Nädalavahetusel on Korea pealinna Seouli tänavad tulvil lõbusaid inimesi ning ööklubides ja kasiinodes on järjekorrad. Äärelinnas Hoegidongis asuva väikese baari Iron Blue omanik Jin istus vaiksel neljapäevasel õhtul tühjas baaris leti taga ega viinud hetkekski pilku televiisorile, mis korrutas pidevalt ühtesid ja samu uudiseid. Kohalikud uudistekanalid olid selleks ajaks jõudnud teha juba vähemalt viiskümmend erinevat animeeritud ülevaadet teisipäevasest intsidendist ning kogu teema oli üle leierdatud.

Küsdes Jini käest, mida ta arvab kogu situatsioonist ja kas ta veidi kardab ka, vastas vana mees rahulikult, et mingit sõda ei tule ja ta ei karda kübetki. Ta on veendunud, et kui peakski mõni pauk põhja poolt tulema, kustutatakse Põhja-Korea kaardilt maksimaalselt kahe päevaga. Väidetavalt asub Lõuna-Koreas umbkaudu 20 000 USA sõdurit ning rohem kui üks tuumalõhkepea. Lisaks veel USA tuumalõhkepeaga varustatud lennukikandja USS George Washington, mis jõudis Kollasesse merre pühapäeval. Kuigi Jin usub, et sõda ei tule, ei tähenda see, et ta seda ei sooviks. Tema arust ongi aeg panna lõpp provoktatsioonidele ja lõpetada Korea mõnitamine. Demonstratiivselt võtab Jin joogikõrre ja selgitab, kuhu ta selle pistaks, kui ta Kim Jong-Iliga kohtuma peaks.

Ehkki kohalikud ei ole väga mures sõjaohu tõttu, on seda aga välisriikide kodanikud. Saksa saatkond Koreas teatas eelmisel nädalal kõikidele Saksa kodanikele Koreas, et kui esmaspäevaks pinged maha ei rahune, hakkab saatkond valmistama evakuatsiooniplaani. Ülikoolides, kus tudeerivad välisõpilased, saadetakse igapäevaseid e-maile, kus selgitatakse olukorda ja proovitakse rahustada välismaalasi ja nende perekondi. Paljude vanemate kannatus on katkenud ja lapsed tagasi koju kamandanud.

Lõuna-Korea president, Lee Myung-bak (keda kohalikud kutsuvad hellitavalt "hiireks") on hetkel keerulises olukorras: riigi suur toetaja USA ei taha sõtta minna, aga Korea rahvas nõuab tugevat vastulööki teisipäevasele rünnakule. Kui president ei tegutse kindlalt ja otsustab vastulöögiga  venitada, riskib ta oma ametikohaga. Eelmisel nädalal peale intsidenti andis lahkumisavalduse kaitseminister, keda rahvas süüdistas liiga aeglases reaktsioonis. On vähetõenäoline, et kahe riigi vaheliseks tulevahetuseks ka reaalselt läheb, sest Lõuna-Koreal on liiga palju kaotada. Põhja-Koreal seevastu pole kaotada midagi - peale miljonite süütute inimeste. On raske uskuda, et suur juht Kim Jong-Ilil on piisavalt “kõhtu”, et viia terve riik kindlasse surma. Siiski, vaadates tagasi ajalukku, leidub hulgi inimesi, kes on vaimselt piisavalt häiritud, et läbi viia taolist massimõrva külma kõhuga.

Ida-Aasia poliitika professor Kyung Hee ülikoolis, Jongpil Jeong, selgitab, et kui vaadata minevikku, võib selgelt välja tuua mustri, mille põhjal Põhja-Korea tegutseb. Iga kord, kui Kim Jong-Ili poolt juhitav riik tahab riisi, kapsast, medikamente või muud abi, provotseeritakse Lõuna Koread mõne lasuga piiril sõda kuulutavate deklaratsioonide või pommitamisega. Kui selle aasta kevadel lasti Lõuna-Korea ristlejat, siis paar kuud hiljem saadeti üle piiri autodega abipakke ja süüa. Pärast teisipäevast intsidenti otsustasid lääneriigid, et enam abi Põhja-Koreasse ei saadeta.

Analüütikud arvavad, et pommitamise eesmärk ei ole otseselt Korea provotseerimine, vaid Põhja-Korea siseste pingete tulemus. Suure liidri Kim Jong-Ili poeg, kes arvatavasti pärib oma isa ametikoha, peab riigi kindralitele ja muudele tähtsatele inimestele tõestama, et ta on valmis ja võimeline riiki juhtima. Arvatakse, et teisipäevane pommitamine oli mõeldud kinnitamaks poja kohta ja väärikust. Lääneriigid näevad siin head võimalust seekord mitte alluda provokatsioonidele, vaid panna proovile pärija närvid ja veidi raputada Kim Jong-ili mõjuvõimu. Võib vaid ette kujutada, mida tunneb see noormees hetkel. Tema sooritatud rutiine provokatsioon eskaleerus peaaegu täiemahuliseks sõjaks.


View Yeonpyeong in a larger map