Kirjastusele Vaba Maa kuulus kokku kaheksa väljaannet –  Vaba Maa, Rahvaleht, Maa Hääl, Esmaspäev, Perekonnaleht jt. Kõigi nende väljaannete fotomaterjali eest vastutas Soosaar üksi, kusjuures väliskaastööd kasutati väga vähe.

“Isa rääkis, et õhkkond läks mõne välksündmuse puhul kesköö lähenedes närviliseks, sest rotatsioonimasin pidi pöörlema hakkama hiljemalt pool üks. Viimane filmijupp tuli fööniga kuivatada, kuum kõrgläikepress juba ootas ilmutatud pilti. Valmis foto kukkus torupostiga kolmandalt korruselt trükikotta klišeerija kätte, küljendajal oli vajalik auk jäetud,” jutustab fotograafi poeg Martti Soosaar.

Hans Soosaar ja karikaturist Gori olidki Vabas Maas kaks, kes leheteol i-le punkti panid. Soosaar tegi foto viimasest sündmusest ja Gori pildi päeva kõige kuumemal teemal. Kui need valmis said, võis leht trükki minna.

Fotograaf elas seega nagu orav rattas. Kui operatiivselt leheneegrid tollal tegutsesid, näitab Soosaare enda jutustatud lugu. Kord kukkus Narva maanteel lahtisesse kanalisatsioonikraavi veoauto. “Ruttasin kohe sündmuskohale, tegin võtte ja – tagasi toimetusse. Poolteise tunni pärast võisid töölised, kes alles kangutasid autot kraavist välja, näha ennast lehes ja lugeda pikalt ning laialt kõiki selle õnnetusjuhtumiga seotud üksikasju,” meenutab Soosaar 1957. aastal ajakirjas Pilt ja Sõna.

Vaba Maa fotograaf Soosaar oli kolmekümnendate aastate Eesti tähelepanuväärsemaid päevapiltnikke. Ta pildistas paljusid maailmakuulsusi nende külaskäigul Eestisse. Ooperilaulja Fjodor Šaljapin, helilooja Jean Sibelius, kirjanikud Thomas Mann, Jules Romains ja Herbert George Wells, lendurid Charles Lindbergh ja Jean Batten on vaid mõned pikas reas. Ja loomulikult jäädvustas Soosaar kümneid ja kümneid Eesti kirjanikke, kunstnikke, näitlejaid ja heliloojaid, rääkimata poliitika- ja äritegelastest.

Fotograaf pidi valmis olema ka hulljulgeteks ettevõtmisteks. 1931. aasta juulis lõi välk Oleviste kiriku torni põlema, mis siiski õnneks kiiresti kustutati. “Pärast remonti sain toimetajalt korralduse muretseda huvitav foto taastatud tornist. Tänaval kohtasin Jänkimeest (Evald Tammlaan). Arutasime siis kahekesi, milline see foto peaks olema ja siis tekkiski mul idee. Tegin Jänkimehele ettepaneku poseerida. Ta oli nõus. Kui jõudsime aga torni tippu, sai ta juba luugist alla vaadates peapöörituse. Ja nii tuli mul endal ronida mööda piksevarrast üles kuni torni tipus asetseva ristini. Ülesvõtte tegi Jänkimees,” meenutas Soosaar.

Gori ristis oma sõbra labori Kollase Ahvi baariks, millest asjaosaline polnud ise algul sugugi vaimustatud. “Gori seletanud siis, et kollane ahv on Veiler, kes kõmu ja raha pärast on igaks tembuks valmis. Baariks muutus aga labor siis, kui päevasündmused olid välja ilmutatud ning toimetaja Olev Soots tuli pudeliga,” räägib poeg Martti.

Pärast võimuvahetust 1940. aastal sai Soosaarest ajalehe Noorte Hääl fotograaf, Saksa okupatsiooni ajal aga Revaler Zeitungi fotokorrespondent. Sõja lõpul, septembris 1944 sai Soosaar oma elu jubedaima tööülesande. Tal tuli pildistada põlenud laibariitasid Klooga koonduslaagris. Kõik need nõukogude ajal korduvalt avaldatud šokeerivad ülesvõtted on Soosaare tehtud.

Sõja päevil elas Soosaarte pere Kloogal suvilas. Martti Soosaar mäletab hästi, kuidas koonduslaager toimis. Tema sõnul tundis nende pere vangidele kaasa. Neile jäeti süüa ning kord isa isegi peitis kase juurte vahele Eesti kaardi – ühe põgenemisplaani hauduva vangi jaoks. Soosaare pojad Martti ja Peet olid tõenäoliselt esimesed, kes pärast sakslaste põgenemist nägid Kloogal toimunud massimõrva ohvreid.

Pärast sõda töötas Hans Soosaar Rahva Hääle juures, kuid Stalini-aja puhastuste käigus ta vallandati. Kuni elu lõpuni tegi ta vabakutselise korrespondendina pilte mitmele Tallinna ajalehele.