Pilastatud mehed

Viljandi noortevanglast ja Tallinnas asuvast Viiendast tsoonist läbi käinud Tarts (tegelikult Tarmo) oli üks väga helge peaga poiss, aga paraku võimetu järgima ühiskonnas kehtivaid reegeleid. Paarkümmend aastat tagasi rääkis ta mulle, kuidas üks vang üritas tema nähes teist vangi anaalselt penetreerida. Vägistatava anus oli liiga kitsas, vägistaja torkas harjavarre ohvrile tagumikku ja väntas sellega ringi, nagu oleks autot käivitanud. Tarts mainis emotsioonitult, et kutt karjus ja verd lendas, aga midagi erakorralist selles lõpuks ei olnud, sest kuidagimoodi tuli olukord lahendada.

Ma ei küsinud Tartsilt midagi täpsustuseks. Ma ei tahtnud sellest rohkem teada. Õigus olla informeerimata on lõpuks üks inimese põhiõigusi. Jäetagu mind vanglajuttudega rahule, mõtlesin.

Ekspress avaldas 2002. aasta 19. juuni numbris pealkirja all “Elu pimedam pool” väljavõtted ühe mehe päevikust, kes oli 1994. aastal Tallinna Keskvanglas (ehk Patareis) mõndagi üle elanud. Ekspressi tookordne number müüs end ajalehekioskite küljes rippuvate reklaamplakatitega, mis võtsid värske numbri sisu kokku tõdemusega “Elu Patareis - pidev peks ja vägistamine”.

Artikkel tekitas vastukaja. Ühe ajalehe peatoimetaja kirjutas isegi raevuka arvamusloo, kus tunnistas, et ta pidi Ekspressist seda artiklit lugedes hingetõmbamiseks pausi tegema (Priit Hõbemägi: "Tallinna õuduste ülikool", EPL, 15. juuli 2002), sest ajas öökima ka nõukogude sõjaväe kogemusega inimese. Hõbemägi küsis, kas on mõeldav Kunstiülikooli kolimine ruumidesse “mille koridoriseinu on vastik puudutada isegi vanglat külastavatel advokaatidel”, kas saab panna üliõpilased ruumidesse, “kus iga kivi räägib teile hädast ja viletsusest, inimlikust õnnetusest ja kirjeldamatust kurjusest”.

Liiga hea elu?

Ekspressi artikkel tekitas väikese sensatsiooni. Ent miks õigupoolest? Vanglates ja vangilaagrites toimuvast on alati teateid välja imbunud. Mina sain põhilise info kätte juba algkoolipäevil. Hüva, Ida-Virumaa on eriline koht - seal on tüsedalt ladestunud kultuurikihti, mida ma nimetaksin ühe Vene kirjaniku eeskujul, ehkki mõningase kõhklusega, okolozonnaja romantika (tsoonilähedane romantika). Nõustun meelsasti ka väitega, et “päris-Eestis” ikkagi naljalt ei kujuta ette algkoolis õppiva lapse indoktrineerimist kriminaalse subkultuuri väärtushinnangutega.

Kuid sõber Tarts ei olnud Ida-Virust. Ta oli järvakas. Ja ta ei olnud mingi kant. Tartsil oli kõrge IQ ning tugev õiglustunne. Hiljem, Tartu Ülikoolis juba, kohtasin ma inimesi, kes olid Tartsiga tuttavad olnud ning mäletasid teda samuti soojade sõnadega. Ma ei taha sellega öelda muud kui seda, et meie hulgas on palju neid, kes on tuttavad nn parandusasutuste tegelikkusega, ja see, kas me neid inimesi märkame ning kas me suudame kuulata, mida neil on meile rääkida, on juba puhtalt ühiskondlik sättumus.

Eesti vangide subkultuuri võimalikule olemusele mõeldes võtkem teadmiseks mõningad faktid USA vanglasüsteemist. Esmalt sedastagem, et vabade inimeste ja vangide ühiskonna möödarääkimised on teinekord lihtsalt rabavad. Vähemalt üht näidet selle kohta esitleb ka eestikeelne ajakirjandus. 1996. aastal ilmus ajakirjas Luup artikkel “Vanglad nagu kuurordid”, milles tollane Favoriidi peatoimetaja Priit Pullerits refereeris Ühendriikide meediat, edastades USA vabade kodanike rahulolematust sellega, et nende vangide elu on häbematult hea ning lausa luksuslik. Osundamist leiab keegi Arizona vangalülem, kes jagab ühiskonna arvamust ning püüab õigluse taastamiseks tema võimu alla sattunud vangidel elu kibedaks teha. “Ma tahan, et nad kannataksid,” teatab vangalülemast pedagoog ning viib tema võimu alla sattunud inimesed Arizona kõrbesse praadima. Lugeja võtab teate rahuldustundega vastu, sest artiklis väidetust nähtub, nagu ei teaks enamik Ameerika vangidest kannatustest midagi. Võrkpalliplatsid, jõusaalid, telestuudiod, nukuteatrid, piknikud, eluaegsetel vangidel suisa banketid – USA vangid püherdavad maksumaksja raha sees.

Iga nelja päeva tagant

Kas see on kogu tegelikkus? Kindlasti ei. Mullu juulis kiitis Ühendriikide Kongress heaks tegevuskava Prison Rape Elimination Act of 2003 (vanglas toimuvate vägistamiste ärahoidmise 2003. aasta seadus), eraldades alustuseks 60 miljonit dollarit, mille eest lähemad kaks aastat uuritakse probleemi olemust ning kogutakse statistilist materjali.

Ühendriikide vangalatega hästi tuttavad inimesed imestavad, mida paganat siin on uurida ning millist statistikat on vaja veel koguda.

Asjatundjad väidavad, et USA vanglates vägistatakse igal aastal 240 000 - 300 000 tuhat meesvangi. Harilikult kaasvangide poolt, kuigi esineb ka valvurite algatust. Statistika järgi pole tegemist üksikjuhtumite loeteluga, vaid ohvite arvuga. Kui rääkida konkreetselt vägivallaaktidest, siis väidetavasti toimub Ühendriikide vanglates iga päev 80 000 pealesurutud seksuaalakti. Korrutage see number päevade arvuga aastas, jagage saadud number ohvrite arvuga, ning näete õudustetkitavat arvu - seksuaalse vägivalla ohvriks langenud vange vägistatakse aastas keskmiselt 97 korda. Ent see on keskmine; ohvrite hulgas on erilised peksupoisid, keda vägistatakse iga päev kümneid kordi. Grupiviisiliselt.

Ohvri koondportree. Lugeja peab kokku võtma kogu oma rassisimivastase hoiaku, sest kurb tõde on, et vägistajad on tavaliselt mustanahalised jõuguliikmed, kes kogunud vabaduses olles getode tänavatel elutarkust; nende ohvrid on valgenahalised enamasti üle keskmise haritud inimesed, kellel puuduvad varasemad kokkupuuted kuritegeliku maailmaga. Mida noorem ja nõrgem on uustulnuk, seda suuremas ohus ta on.

Eriti võika kuulusega on California vanglad. Nimetatakse mitmeid põhjusi. Esimene ja olulism on vanglate ülerahvastus. California vanglates kinnipeetavate arv on viimase kahekümne aasta jooksul tõusnud kaheksa korda, ulatudes praegu 160 000ni (öeldakse, et Californias sitsib trellide taga rohkem inimesi kui Prantsusmaal, Saksamaal, Jaapanis ja Hollandis kokku). Mida tihedamalt on vange ühele ruutmeetrile kokku surutud, seda suurem on tõenäosus, et loomult vägivaldsed ning sadistlike kalduvustega isikud hakkavad oma ümbruskonnas kehtestama hundiseadusi. Ülerahvastatuse suurenedes muutub müüridevaheline keskkond üha plahvatusohtlikumaks ning vägivaldsemaks, ning selle ohjamiseks on vangla personalil ning administratsioonil üha suurem kiusatus suunata vägivallatsejate energia nõrgematele kaasvangidele.

Ameerika vabade inimeste ühiskond eelistab olla õndsas teadmatuses. Põhjusi on mitu. Nad on selle ära teeninud, öeldakse mõnikord – ehkki vägistatakse just neid, kes on ühiskonnale kõige vähem ohtlikud. Pedede omavaheline kraaklemine, ütlevad mõned. Aga ei ole, sest enamik on n.ö normaalsed heteroseksuaalsed mehed. Ega see lõpuks nii hull ka ei ole, ütlevad kolmandad. Ometi on midagi veel hullemat raske ette kujutada.

Kuidas kaunistada tegelikkust

Oma osa ühiskonna südametunnistuse maharahustamisel on massikultuuril, täpsemalt filmikunstil.

Ka Eesti filmitarbija on viimastel aastatel näinud mitmeid kunstitooteid, mis probleemi teadvustamise asemel aitavad seda hoopis unustada. Võtame filmi “Shawshanki lunastus”, mis on vändatud Stephen Kingi romaani järgi ning kujutab ühe valge haritud mehe saatust vanglamüüride vahel. Peategelane Andy Dufresne (mängib Tim Robbins) satub valesüüdistuse tõttu vanglasse, kus teda hakkab ahistama bande – filmiloojate soovil homoseksuaalsete kalduvustega jõuk (teised vanglaelanikud nimetavad neid the sisters, mistõttu jõugu kohal hõljub perversne ebamehelike vari). Jõuk vägistab Andy, teeb seda hiljem regulaarselt. Andy rabeleb olukorrast välja, sest suudab end teha vajalikuks vangla personalile - ta annab konsultatsioone tuludeklaratsioonide täitmiseks, saavutab kaasvangide lugupidamise ning lõpuks võitleb end vabadusse.

Selles filmis on kaks suurt valet. Esiteks - kujutada “õekeste” bandet vanglasisese ühiskonna kõrvalekaldena on täielik bullshit, sest sellised banded pole erand vaid reegel; ja teiseks, kui Andy on juba kord vägistatud, Ühendriikide vanglaargoos turned out, siis sellega on ta kaotanud igaveseks tagasitee n.ö lugupeetud vangide hulka.

Hämamist võib näha ka mängufilmis “Against the Wall”, mis kujutab tõestisündinud mässu New Yorgis Attica vanglas 1971. aastal (noore vanglaametnikuna peaosas Kyle MacLachlan). Lugu pajatab vangla ülevõtmisest ning valvurite pantvangistamisest, kus mõned vangid justkui püüavad valvureid teiste vangide eest kaitsta.

Taas bullshit. Spetsialistid väidavad, et USA vanglapersonali suurim hirm võimalike mässude ajal on, et nemadki langevad vägistamise ohvriks. Näiteks 1987. aastal Atlanta vanglas toimunud kuubalaste mässu ajal tehti seda kõikide pantvangi võetud valvuritega. Niisiis kui vanglate personal vaatab läbi sõrmede, kuidas vanglamüüride vahel tegutsevad banded nõrgemaid kaasvange terroriseerivad, soosides sel moel märatsejate hävitusliku energia “ohutut” maandamist, siis seletub fenomen ühe ürgse tõega - kõige armsam on igaühele just tema tagumik.

Mis puutub filmidesse nagu "Naked Gun 33 1/3", siis seal on vägistamine vanglas lihtsalt üks tore nali. Mäletate, leitnant Frank Drebin (Leslie Nielsen) on uurimise huvides end vanglasse nihverdanud. Ta muutub kõrvalkambris istuva retsi amuurse tähelepanu objektiks. Leitnant Drebin satub ühel päeval duširuumis retsi kõrvale seisma ning peab retsi käsul vana traditsiooni kohaselt seebi põrandalt üles tõstma. Ent Drebin on eelnevalt plekist aluspüksid jalga pannud ning võib kummardunud asendis julgelt oma tagumikku retsile presenteerida. Ta teatab kaadri tagant rahulolevalt, et tal õnnestus mängida vahva ninanips.

Vene kirjanik Juz Aleškovski, stalinlikes laagrites ja tapivanglates käinud poliitvang, kirjutab ühes oma romaanidest kellestki professorist, hallipäisest inimesest leitnant Drebinist, kes langes kahe retsidivisti seksuaalse kallaletungi ohvriks. Nad laiendasid tal pärakut, et mees teeks peeretades vähem häält, sedastab kirjanik. Millest võib järeldada, et seksuaalse kirena manifesteerunud vägivald ei põrka tagasi isegi kulu- ega hallipäisuse ees. Päriselus poleks leitnant Drebin duširuumist mingil juhul puutumatult pääsenud.

Aktiivne/passiivne mees

Huumori asjus. Kas kujutlete nalja naise vägistamise teemal? Mõeldamatu. Ja selle eest feminismi eestvõtlejatele suured tänud.

Psühholoogid ja sotsioloogid on väitnud, et naiste vägistamisel pole seksiga midagi ühist, sest olemuslikult on siin tegemist argressiivse isase katsega näidata oma ülimuslikkust ja võimu. Kas see on nii või siiski kuidagi teisiti (on ilmunud ka ketserlikke esseesid, kus väidetakse, et väheatraktiivsetele tõrjutud isastele on vägistamine ainus võimalus oma geene edasi anda), jäägu feministliku diskursuse teemaks.

See, mis naiste vägistamise puhul tundub kuidagi küsimärgiline, on täiesti ilmselge meestevahelise seksuaalse vägivalla puhul. See on puhalt meestekarja sisese hierarhia kehtestamine. Sellise käitumismalli algus kaob aegade hämarusse.

Antiikmaailma seksuaalsuse uurijad oletavad, et vanadel roomlastel puudus heteroseksuaalsuse-homoseksuaalsuse vastandamine. Dihhotoomiateks olid mõisted aktiivne pool - passiivne pool, penetreerija - penetreeritav. Seksuaalse läbikäimise raudne reegel ütles, et aktiivseks pooleks pidi olema vaba Rooma mees, kes tohtis mõlemast soost orjasid või sõltlasi penetreerida nii, nagu ta ise soovis. Kui juhtus õnnetus, et teda ennast penetreeriti, siis langes ta kõige suuremasse häbisse. Tegelikult tähendas see jäädavat degradeerimist. Asja selgitamiseks on kuulsaim näide vemmalvärss Rooma poeedilt Catulluselt (maailma kirjanduspärandi varasalves olev autor), mille ta kirjutas teda laimanud meeste aadressil. Luuletus algab sõnadega: "Pedicabo ego vos et irrumabo, Aureli pathice et cinaede Furi…," ja kõlaks ligilähedases tõlkes järgmiselt: “Ma kepin teid persse ja suhu, sind, Aurelius, sa ponitrukkija ja sind Furius, sa riista imev pervert.”

Vesuuvi tuhast välja kaevatud Pompeji varemetes leiduv seksuaalse sisuga grafiti tõestab, et selline mehelikkuse näitamine oli omane ka lihtsatele inimestele. Pompeji lõbumajade seintel on sagedaseim sõnum kritseldus volo piidicarii, mis tõlgitakse tagasihoidlikult “tahan keppida”, hoidudes täpsustamast, et ladina tegusõna pedico tähendab just nimelt meesterahva keppimist (naisobjektne tegusõna oleks futuo).

Pedicator polnud kindlasti homoseksuaal tänapäeva mõistes. Ta oli heteroseksuaalses abielus mees, tal olid lapsed, ta tundis huvi naissoost prostituutide vastu. Pedicare oli ikkagi alluvussuhete ning meestevahelise hierarhia selgitamise akt. Näiteks tohtis Rooma tavaõiguse järgi abielumees, kes suutis tabada oma naise armukese in flagranti, ta sealsamas kohapeal vägistada (sarvekandja korraldas varitsuse sõprade kambas, miska tehnliselt oli nimetatud omakohtuakt kergesti teostatav). See asjaolu on paljude Muinas-Rooma anektootide ja naljandite aineks (näide kahe sõbra dialoogist – esimene mees: ma ei taha Aspasiaga abielluda!; teine mees: aga tal on kombeks mürada noorte armukestega…; esimene mees: juhhei, siis ma tahan!).

Gängi kaitse all

USA vanglate argoos on tegusõna pedicare edastatav sõnadega turn out, ning inimene, kelle suhtes see akt on toime pandud, omandab edasiseks vanglasolekuajaks tähenduse punk (“rämps”, “kõnts” sõna algses tähenduses). Sarnaselt oli see ka Vana-Roomas: kui abielumees tabas oma naise armukese, degradeeris ta selle ühiskonna kõntsakihti.

Ingliskeelne fuck you ning venekeelne ja tebja võjebu tunduvad olevat indoeuroopa patriarhaadi kauge mälestus, mida kasutatakse vabade inimeste ühiskonnas vaid sõnalise ähvardusena. Vangalmüüride vahel omandab see algse sisu.

Patriarhaadi üks näruseid saladusi on, et tõeline isane kargab teisi isaseid. Bosnia sõjas vägistatud 200 000 naisest kirjutatakse artikelid ja räägitakse konverentsidel, sellal kui samas sõjas samal hulgal vägistatud mehed ei tekita karvavõrdki avalikku huvi. Tšetšeenia sõjas vangi langenute julm kohtlemine mõlemal pool, aga eriti tšetšeenide käe läbi oli küll Vene massimeedias laialt arutusel, kuid asjaolust, et kõik Vene sõdurid langesid enne tapmist vägistamise ohvriks (Vene arstide tähelepanek), vaikitakse kui kõige suuremast tabust.

Mehed ei nuta. See kõik, mida tehakse mõnel pool kodusõdades ning enam-vähem kõikides vanglates, on meestevaheline nali.

USA vanglates on kindlaim päästetee selle nalja ohvriks langemise eest ühinemine jõuguga. Spetsiifilised, just nimelt vanglates moodustatud jõugud said alguse kuuekümendatel ja seitsmekümendate esimesel poolel ennekõike California ning Texase kinnipidamiskohtades. Gängid on rassipõhised, mõnikord ka kindla locus'e baasil moodustunud. Mõningad näited. Tuntuim valgete gäng on Aryan Brotherhood. Tunnuseks haakristi ja kolmelehelist ristikheina kujutav tätoveering. Moodustati 1967. aastal San Quentini vanglas, ent nüüdseks on laienenud kõikjale Ühendriikide vanglasüsteemis. Veel on valgetel sellised gängid nagu Nazi Low Riders (sündis California noorte kurjategijate parandusasutustes, peetakse üheks kiiremini kasvavaks ning üheks julmimaks, liikmeid arvatakse olevat tuhande ringis). Neegrite gäng on Black Guerilla Family. Hispaania päritolu meeste gäng on La Nuestra Familia, konkreetselt Texasest pärit latiinodel on Mexian Mafia või siis Texas Syndicate, viimane loodi California vanglates eesmärgiga kaitsta Texasest pärit vange californialaste trukkimiskatsete eest.

Enamik gänge viljeleb uute liikmete värbamisel nn blood-in, blood-out meetodit. See tähendab, et liikmeks saadakse pärast kellegi tapmist (me räägime ikka veel vanglasisesest elust). Isikud, kes kannavad gängi tunnuseks olevat tätoveeringut, olemata selle liikmed, halvemal juhul tapetakse või siis eemaldatakse tätoveering vägivaldselt. Liikmelisus on eluagne, vanglast vabanedes ollakse kohustatud abistama trellide taga olevaid verevendasid. Jõugud peavad vanglamüüride vahel lakkamatut sõda sooviga kehtestada kogu vangla üle oma kontroll. Narkootikumid, hasartmängud, punkide kasutamine, maksujõuliste uustulnukate kaitsmine raha eest, eesõigus vanglapersonali hirmutada ning isegi tappa – need on asjad, mille nimel peetakse halastamatut võitlust.

Kui gängide sees toimib range ning keeruline hierarhia, siis vanglaühiskonnas tervikuna on see lihtsam, kuid seda totaalsem. On olemas mehed (men, nimetavad end ka jocker, studs, wolves, pitcher). Põhitunnus on see, et neid ei kepita.

On kõnts (the punks või ka fuck boys). Põhitunnus tuleneb juba nende tähistusest, ent oluline tunnus on seegi, et neil puudub vähimgi kaitse teiste vangide ees.

On kuningannad (the jailhouse queens), kes on samuti kepitavad, kuid selle olulise vahega, et nemad on mõne autoriteetse vangi või siis gängi omanduses ja seega mõneti kaitstud teiste vangide ja gängide vägivalla eest. Muidugi võidakse neid müüa või välja üürida, kuid nende eksistents on kindlam kui punkidel. Kuningannad, nagu arvata võibki, vaatavad punkidele ülalt alla.

Mil määral on see kõik omane Eesti vanglatele?

Pole vähimatki alust arvata, et meil oleks asi põhimõtteliselt teistsugune. Muidugi tuleb teha kvantitatiivne mööndus - Ühendriikides on trellide taga neli miljonit vangi, Eestis vaid neli tuhat, ning seega ei saa Eestis olla nii tugevalt välja arenenud hierahiat ning gängidevõrgustikku. Ent mis puutub jaotust “mittekepitavad-kepitavad”, siis see on ka tänastes Eesti Vabariigi parandusasutustes täiesti olemas. Miks võib selles nii kindel olla?

Patriarhaadi argipäev, sõbrad.