Aasia autotootjad olema väiksemate sõidukite valmistamises kõvad käed. Loogika lööb aga lonkama, sest Korea Kia sai alles üsna hiljuti oma esimese miniauto, mida ka eurooplased tõsiselt võtavad. Pikantne lugu, ja auto nimeks ongi Picanto.
Mida ma selle eest saan?
Tõsiseltvõetav tähendab seda, et auto sisaldab ka palju muid argumente peale üliodava hinna. Kui päris täpne olla, siis hinnaedu tegelikult polegi. Odavamaid sõidukeid leidub turul päris mitu.
Ent selle hinna seest leiab nii mõndagi. Ka odavaimal Picantol (versioon LX maksab 124 900 krooni) on viis ust, roolivõimendi ja kesklukustus. Rooli kõrgust ja tagumiste seljatugede kallet saab reguleerida. Tagaiste on varustatud peatugedega ning pakiruumi avardamiseks saab seda ositi kokku klappida. Üht-teist on siiski ka puudu. Näiteks enamik turvapatju – Picantos kaitseb airbag ainult juhti. Selge, turvasüsteemid on kallid, ka ABSi odavamatelt Picantodelt ei leia. Ent pakiruumi kate maksab vast paarsada krooni, ometigi puudub seegi.
Pakiruum ise mahuga ei hiilga. Kui tagaistujad lösutada tahavad ja seljatoe lääbakile lasevad, mahub selle ja tagaluugi vahele vaid 105 liitri jagu. Istmepadja ülestõstmise ja seljatoe mahakeeramise järel tekib esiistmete taha 448liitrine ruum. Üleliia mugav selle kasutamine siiski pole, sest pakiruumi serv jääb maast üsna kõrgele.
Värvid ja vormid
Kabiini sisu jätab samuti korraliku keskmise sõiduauto mulje, mitte ei mõju säästumarketi ostukäruna, millele juhuslikult mootor ja istmed külge kruvitud. Ainuüksi fakt, et plastpaneele on raatsitud valmistada vähemalt kolmes eri värvitoonis ja mitte ainult ühtlaselt helehallina, märgib täiesti uut lähenemist. Sama lugu istmetega – keskine osa on kaetud heldama, servad ja küljed tumedama riidega.
Plast ei kolise sõidu ajal kannatab isegi käega katsuda, ehkki jah – sõrmenukkidega vastu armatuurlauda koputamine mulle eriti meeldivat muljet ei jätnud. Omajagu kõva ja kalk ikkagi, aga vähemalt püüab muljet avaldada.
Muljet avaldab kabiinis ka püüe võimalikult rohkem kohti panipaikadena ära kasutada. Ega neid kohti teab kui palju pole (sõitjate äramahutamine on ju olulisem), ent rooli alt leiab kaks ning kaassõitja poolelt kindalaeka kohalt veel ühe. Üks õige pisike “kausike” peideti ära veel keskkonsooli etteossa – nii ette, et seda juhikohalt õieti nähagi pole. Ja nüüd salajutt – kui tagumine istmepadi üles tõsta, leiab selle alt veel kaks salalaegast. Aga pst! – mina ei tea sellest midagi, mina pole teile rääkinud.
Ma olen lõpmatu arv kordi kirjutanud, kuidas mootor töömahuga n kuupsentimeetrit ootamatult paindlikuks osutub. Seejuures n on muutuja ja väheneb pidevalt. Pärast proovisõitu Picantoga sai n uue väärtuse – 1086 kuupsentimeetrit. Selline pisike mootorihakatis, pealegi veel Korea autos, paneb kohe pärima silindrite arvu. Ega ometi kolm? Ei, ikka neli. Aga miks on klappe 12, mitte 16 nagu normaalsel neljasilindrilisel? Lihtne – igal silindril kolm, kolm korda neli ongi kaksteist.
Linnas mõnus, maanteel talutav
Aga seda autosõitja teadma ei pea. Teda huvitab, et ta saab Picantoga linnas liigelda suurelt jaolt neljandat käiku kasutades. Pooleteisest tuhandest pöördest ülalpool on see täiesti võimalik. Nimetamisväärset kiirendust niiviisi muidugi arendada ei õnnestu. Legaalsel maanteekiirusel püsivad mootori pöörded 3000 kandis – täpselt nagu keskmisel kompaktautol. Järelikult pole paindlikkuse põhjuseks ülilühikesed käigud, mis maanteel jõuallikat kõrgetel tuuridel huugama sunnivad.
Tehase andmetel kulub bensiini 100 kilomeetri peale keskmiselt 4,9 liitrit. Kuigi kütusepaak on autol imepisike (vaid 35 liitrit), peaks ühe tankimisega olema võimalik läbida üle 700 kilomeetri. Teoreetiliselt vast nii kaugele ei jõua, kuid Picanto-omaniku eelarvele ei tohiks bensiini ostmine üleliia koormavaks muutuda.
Põhilist mõnu Picanto omadustest võib tunda linnas, näiteks parklas. Picantoga õnnestub mahtuda ka sellistesse piludesse, kuhu parkimisele “normaalse” auto juht isegi mõelda ei julge. Aga midagi pole häda ka maanteel sõites. Picanto teljevahe on väikest üldpikkust arvestades sisuliselt viimase piirini välja venitatud ja rattad asuvad peaaegu auto nurkades. Mis tähendab muidugi paremat suunastabiilsust. Ka välismüra, see odavate Aasia autode igavene Achilleuse kand, ei pääse üleliia häirima. Muidugi pole kulgemine võrreldav luksussõiduki vaikse nurrumisega, sõidutuule vihin ja rataste krobin asfaldil on täiesti kuuldavad. Pikemal sõidul muutub häirivaks hoopis istmete suuruse arvel saadud kokkuhoid – tunniajalise sõidu järel hakkab gaasijalg väsima.
Kia Picanto LX
| Tehnika | 4 |
| Disain | 4 |
| Kiirus | 3 |
| Nauding | 3 |
| Praktilisus | 4 |
| Hind | 5 |
Mulje: Hea näide, kuidas teha väike auto nii, et ta tundub tegelikust suurem.
