Tüübid käisid Eestis esimest korda neli aastat tagasi ja laiv oli nii ülikõva, et kes tollasest publikust vähegi sai, oli seegi kord kohal. Pluss kena valik vahepeal täiskasvanuikka jõudnud noorsoost ning soliidne ja natuke kõrgema keskmise vanusega Sügisjazzi (mille raames kontsert toimus) publik. Nii et rohkem kui full house. Kahes tähenduses: täismaja täis house’i; lisaks kogu see deja vu (samad inimesed ja sama bänd neli aastat hiljem, ikka tuleb imelik tunne vahepeal) ja suitsuruum nagu New Orleans, kus udu ajal inimeste päid näha ei pidavat olema.

Laiv oli just nii super, kui eelmisest kogemusest loota osati. Kuidas kolm meest sellise laivi teevad, on müstika. Bändi liider, trummar, laulja ja helilooja John-Christian Urich, on muidugi nagunii masin: poolteist tundi sellist biiti kütta, samal ajal laulda ja publikuga suhelda, pole just päris lumme kusta. Millegipärast mäletasin ma enne neljapäevast kontserti selgelt, et Tortured Souli liikmed on ilusad mustad mehed. Aga ei, täitsa valged olid. See on see, kui plaate ei osta ja kuulad musa muudpidi. Valged mehed muutuvad nelja aastaga mustaks, kuna nad niimoodi kõlavad. Ja kõlavad nad nii, et võiks selle bändi (ja muidugi veel mõne) võtta täiusliku laivtantsumuusika sünonüümiks.

Aga mis seal ikka: this is Tortured Soul from Brooklyn, New York, vaadake-kuulake ise,