“Issand, see on jube! Koolis oli mingi kontroll ja plika tuli suure nutuga koju, et temal on täid peas. See oli šokk!


Nad käivad ju kõik lahtiste juustega ja on seal ninapidi koos, just esimeste klasside omad. Issand, me ostsime kohe apteegist rohtu – Nix on selle rohu nimi – ja määrisime pähe. Ja täid surid kohe kiiresti ära. Aga hoopis hullem on ju lugu tingudega. (Need on täimunad.)


Sa ei või  i i a l  kindel olla, et mõni nendest ikka edasi ei ela. Ja nii oligi – tingudele see Nix ei toiminud. Ja arva ära, mis ma siis tegin! Ma pidin iga juuksekarva  ü k s h a a- v a l  kahe küüne vahelt läbi tõmbama. See on tohutu töö! Ma tõesti ei kadesta, kui keegi midagi sellist...


No me saime lahti nendest täidest ja kõik oli korras ja läks mitu kuud mööda ja tüdruku sõbranna tuli meile ja mida ma näen – selle plika peas käib sagimine! Ei, ma tegelikult vist siiski enne nägin, et ta kratsis pead. Jumal! Jälle sama trall otsast peale! Jälle sama trall!

Ma saan aru, et need täid on koolides ikka igal aastal! Ma ei julgenud ise ka tööle minna – järsku on mul ka mõni kuskil!


Jaa-jaa-jaa! Saunaga sai ka katsetatud. Tirisin plika sauna ka muidugi. Ei, kuumus täitsa aitab – sõduritele tehti ka vanasti täisauna ja kodututele vist tehakse praegugi.


Ja perearstile helistasin ka suure nutu ja paanikaga. Ma ikka täitsa lahistasin ­nutta – tagantjärele hea ­naerda! Arst rahustas mu ma­ha, et ega see veel ei ­tähen­da, et ma ­kasimata inimene olen. Et täile meeldibki puhas peanahk. ­Ta­ba­salu rikkurid helistavad ka muudkui järjest, et lastel täid peas.


Ja ega ei oskagi midagi teha! P o l e g i  midagi teha! Nad levivad ju... Jumal – kas või lennukis, eks ole! Tuled ­kallilt rei­silt, päevitunud ja heas tujus ja täid peas!


Ja üks asi veel – plika aeles mul toas diivani peal, kui tal need täid olid, ja vahtis telekat. Ja tuli kõne, et töökaaslased astuvad läbi, et arutada... see pole tähtis. Saad sa aru, ma  v ä r i s e s i n  terve selle aja, kui nad meil olid – et järsku ukerdab kuskil mõni täi!


Tingud jäävad ju mööbliriide külge, nii et riiet tuleb  k e e t a, et neist lahti saada.


Ja  k u s t  nad tulevad, millest nad tekivad? Taevas seda teab.


Vanasti öeldi, et murest. Enne perestroikat oli neid palju. Nüüd on majandusmured... Issand, ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea!”
Täi ei küsi rahakotist

Iris Koort, perearst:

Nagu hiired ja rotid ei teki mustast pesust, nagu keskajal arvati, ei teki ka täid murest (see veel puuduks, murest ehk depressioonist tekib niigi hirmpalju haigusi). Miks aeg-ajalt puhangutena infektsioone tekib, on raske öelda. Ilmselt selle tõttu, et üksikjuhtu ei õnnestu korralikult välja ravida ja seetõttu pääseb haigus lastekollektiivides levima.

Profülaktikat (millegagi määrimist näiteks) ei saa ega ole mõtet tervel inimesel teha. Kui laps ütleb, et klassis kellelgi on täid, tuleks lapse pead igal õhtul väga põhjalikult kontrollida ja rääkida talle just neist ohuteguritest ehk et kamm, müts jne on iga­ühel oma.

Pedikuloosipuhangu korral teevad kontrolle sageli ka kooliõed-arstid. Minu patsientidel pole umbes poole aasta jooksul täisid olnud, aga Pirita kolleeg ütleb, et sealkandi koolides-lasteaedades just praegu on.

Infot leiab veel allikatest derma.ee , inimene.ee , tervisekaitse.ee , kui panna otsingusõnaks pedikuloos ehk täitõbi.

Ravi: Nix-šampoon, Paranit-aerosool, apteegis müügil oleva täikammiga kammimine (eemaldab tingud).