„Pinge päris lõpus oli ikka hullumeelne!“

Ainsa uue liikmena pidi Eesti oma koha eest ka võitlema, konkureerides Ida-Euroopa blokile eraldatud koha pärast – neljal korral – Julgeolekunõukogusse kuulunud Rumeeniaga.

Esmaspäev oli New Yorgis iseäranis vihmane ja külm. Veidi pärast keskpäeva põrkas üks ilmselt eksiteele sattunud helikopter Seitsmendal Avenüül vastu kõrghoone katust ja süttis. Lühidalt: närune esmaspäev vääris kõige tumedamaid siniseid värve. Kuid Eesti alalises esinduses ÜRO juures oli põhjust rõõmustamiseks.

Saatkonna asukohaks olev Dag Hammarskjöld Plaza on uhkest nimest hoolimata konservatiivne ja tumepruun tellishoone 47. tänava idanurgas. Kui majad käiksid riides, oleks tol rajatisel peas nupukesega barett ja käes jalakapuust jalutuskepp. Kuuendale korrusele jõudnud külastaja peab läbima alatasa tõrkuva ja vahel inimesi lõksugi jätva klaaslüüsi, seejärel pääseb edasi isikupäratutesse ruumidesse, kus töö ÜRO julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks saamise nimel on kestnud aastakümneid.

See algas 2004. aastal, kui Eestit ÜROs esindanud suursaadik Jaak ­Jõerüüt New Yorgist Eestisse naastes ambitsioonika mõtte endaga kaasa tõi ja valitsusringkondades idanema pani. Läinud reedel lõppes pikk teekond tillukese Eesti, veel tillema Saint Vincenti ja Grenadiinide, Tuneesia, Nigeri ja Vietnami valimisega aastaiks 2020–2021 rahvasteühenduse mõjuvõimsaimasse struktuuri. Ainsa uue liikmena pidi Eesti oma koha eest ka võitlema, konkureerides Ida-Euroopa blokile eraldatud koha pärast – neljal korral – Julgeolekunõukogusse kuulunud Rumeeniaga. Ülejäänud riigid olid oma esindaja kokku leppinud geograafiliste piirkondade sees.

Saatkonna laual vedeleb üksik helesinine lips. On see tunnismärk võidupeost, mida Eesti läinud reedel ÜRO hoones teistele riikidele korraldas? „Vastuvõtte ÜROs teha on ülikallis, neil on seal monopol,“ märgib suursaadik ÜRO juures Sven Jürgenson kergelt pead vangutades (kuid keeldudes siiski kogenud diplomaadina nimetamast konkreetseid rahasummasid). Ning hetk hiljem on ka lips lauanurgalt kadunud, otsekui oleks kellegi nähtamatu käsi selle läbi seinte ära korjanud. Eks­press vestleb diplomaatide Sven Jürgensoni, Margus Kolga ja Gert Auväärtiga.

Kas pisar tuli silma, kui Eesti läinud reedel Julgeolekunõukogusse saamiseks vajalikud hääled kokku sai?

Sven Jürgenson: Jah, muidugi. See pinge päris lõpus oli ikka hullumeelne ja oli tohutult emotsionaalne, kui meile hääli juurde tulema hakkas. Esimene hääletusvoor on alati väga kalkuleeritud ja mina-sulle-sina-mulle stiilis, aga teine hääletamine näitas, et meil on ka tegelikult sõpru ja toetajaid.

Milliseid lubadusi Eesti pidi andma, et endale vajalik toetus kokku saada?

S. J.: Tavaliselt see ongi toetuste vahetus – kes tahab kohta rahvusvahelises kriminaalkohtus, kes UNESCOs, kes inimõiguste nõukogus. Neid kohti ja soove on väga palju.

Alates 2016. aastast on meil selleks olnud ÜRO esinduses tööl eraldi diplomaat, valimisametnik, et sedalaadi kokkuleppeid hallata. (Muigab) Isegi meie oma diplomaadid ei saa alati aru, mida „valimisametnik“ tähendab.