Kolmikud oleksid palju paremad. Kasvõi meelelahutuslikult. Kes viitsib kõmulehtedest lugeda paaridest? Ainult õnnetud üksikud vanad naised. Aga vaat lahkuminekud, st situatsioonid, kuhu on tõmmatud ka keegi kolmas (olgu ta nimi siis teada või mitte), panevad uudishimu ja fantaasia tõeliselt tööle.

Vaadata sadade paaride tammumist punasel vaibal presidendipaari ees paneb kiiremini magama kui lammaste lugemine. Tingimata peaks tutvustusseanssi kiirendama. Ka Eero Raun (Toomas Hendrikust ja Evelinist rääkimata) pääseks kolmandiku võrra kiiremini.

Kolmikud on Eesti ajaloos olnud palju tähtsamad kui paarid: Kalevipoeg, Olevipoeg ja Sulevipoeg; Viisk, Põis ja Õlekõrs; Konik, Päts ja Vilms; Muhv, Sammalhabe ja Kingpool; Rüütel, Toome ja Väljas. Need on tõelised Eesti identiteeti edasiviivad vedurid - mitte mingid haledad paarikesed.

Paarideks lahutamine on närtsitanud nii mõnegi innovatiivse kolmiku - näiteks Kersti, Kati ja Jaan Tootsi. Kuna neid koos presidendi kätlemisele ei lastud, oli Kati sunnitud alustama uut elu ja avaldab nüüd psühholoogiliselt labiilsena netis väljamõeldud pulmapilte.

Kui sind ei ole presidendi vastuvõtul, pole sind olemas. Edgar Savisaare kohta, kellel on oma sisemine impeerium, palju suurem kui välimine, see muidugi ei kehti. Ometi oleks ta siiski võinud kohale tulla ja peo megastaariks saada.

Mäletate netiuudist: "Homoklubis Angel peetud Eurovisiooni järelpeol tõmbas üks võidulaulu esitajatest Peeter Oja mitu korda püksid maha."?

See on just see, mida Savisaar oleks pidanud vastuvõtul tegema! Püksid maha ja tagumik Toomase ja Evelini poole.

„Külastajate sõnul käisid Oja püksid õhtu jooksul mitu korda maha, demonstreerides kõrvalseisjatele nii mehe tumepunaseid aluspükse kui tema intiimseid kehaosi, kirjutas SL Õhtuleht" Kreisiraadio tähest."

Aluspüksid - isegi punased - oleksid muidugi liigne aksessuaar. Krista Lensin näitas Kroonika seksikate peol, et saab ka lihtsamalt. Savisaarel oli odav populaarsus lihtsalt maast võtta, aga ta ei tulnud selle peale.

Punast vaipa mööda presidendipaari juurde tervitama tulek on omamoodi indulgentsi saamine. „Õnne 13" viimases seerias ütles Jürka (Egon Nuter) väga eestlaslikult: „Kui ma andeks palun, siis on imelik. Aga kui ma kurja tegin, siis ei olnud imelik." Ilveste vastuvõtule kutsumine on andekssaamine, mis pole imelik. Pärast võib kohe uuesti kurja tegema hakata - rahva poolt armastatud õiguskantsleri lahti lasta, opositsioonierakonda kinnisvaramahhinatsioonides süüdistada, uue töölepinguga töövõtjail kõri kinni pigistada või mida iganes.

Kuigi möödunud aastat ilmestas vene pättide märatsemine pronksiöödel, ei olnud sellest presidendi vastuvõtul ega pidulikul kontserdil mingit vihjet. Pedagoogilistel eesmärkidel oleks olnud aga väga vajalik kõik need Jõhvi koolilapsed koos õpetajaga, kes äsja „Noorte kotkaste" seansi ajal saalist välja marssisid, sinnasamasse vastuvõtule tuua ja ketti panna. „Alles sunniviisiliselt „pingviinide paraadi" jälgides oleksid nad aru saanud, mida üks tõeliselt igav üritus tähendab. 

Riigi sünnipäeva puhul jagati välja hulk aumärke. Kusjuures kõik autasustatud selgitasid, et „see autasu ei tulnud ainult mulle, vaid väga paljudele inimestele, kes mind aitasid". Hea on tõdeda, et vähemalt ühel juhul olen ma ise olnud see, kes aitas. Nimelt sai teenetemärgi Tartu Täht pedagoog Helve Raik. 1984. aastal, esimest ja viimast korda kui ma NSV Liidu ülemnõukogu saadikuid valima pidin, hääletasin just tema poolt. Ilma minuta poleks ta Moskvasse pääsenud.

Presidendi kõne oli ilus ja paatoseta nagu lubatud. Ning väga jätkusuutlik. Näiteks väide, et pooled üle 35-aastastest eesti naistest pole loonud peret sellepärast, et neile ei leidu sobivat meest. Kontrollisin: mehed on täiesti olemas. Sealsamas presidendi vastuvõtul käis enne välissaadikute kätlemist vaibal paaride kõrval 16 üksikut eesti meest ja ainult 6 naist (jättes koos laste või lastelastega tulnud kõrvale). Nii et pole nad kõik surnud midagi nagu Ilves arvas. Tuleb sealtsamast Estonia kontserdisaalist ära sebida. Tänavu enam ei jõua, aga järgmisel aastal küll.

Üks väide Ilvese kõnest vajab siiski korrektiivi. Vanas Kreekas (Ateenas) ei olnud 40 000 elanikku. See oli üksnes vabade kodanike arv; igaühe kohta neist tuli üsna mitu orja ja poolorja. Kes tuleviku Eestis nende rolli täitma hakkavad, on mulle üsna selgusetu. Kohalikest venelastest jääb väheks.

Ka arvust miljon oli Ilvesel üsna omapärane arusaam, kui ta väitis, et kõigil eestlastel käe surumine võtaks nädal aega. Kui arvestada igaühe tervitamiseks viis sekundit, läheks tegelikult ilma söömata ja magamata kaks kuud. Oleme ikka tunduvalt suurem rahvas kui ette kujutame!

Peamisest Eesti Vabariigi sünnipäevapeoga seonduvast, st emaspingviinide kleitidest rääkigu aga parem „kuri ja madal bulvariajakirjanduse Eesti".