Pimp my ride!

Ekspress kutsub lugejaid üles jalgratast leiutama.

Kui Kuido Musten tahtis 1990. aastal Kõrvemaa rattaretkele minna, öeldi ilmajaamast, et selleks ajaks on oodata vihma. 

Kuido mõtles, et kuidas ta niimoodi läheb, kõik saab märjaks ju! Ja tegi endale presentkatusega kahekohalise jalgratta, mis lõpuks nägi välja nagu Ferrari auto.

Korjas prügimäelt vanu rattaraame, ehitas automobiili sisse lahtivõetava söögilaua (mis on armatuurlaua all) ja pani rattale järelkäru matkatarvete jaoks. Telgid ja värgid olid siis veel palju suuremad. Auto-ratta kere ehitas tetrapakkide papist, tõmbas kilega üle, pahteldas ja värvis punaseks. Sõiduriist missugune!

Ja tookord, kui autoga Ida-Virumaalt Saaremaale sõitmiseks polnud Kuidol piisavalt bensiini – siis anti vaid 20 liitrit kuus –, otsustas ta minna kondiaurul töötava masinaga. Võttis veel tüdruku kõrvalistmele ning sõit läks lahti!

Kui kuskil peatuse tegid, kogunes alati summ rahvast ümber – uudistasid, küsisid ratta kohta. 
Sedasama huvi, et vanad velod otsitakse vanaema kuuri alt välja ja antakse neile uus elu, võib erksamate inimeste hulgas täheldada järjest enam ka nüüd.

“Sel kevadel on ikka palju rohkem rattaid tänavatele tulnud,” räägib ööklubi Maasikas tegevjuht ja Tartu tudeng ­Katrina Sokk, kes ise vurab ringi kuldse, litritega kaunistatud jalgrattaga. “Isegi seelikutega tüdrukuid on rohkem ratta seljas!”

Nii on hakanud sarnaselt Madalmaadele ka meie noortele kohale jõudma, et päevinäinud odav jalgratas on tänavaliikluses mugavam kui maastikujalgratas. Kui esimesel saab istuda, selg sirge, siis viimasel tuleb küürutada, rääkimata kõval sadulal kangeks jäävast tagumikust.
Aga kõige tähtsam on muidugi ratta isikupära. Selle “hing” ja lugu.

Hollandis vahetusüliõpilasena elanud Katrina sõnul sealsed nn vanaemajalgratta-inimesed, keda on kaugelt enam kui mägirataste omanikke, koguni norivad tuttuue rattaga sõitjate kallal ja nimetavad neid rattarullnokkadeks, umbes nagu meil autojuhtide seas aasitakse BMW omanikke. Samal ajal värvivad nad oma loksud rõõmsalt lilleliseks või sebratoonides triibuliseks. Või kaunistavad neid kunstlilledega.

Hollandis on jalgratas igapäevane liiklusvahend, millega sõidavad ka rikkad ökoteadlikud kodanikud.

“Võis isegi kohata sellist pilti, kus üks ülikonnaga mees sõitis ja teine samasugune istus pakiraamil,” seletab Katrina. Ja reedeti sõitsid mehed koju, rattakorvid lilli täis.

Eesti jalgratturid on oma sõiduvahendi eest enamasti välja käinud tuhandeid kroone ja seda teavad ka sulid. Tuntud rattafänn Erko Valk tunneb koguni jalgrattureid, kes on oma ratta  värvinud eriti koledaks, et need varastele ahvatlevad ei tunduks.

Õnneks leidub sellegipoolest nutikaid insenere ja kunstimeelega rattaomanikke, kes teevad oma vanast roostetavast velosipeedist meistriteose.

Seda moevoolu järgivaid tuunitud Maarjamaa jalgrattaid Ekspress neil külgedel esitlebki.

TRANSPORT maksis rongipileti ja kuus õlut: Möödunud aasta teatrifestivali jaoks oli vaja sellist ratast, millel saaks peal istuda kolm inimest – et festivalil oli osalejaid kõigist Balti riikidest, pidid avamisel sellega sõitma eestlane, lätlane ja leedulane, sümboolselt ühes suunas.
Nii et ratta tegemine oli loominguline tellimustö ö.
Üks ratta autoreid Erko Valk: “Keevitasime selle kolmest rattast kokku, siis ma võtsin selle õlale ja transportisin seda oma rattaga. Kosmose kino juures suutis politsei veel mulle märkuse teha, et kuidas ma sellist asja transpordin niimoodi?! Päris suur ju ikkagi! Aga ma olen harjunud rattaga asju vedama.”
Kui sõiduriist valmis sai, selgus, et isetehtud ratas kaldub kogu aeg paremale. “Tagumised peavad oma keha vasakule kallutama, nad ei tohi mingit initsiatiivi võtta! Tehases tehtud tandemid on ikka kõvasti stabiilsemad.”
Ratas otsustati Tartusse toimetada rongiga. Erko sõitis koos ratta teise autori, kanepikasvataja Eduga Balti jaama. “See oli äärmiselt naljakas. Me ei saanud seda alguses kuidagi vagunisse – ei mahtunud uksest sisse!” Lõpuks, kui ratas oli vagunisse saadud, rääkisid Erko ja Edu ära ühed noored, kellele maksti uunikumi valvamise eest kuus õlut, mis osutuski lõpuks oluliseks osaks kogu ratta tellijani toimetamise hinnast – sellele lisandus vaid rattapilet rongis. 
Trindem-ratta autorite sekka kuulub veel sepp Mart. (NB! Ratta autorid ei ole pildil olevad poisid!)

 
Kõik kohad olid kuldsed: Katrina valis poest sellise ratta (maksis 700 krooni), mis oli tema arvates kõige ägedama raamiga ja millel pole käike. “Mägiratastega on ju nii ebamugav sõita! Ma vahetasin veel väliskummi ja sisekummi ära. Kui me ratast korterikaaslasega värvima hakkasime, siis oli õues veel külm, nii et me tegime seda köögis. Pärast oli kogu korter värvi täis! Nina ja silmad ka – kõik olid kuldsed! Pärast arutasime korterinaaber Hediga, et me vist poleks ikka tohtinud toas värvida!”
Katrina sõidab oma rattaga ka talvel. Siis paneb ta sadulale geelsoojendusega mütsi peale, nii püsib tagumik soojas.

Auto või jalgratas: See on kahekoha­line ratas. Noh, peaaegu nagu auto. Mootorit ei ole, rool on. Presentkattest katus käib ära nagu kabrioletil. Kuido Musteni nõukaaja lõpul ehitatud ratta väntamissüsteem on nagu tavalisel jalgrattal.
Sellele saab panna kaht sorti järelkäru – üks on telgiga ja teine on tavaline. Et matkakraam ikka kõik kaasa saaks. Sulgpallireketid, telgid, termosed ja muud värgid. 
“Autos” on sees söögilaud, mis tuleb välja “armatuurlaua” alt, selle metalljalg tuleb toetada vastu maad.

Draakon-signaal: Tundub sõbralik. Kõige hullemal juhul piiksub natuke.

Itimeeste bluetooth- stereosüsteem: Kui rattaga linnas sõites võib kõrvaklappidest muusika kuulamine ohtlik olla, siis saab oma lemmiklugusid ka kõlaritest kuulata. Hangi endale bluetooth-kõlarid, ühenda süsteem oma telefoniga, mis mängib raadiot või mp3-sid. Kinnita kõlarid ratta külge, pane muusika mängima ja sõida aga! Kõlarisse on sisse ehitatud ka mikrofon, nii et süsteem toimib ka hands-free’na.

Heegelda sadulamüts: See on nagu teekannumütsidega. Suvaline hall vildist teekannumüts on jama. Vanaema värviline tikitud, heegeldatud või punutud variant on aga silmale väga ilus vaadata! 
 

Osale suurel tuunitud jalgrataste konkursil!
Eesti Ekspress kuulutab välja jalgrataste tuunimise võistluse. Konkursile on oodatud kõik isetehtud, kaunistatud, üles putitatud, ühesõnaga – tuunitud vändad. Väikest spikrit vaata kõrvalt.
Konkursil osalemiseks saada foto rattast [e-mail] märgusõnaga “Jalgratas” või kiri toimetuse aadressil Narva mnt 11e, 10151, Tallinn.
Juurde tuleb lisada täisnimi, oma kontaktandmed ning üks põhjus, miks on tegemist tõeliselt väärtusliku ning eripärase jalgrattaga.
Vingeimad ja nutikusega hiilgavad rattad avaldame Ekspressi koduleheküljel www.ekspress.ee, rataste omanikud saavad premeeritud.
Parimatest parimale auhind – iga tõelise ratturi unistus!