“Hullumeelne on see, et see projekt tähendas tervele minu meeskonnale luua kuue kuuga 29 erinevat lavakujundust, osa neist lihtsamad, teised liigagi keerulised. Teatri lavameister ütles, et kui suudan kümme ära teha, olen ennast tõestanud,” räägib Viidas. “Aga tegin ära kõik plaanitu, ilma eelneva kogemuseta, mis oli hull värk, aga väga lõbus ja põnev ka.”

Maalide valimisel lähtuti järgmistest printsiipidest: maalide kuulsus (äratundmisrõõm), iga pilt eri autori loomingust, teatraalsus, teostatavus, igal näitlejal võimalus sooloks, foto järeltöötluse viimine minimaalseks, taaskasutus (teatri ladudes olevad esemed-kostüümid-dekoratsioonid).

Fotograaf Kalle Veesaareni jõudis Viidas ühise tuttava kaudu. “Olin ühel hetkel jäänud oma ideega üksi – siis see tuttav ütleski, et kõigepealt on sul vaja head fotograafi, sul on vaja Kallet! Nii ta meid kokku viiski.”

Kui mõned näitlejad alguses kõhklesid, siis pärast esimest sessiooni olid kõhklused kadunud. Rutiiniväline asi ja nende jaoks tavapärasest erineva ideega.

Kunstilisele ettevalmistusele lisandus juba fotosessioonide planeerimine ja edasi läks nagu kaardimajakese ehitamisega: võtad ühe kaardi ära, kukub terve üritus kokku. Viidas: “Kuid fotosessioon ise oli puhas rõõm. Võtteplatsil saime iga kord lustida.” Ja lisab: “Ma pean ütlema, et enesekriitilise ning pedantse inimesena saavutasin ma tulemuse, mille üle tunnen suurt uhkust.”

Näitus jääb Endla teatri sammassaalis avatuks 29. oktoobrini.